Eurot ilmselt ei tule

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri...

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.



James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

21 comments:

Lauri Isotamm said...

Daniel, with all due respect...

Kas su research house on teinud ka prognoosid Läti jooksevkonto defitsiidi osas 2010-2011, Swedbanki rahvusvahelise panganduse üksuse üle 60 päeva overdue osakaalu kohta portfellis ja GM-i tagamata kreeditoride võlausaldajate recovery rate'i osas Chapter 11 protsessis?

Hardo Pajulat kunagi ütles, et talle tundub, nagu economics poleks siiski teadus, sest iga inimene võtab sel teemal kolumni kirjutada, erinevalt nt keemiast või arstiteadusest.

Aivo Vaske said...

Nojah,

3% enda hingetuks säästmist nüüd küll ilmselt ei tähenda. 3% SKTst on ca 6-7 mlrd. Aga mõnevõrra lühemat (võib ka väiksema katvus%-ga, mitte 100%) emapalka, väiksemaid pensione, makseid omal soovil töölt lahkujatele, igakuiseid lastetoetusi, riigiteenistujate (mitte ainult ametnike) palkasid jms küll.

Ja asi pole ju kärpimises ja 3% ja euros iseeneses, vaid ka selles, millise võlakoormaga sellest jamast välja tuleme.

Paar-kolm aastat 7% defitsiiti aga tähendab enda suht hingetuks laenamist ja hilisematele eelarvetele kobedaid intressimakseid isegi eeldusel, et me seda 10-20 mlrd tagasi ei maksa lähiajal.

Ja kui me sellise defitsiidiga ja riigipoolse juurdelaenamisega niigi suht kehva majandusse rahvusvahelise raha kodumaale kolima hirmutame, siis võib mõneks ajaks poe üldse kinni panna...

Daniel Vaarik said...

Lauri, siin pole ilmselt küsimus mingis complexitis, mida Sinu poolt viidatud protsessid kahtlemata süvendavad. Praegu on asi rohkem selles, et kas Sa tahad kooki alles hoida ja Sa tahad seda süüa ka ja sellekohased andmed ei ole väga keerulised.

Millised variandid siis Sinu arvates on, et me jääme alla 3 protsendise eelarvedefitsiidi juurde ja lähtuvalt sellest, millised on variandid, et meil on 2011 aastal euro?

Või tahad Sa väita, et 6 kuu peale eelarve kulusid ja tulusid ette teades on selle ennustamine võimatu?

Lauri Isotamm said...

Mis ma tahtsin öelda, et selliste prognooside tegemine lihtsalt tunde järgi ei ole väga mõistlik tegevus.

Swedbanki kaks nädalat vana makroülevaade (mis on regiooni parim ja põhjalikum regulaarne makropaber) ütleb, et ilma edasiste eelarvekärbeteta on Eesti defitsiit 2009 -3.4% GDP-st. Ma tõesti kahtlen, kas su analüüs on täpsem.

Daniel Vaarik said...

Saan aru jah, see 5-7 ei põhinegi mingil analüüsil ja ei pretendeerigi sellele, et olla täpne tõde, see oli ühe vestluse üleskirjutus ja esitatud hinnanguna, mitte analüüsina. Põhipoint selles oli ju midagi muud.

Samas, et meil ilma edasiste kärbeteta -3.4 tuleb on juba eelarve laekumise numbreid vaadates väga ebareaalne. Sellest arusaamiseks ei pea küll majandusteadlane olema. Mida see valitsus siis praegu üldse enam kärbib? 0.4 protsenti saab ju väga kergesti maha.

Kristjan Lepik said...

Lauri,

1) Swedbanki analüüside puhul tuleb arvestada ka "meil-on-siin-regioonis-väga-suur-exposure sellest-ka-bullish-mantra" efektiga, ehk seetõttu nad siinse piirkonna suurtest majadest oma prognoosidega kõige rohkem mööda pannud (liiga positiivsed).

2) Danielil võib olla tuttavaid, kes sel teemal suhteliselt tugeva number crunchinguga tegelenud ... Praeguse maksulaekumise tempos on alla 5% väga raske näha.

Tiit said...

Inimeste mobiliseerimiseks on lihtsaid ja arusaadavaid eesmärke tarvis. Euro paistab seda olevat.
Keerulisi rehkendusi pole tavainimesele tarvis.

Kas ja kuivõrd euro kiire saabumine tegelikult kasulik on, selles suhtes pole rehkendajate endigi hulgas suurt üksmeelt. Rääkimata sellest, kui suures ulatuses me oma väikese ja avatud majandusega ise majandusprotsesse mõjutada saame.

Uskudes euro kasulikkusesse ja kiire kasutuselevõtu vajadusse aitab see raskeid, kuid kasulikke otsuseid kokku leppida, ellu viia ja inimestel taluda. Ilma usuta oleks see hoopis keerulisem kui mitte võimatu.

Ning mingi eesmärk peab ju olema. Algul oli iseseisvus, siis NATO ja EL. Hiljem pakuti korraks välja ka 5 jõukama hulka püüdlemine, aga euro on (ees)märgina lihtsam ja sellevõrra tugevam ning hetkel vaat et ainuski.

Nii tundub oluline säilitada usk euro tuleku võimalikkusesse ja tarmukalt selle suunas rassida lõppkuupäevast olenemata.
Nagu enamus sportlaseid, kes võidu nimel rabavad päevast päeva trenni teha, ehkki võitu ennast tuleb kaua oodata ning tihti see hetk ei saabugi. Kui aga seejuures õnnestub vähemalt parandada isiklikku rekordit, tubli ja pingutamist väärt saavutus seegi. Peaasi, et vigastustest suudaks hoiduda.

Anonymous said...

Natuke kõrvalsuunas kommentaar - mina olen küll üsna kindlalt seda meelt, et majandus ongi teistmoodi teadus kui keemia või meditsiin (kuigi viimase osas on ka erinevaid variante käibel). Sarnaselt matemaatika, keemia või füüsikaga on ka majanduses omad seaduspärad ja reeglid, aga erinevalt reaalteadustest tulenevad need meie omavahelistest kokkulepetest. Mõistagi ei tähenda see, et kokku võiks leppida milles iganes ja siis eeldada, et asjad nii ongi, aga erinevus reaalteadustest on siiski fundamentaalne.

Mitmes mõttes on majandus teadusena täna sarnases staatuses ja seisus kui religioon (või siis teadusliku distsipliinina teoloogia) ca. 500 aastat tagasi - andes raami inimestevahelistele suhetele ja ühiskonna toimimisele laiemalt. Ja nii võttes pole vähemalt minu arust midagi lahti, kui sel teemal võtavad üldiselt sõna ka need, kes ei ole preestriks pühitsetud. Muidugi, mis puutub eelarvepuudujääki siis selle prognoosimise puhul usun ka mina rohkem excelisse kui kohvipaksu või seapõrna pealt ennustamisse, aga ma kaldun arvama, et see Hardo kommentaar oli veidi laiem. Kui see oli mõeldud viitama sellele, et majandus on liiga tähtis ja keeruline ala (nagu nt. keemia või meditsiin), et selle teemal igaüks võiks suu lahti teha, siis mina arvan vastupidi - et see on liiga tähtis ja keeruline ala et seda ainult asjatundjatele jätta.

Margus said...

päev enne Eesti Panga viimase majanduskommentaari avalikuks tegemist avaldas Padar eravestluses arvamust, et euro hinnaks on väga suured sotsiaalprobleemid ning kahtles, kas Eesti inimesed on valmis seda teed minema...

võib eeldada, et Padar pole valitsuses kaugelt ainus, kes seda mõtet mõlgutanud on

Lauri Isotamm said...

härrased, olen teiega mitmetes asjades täiesti ühte meelt:

- majanduspoliitika asjus võib kaasa rääkida (ja isegi peab kaasa rääkima) võimalikult suur osa ühiskonnast, kindlasti mitte ainult majandusteadlased

- swedbankil on baltikumi ja kahtlemata ka eesti majanduse suhtes suur exposure

- eesti 2009 eelarvedefitsiit võib vabalt ulatuda 5...7% skp juurde

- daniel tunneb mitmeid olulisi asjatundjaid, kellel on tõenäoliselt hea ülevaade eesti tänastest kiiresti muutuvatest oludest

millega ma ei ole nõus:

- kui majanduspoliitika on igaühe asi, siis makroprognooside ja statistika tegemine ilmselt siiski mitte. vabalt võib defitsiit tulla 7%, aga võib tulla ka 3.4%. aknast välja vaadates tehtud "prognoos" on sama väärtuslik, nagu kellegi uskumus, et tuleb "üldiselt vihmane suvi". võibolla tuleb, võibolla mitte. kuigi ka meteoroloog võib eksida, on tal vähemalt oluliselt rohkem datat ja knowhow'd selle data töötlemiseks ja interpreteerimiseks.

- kui viimaste kuudega ei ole swedis midagi olulist muutunud, siis ei taha ma kindlasti uskuda, et rootslased tsenseerivad maris lauri tööd. kes teda tunneb, on ilmselt minuga nõus.

- formaalse loogika reeglitega ei ole kooskõlas, et isiku A väide muutub usutavamaks/väärtuslikumaks, kuna ta käis selle välja vestluses asjatundja B-ga.

tegelikult mulle tundub, et oleme kõik üsna ühte meelt põhilises: majanduspoliitiliselt valusad otsused on lähitulevikus vältimatud, kui tahame kriisist võimalikult kiiresti välja tulla. defitsiidi käristamine "majanduse elavdamiseks" või "sotsiaalsete probeemide ärahoidmiseks" ainult pikendab agooniat ja aeglustab kohandumist uute oludega. aga see on juba majanduspoliitiline valik.

mis veel religioossetesse vaadetesse puutub, siis ma pigem usun, et IRL ja reform saavad vajaliku tööga hakkama ja defitsiidi kontrolli alla. ja ütlen selle välja siin vestluses paljude tarkade inimestega :)

Daniel Vaarik said...

Hea küll Lauri, võib olla lihtsalt selgituseks, kust ma üldse võtsin postituses mainitud numbrid. Tõepoolest, osa sellest põhineb üsna tihedal suhtlemisel erinevate asjaosalistega. Võib olla olulisem osa on aga sellel, et kaheksast riigiametis veedetud aastast kuuel tuli mul üsna palju kokku puutuda riigieelarve selgitamisega avalikkusele, mis eeldas ka selle protsessi tundmist.

Nii peaministri büroo kui Rahandusministeerium on siin teatavasti võtmeinstitutsioonid ja ma ütleks nii palju, et on aktsiaturgudega kuidas on, siis tegelikult 6 kuu plaanis riigieelarve laekumise probleemide ennustamine nii keeruline midagi. Tõsi, vahetult enne languse algust võis see raskem olla, kuid nüüd on suunatuli juba tükk aega üsna eredalt plinkinud ja enam suuremat selgust on raske ootama jääda. Laekub palju vähem, kui me tahaksime usu mind.

Lisaks on praegu selline olukord, et pigem on laekumisprobleemid üsna hästi ja laialt teada ning isegi avalikult uudistes olemas, lihtsalt ei ole keegi millegi pärast 1+1 piisava sõnaselgusega kokku liitnud.

Ilmselt see, mida Sina tahad öelda on see, et me ei oska ette ennustada maailmamajanduse suunda aastal 2010, selle kohta ma ei oska tõesti midagi tähendusrikast öelda.

Kristjan said...

Kunagi rääkis üks maailma parimaid suusahüppajaid kuidas ta ikkagi nii kaugele hüppab. Tema arvamus oli selline, et tema lihtsal mõtleb teistest kaugemale punktile, kuhu maanduda ja siis hüppabki sinna välja :-) Tõenäoliselt on muidugi seal vist küll ka mingeid muid tarvilike komponente, mis selle tulemuse määravad.

Aga majanduse juurde tulles on see punkt, kuhu me ennast kollektiivselt arvame välja hüppavat ääretult oluline. Kuidas käituvad tarbijad, millele nad reageerivad jms.

USA-s on seda päris palju uuritud ja vähemalt viimasel ajal üsna süstemaatiliselt ka kasutatud:
http://www.time.com/time/magazine/article/0,9171,1889153-1,00.html

Kristjan said...

Ehk siis Danieli jutu juurde tulles... On võimalik (kuigi mitte ilmne, mis tähendas kunagi minu arvates õigupoolest hoopis midagi muud, kui tavapäraselt viimasel ajal Eestis kasutatakse), et euro ikkagi tuleb, kui ei ilmu väga palju arvamusi, mis mõjutavad hoiakuid selles suunas, et "eurot ilmselt ei tule" ja poliitikud selles suunas ponnistamisele käega löövad.

Daniel Vaarik said...

See Obama artikkel on loomulikult väärt lugemine, kuid ka selles on pühendatud mitu lõiku ühele muutuste esilekutsumise eeltingimusele ja selleks on informatsioon ning läbipaistvus.USA näite puhul läbimõeldud uute tehnoloogiliste lahenduste kaudu.

Kuidas sellega sobituks kokku üleskutse mitte rääkida meie tegelikust majandusolukorrast, riigieelarve seisust ja võimalustest euroni jõuda? Mis oleks kui Obama otsustaks, et eelarve kehvast positsioonist rääkimine tuleb ära lõpetada ja nii muutus läbi viiaksegi?

Sellest hetkest, kui keegi hakkab ütlema, et faktilise tõe rääkimine on vastuolus riiklike eesmärkidega, on asjad siiski üpris halvad ja selles teadmises elab kogu Lääne ühiskond, ma ei kujuta ette, et see saaks lähiajal kuidagi muutuda.

Muidugi. Ilmselt ei tohi sassi ajada info edastamist ning lihtsalt küünilisust ja "me ei saa hakkama" tüüpi meeleolu külvamist. Just seda esimest on viimasel ajal USA-s üritatud suurendada ja viimast viimasel ajal vähendada.

Kui me nüüd vaatame Eesti olukorda, siis on meil on vastupidi. Meil on üpris korralikult puudu kvaliteetsest riiklikust informatsioonist, kuid samas on suur hulk küünilist kommentaariumit. Ja sellest hoolimata tahame olla nagu obaamad.

Kristjan said...

pahatihti sellest hetkest, kui keegi hakkab rääkima oma arvamusest tulevikust, kui faktilisest tõest, on lahendus tema probleemidele juba meditsiinilist laadi, nõus?

“What are the facts ? Again and again and again – what are the facts ? Shun wishful thinking, ignore divine revelation, forget what “the stars foretell”, avoid opinion, care not what the neighbours think, never mind the unguessable “verdict of history” – what are the facts, and to how many decimal places ? You pilot always into an unknown future; facts are your single clue. Get the facts!”

Daniel Vaarik said...

See on juba järgmine teema. Ma usun, et ka Sina nõustud, et eelarve alalaekumine on fakt?

Eelarve lähikuude jätkuvat alalaekumist muidugi sündinud faktiks ei saa pidada, kuid võime vist mõistliku kindlustundega olemasolevate faktide ja seniste kogemuste põhjal tunnistada, et tõenäosus eelarve imekombel ja kiirtempos täitumiseks on väga madal ja sellele võimalusele riiklikul tasandil panustamine on vastutustundetu?

(Kuigi jah, ma nõustun, et ilmselt oleks ilmselt võimalik filosofeerida sõnade TEGELIKU tähenduse üle. Näiteks, et mida tähendab "on", mida tähendab "ala-" ja mida tähendab "laekumine". Rääkimata sõnast "eelarve". Palju edu sellel teel :).

Kristjan said...

muidugi nõustun. Lihtsalt soovitan heita pilk peale näiteks Economisti viimastel lehtedel olevatele erinevate riikide makroandmetele, et saada ettekujutust, millistele numbritele panna Eestis juurde üks ja millistele kolm hüüumärki. Laias laastus on muuseas G20 selle aasta oodatav eelarvedefitsiit ca 6,midagi% GDP-st.

See kriis on hädavajalik, et Eesti paigast ära majandus uuesti jonksu saaks. Ma olen oma suhteliselt lühikese elu jooksul näinud vast nii umbes kolme tõsist krooni devalveerimispaanikat, mis on jälle kuidagi üle läinud ilma EUR-itagi. Katastroofilisi uudiseid seega kuhjaga?

Daniel Vaarik said...

Jah, selles osas polegi midagi vaielda. Eesti on lihtsalt selles rumalas olukorras, et defitsiiti ei saa kuigi sügavalt minna, kuna eurokriteeriumid on vastas.

Minu põhiline soov oligi viidata sellele, et eurot ilmselt 2011. aastal ei tule, vähemalt neil tingimustel, millised meile täna seatud on. Või siis ootavad meid väga keerulised 6 kuud sotsiaaltoetuste kärpimise näol, mis arvestades valimisaastat ja muidki faktoreid ei ole kuigi tõenäoline.


Võib olla poleks pidanud hinnangut andma, et "see on katastroofiline uudis", sest euro tähtajaks tulematajäämise mõju on vähemalt minul tõesti päris raske hinnata. Samas on see praegu majanduspoliitiline eesmärk number üks (seda võib vist ka faktina käsitleda, kuna seda on välja öeldud praktiliselt kõigilt tasanditelt).

Ja siit muidugi on lihtne edasi mõeda, et kui riik ei täida oma majanduspoliitilist eesmärki number üks, siis kindlasti see hea ei ole. Kui tahta, võib muidugi teisiti arutada, et kas euro ikka peaks olema ainueesmärk ja mis selle kõige hind on.

Kristjan said...

"Või siis ootavad meid väga keerulised 6 kuud sotsiaaltoetuste kärpimise näol, mis arvestades valimisaastat ja muidki faktoreid ei ole kuigi tõenäoline".

Puht praktilise poole pealt on need otsused peamiselt valulikud ainult mingi üsna lühikese ajavahemiku jooksul. Enne peetakse võitlust (vähemalt avalikkusele jääb selline mulje) nende vastu, asjad liiguvad "positiivselt apokalüptilisse" patiseisu ja siis... Saabub suur lahendus (antud juhul näiteks kärbete näol) ja kõik hingavad kergendatult. Mõnikord isegi need, keda need puudutavad. Eks näis, kuidas see siin välja mängitakse.

Daniel Vaarik said...

Vastan ikka natuke pikemalt, kuna see teema ongi väga oluline ja kes tahab, see loeb.

Täiesti Kristjani eelneva väitega nõus, seda ma isegi ühes eelmises postituses (Taageperale viidates) ütlesin, et tegelikult on selliseid vajalikke, kuid valulisi asju poliitiliselt võimalik hästi läbi viia paketina, mis võetakse suhteliselt kiiresti vastu ja viiakse otsustavalt ellu.

Kuigi paremas majandusolukorras, kuid siiski hea näide sellest Eestis oli näiteks "Säästueelarve" 1999. aastal ja sealt ilmselt ka Mart Laari tänane kiirele tegutsemisele kutsuv retoorika, kuna ta oli Säästueelarve ajal peaminister.

Selline pakett võib sisaldada näiteks ka mõnda leevendavat sammu lisaks neile, mis on valulised ning seda saab esitleda ka kui uut kokkulepet, mis seab uue nullpunkti poliitilistele lubadustele. Sellele järgneval taastumisperioodil on juba võimalik arutada igapäevaseid valitsemisküsimusi, lastes rakendatud meetmetel mõjuda.

Tehes aga kärpimisotsuseid aeglaselt, iga päev üks tükk korraga, ei pea ükski poliitiline jõud pikalt vastu, sest populaarsusnumbrid lähevad talumatult madalaks.

Minu usk otsustava variandi võimalikusesse Eestis on aga oluliselt vähenenud. Lisaks on näiteks Reformierakond välja öelnud, et nad ei poolda ei pensionide ega vanemapalga alandamist jne.

Siit jõuamegi selleni, miks ma kirjutasin just käesolevate kommentaaride aluseks oleva postituse.

Daniel Vaarik said...

Tänases Postimehes kirjutab research house nimega Eesti Pank kulude kärpimise vajadusest ning sõnastab põhimõtteliselt täpselt sarnase probleemistiku: http://www.e24.ee/?id=122411&redir=

Mida Märten Ross ei analüüsi on see, et kas meil on olemas mõni võimalik valitsuskoalitsioon, kes julgeks praegu minna sotsiaaltoetustest püsikulude kallale. Ma julgen väita, et hetkel ei ole.

 
©2009 Memokraatia | by TNB