Obama üllatab jälle!

Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!


Rist ja põgenemine

Ma usun, et mingitel tingimustel võib Vabadussõja mälestussambast kunagi saada Tallinna linnaruumi loomulik osa. Võib olla isegi ilus osa. Rõhutan: mingitel asjaoludel. Ma olen ka veendunud, et ajalugu peab mäletama ning seda hindama. Ja ma tahan ka, et vabadusvõitlejaid tunnustataks. Kuid suurim respekt võitlejate suhtes oleks see, kui nende teenete hindamise eest pandaks vastutama inimesed, kes seda oskavad ja tahavad teha.


Vaadates seda, mis on algusest peale toimunud Vabaduse platsile kerkiva samba ümber, on mul järjest süvenev tunne, et kõigi asja eest vastutavate inimeste peas vasardab ainult üks sõna: "JOOOKSE!!!!"

Vastasel juhul ei oleks ju võimalik, et selle projektiga lihtsalt nii palju käpardusi juhtub. Ma olen veendunud, et minema sprintimise mõte pole uus Tšehhi klaasifirmale, kunstnikele, ministeeriumi ametnikele ja ka head nägu tegevatele poliitikutele. Teisalt - filmi Apocalypse Now võtted olid veelgi keerulisemad aga sündis hea film ja Eiffeli torn ei meeldinud alguses kellelegi... noh jah...

Muidugi, hirm ei ole ainult vastutajatel. Kõigil on natuke, tunnistagem! Vabaduse platsi risti ümber toimuv meenutab natuke hiljuti Šveitsis valminud Large Hadron Collideri nimelise seadme rajamist. Määramatust on kohutavalt palju. Kas käivitamise järel tabab meid must auk? Kas elu jätkub? Kas NATO kaitseb?


Lisatud video on pühendatud kõigile maailma ametnikele, kes peavad ellu viima poliitikute poolt totakalt ja lohakalt seatud ülesandeid, mille lahendamisest sõltub tervele põlvkonnale osutatav austus ning isegi riigi maine.

Wannabe teejuht

Kui sa midagi saada tahad, siis harva piisab sellest, et sa seda nuiama lähed. Isegi nii võib minna, et soovitud asja nõudlemine lõpeb lausa vastupidise tulemusega. Kujutage ette näiteks (äri)meest, kes ettevõtte loomise asemel oleks hoopis otse läinud kaatripoodi ning hakanud nõudma: "andke mulle see kõige suurem kaater, tasuta!". Ei, enne tuli ikka firma luua, sebida ja harjutada ning isegi kui ärimeheks sai hakatud sellepärast, et oli unistus sellest kaatrist, tuli ideed veel kaua alla suruda, kuni lõpuks oli raha koos ja...

Sama kehtib poliitikas. Kunagi liikus Eesti kuluaarides üks muidu teenekas, kuid poliitikas võõras mees, keda nimetati "härra presidendikandidaadiks", põhjus oli see, et ta andis kõigile hästi varakult teada, et ta tahab presidendiks saada. Kõik teadsid sellest soovist. Nagu ka sellest, et ta mitte kunagi presidendiks ei saa. Selle tagajärjel sai temast wannabe (sõnaraamat annab selle sõna eestikeelseks vasteks "hakatis" :) ).

Millegipärast ei lähe hästi neil, kes ainult ühte asja tahavad ja seda muude tegevustega toetada ja vajadusel isegi varjata ei oska. Olgu obsessiooniks siis raha, hääled, klikid või kuulsus. Te võite vastu vaielda, kuid kui minu väide lõpuni loogiliselt läbi mõtlete, siis näete, et ainult ühe sooviga inimene on tegelikult kerjus, kuna ta on ülimalt vaene paljudest kohtadest ja väga haavatav ühest kohast.

Vahel lunijale isegi antakse seda, mida ta tahab, kuid sellest on tal raske rõõmu tunda, sest kuskilt immitseb mürgist hõngu. Vaadatakse viltu, räägitakse anekdoote, kritiseeritakse. Istud üksi oma kullast palees, Midas. Sellest hetkest saab sinust uusrikas - oled küll saanud raha, mida ihaldasid aga nüüd tahad, et kõik seda saavutust ka tunnustaks. Tahaks olla äge.

Kui uusrikka kujundit võtta pisut laiema edukuse kontekstis, rääkides mitte ainult rahast, vaid näiteks ootamatult kättesadanud ametipostist või populaarsusest, siis on näiteid rohkem. Alates jõmmist, kes kuskil praamisabas praalib, et "te ei tea, kes ma olen" ning nõuab enda eelisjärjekorras üleviimist kuni igasuguste isehakanud rojaliteetide ja rojaliteeditarideni äri-, meedia- ja mitmel juhul kahjuks ka poliitikavallas.

Üldiselt ma muidugi ei peaks Eestit kõige hullemaks uusrikkurluse pesaks, kuid kui ma hakkasin täna mõtlema, kui palju meie meediapilti "raputanud" juhtumeid võiks asetada ühisnimetaja alla "tõusiklikkus" või "wannabe-ism", sain heleda valgustuse osaliseks. Meil on olemas täiesti oma ja arvukas Eesti tõugu nouveau riche. Nende seas on palju ka inimesi, kes võiksid olla muidu lugupeetavad, kuid kes teevad endist tolad, sest soovivad olla keegi, kes nad pole.

Pealkirjas sai välja lubatud sõna "teejuht". Ehk siis mida teha, kui tahta tõesti ägedaks hakata? Äkki peaks õppima neilt, kes tegelikult ka on paljude arvates lugupidamist väärt - näiteks sportlased, kes on teinud 15-20 aastat iga päev trenni, et võita medal? Või inimesed, kes on sama kaua mõnda ettevõtet üles ehitanud, töötades tihtipeale 200 tundi kuus? Ehk hoopis kirjanikud, kes on kirjutanud 20 aastat enne kui on rahvusvaheliselt tunnustatud? Või siis jälle helilooja, kes ei jookse iga uue noodikäiguga kohe meediasse, kuid on pingeliselt aastakümneid süvenedes arenenud maailmakuulsaks elavaks klassikuks?

Häid näiteid leiab palju. Ja üldse poleks piinlik ka nimesid nimetada.


P.S. Ei leidnudki selle posti juurde sobivat pilti, äkki oskab keegi soovitada?

Müüt eestlasest kui halvast küsijast

Ma olen päris palju igasuguseid üritusi juhatanud ning ise esinenud ja muretsenud selle pärast, et kas eestlased ikka küsivad esinejatelt küsimusi. Ajapikku olen ma aru saanud, et jutt eestlastest kui rahvast, kes ei julge küsimusi küsida on müüt. Nad ei julge esimest küsimust küsida vahel, kuid kui sellest üle saab, läheb ägedamalt käima kui mõnes teises riigis.

Me ei pruugi kohe kätt püsti visata nagu esimese klassi lapsed Turovskiga kohtudes, kuid kui ürituse juht suudab kuidagi ära kannatada piinliku vaikuse või ise paar-kolm küsimust sissejuhatuseks ära küsida, võib vabalt juhtuda, et küsimustevoolu ei saa enam pidama. See on ühtlasi täna ka minu viimane postitus, mida ajendasid presidendi kärajad :). Laval olijad näisid liialt mures olevat küsimuste vähesuse pärast, kuid pärast ei saanud enam kõiki äragi vastatud.

P.S. Küsimustega võib muidugi ka probleeme olla, kui esineja on halb või teema vale aga see on mujal ka nii.

Saame selliseks nagu Eesti

Panen siia veel mõtteid täna Tehnopolis toimunud kärajatelt. Üks Ilvese oma kõlas umbes nii: "Ma tahaksin, et tuleks päev, mil Michael Porter õpetaks Harvardi ülikooli kursust, mille pealkirjaks on "Kuidas saada selliseks nagu Eesti"".

Tabasin ennast mõtlemast, et kõigepealt peab Eesti ise saama selliseks nagu Eesti. Ehk siis me peame välja mõtlema, kuidas olla selline riik, mis väärib eeskujuks toomist. Kui te tähele olete pannud, siis ma kaldun arvama, et hoolimata väikestest puudustest, on meil siiski päris palju häid omadusi :) nii et minu meelest mitte sugugi võimatu eesmärk.

Selle kohta oli Ilvesel ka üht teist öelda, mille kohaselt peaks väikesel riigil olema rohkem võimalusi ka kriisi ajal õigeid asju teha, sest me oleme nagu "kanuu, mis on palju kergemini pööratav kui tanker".

Ja lisaks tuletas ta veel meelde seda, et Ateena oli 400 aastat enne Kristust linn, kus elas 40 000 meest, kuid nende ideedele toetub terve Lääne tsivilisatsioon. Olgu pealegi, Ateena suurus võrreldes tolle ajastu maailma kogu rahvaarvuga teeb ta siiski suhteliselt suuremaks, kuid ärgem rikkugem ilusat kujundit, the point remains!


Natuke iPhone'i lomograafiat kärajatelt.

Ma lahkun reaktiivlennukiga

Selle postituse lugemise ajal soovitan kuulata alljärgnevat Jeweli coverit John Denveri loost "Leaving on a Jet Plane".



Toomas Hendrik Ilvese kärajad koos Skype CEO Josh Silvermaniga olid minu tagasihoidliku hinnangu põhjal paras õnnestumine. Kaks asja, mida Eestis võib olla vähem osatakse tähele panna on Toomas Hendrik Ilvese teadmistepagas, mis väljendub siis, kui ta tunneb ennast arutledes vabalt ning vestleb intelligentse partneriga ning teine on see, et siinsamas Eestis, meie kõrval töötab globaalse haarde ja teadmisega inimesi nagu näiteks Josh Silverman.

Vähemalt praegu.

Üks teema, mis väljendus üritusel valusalt, selgelt, sirgjooneliselt, kahe silma vahele ja mõlema jalaga selga, oli see, et Eesti peab midagi tegema oma lennuühendustega. Seda tuleb käsitleda infrastruktuurina, mis aitab muuta meie geograafilist asukohta. Jah, geograafiat, nagu selles vanas vendade Johansonide laulus, mis eriti kuulata ei kannata aga kus nad ütlevad, et "lükkame Eesti Venemaa küljest lahti...".

Kaardi peal paistvad vahemaad ei ole tegelikult need, mida inimesed kogevad reisides ja vahemaid tegelikult läbides. Võrreldes Lätiga võiksime samahästi asuda 500 kilomeetrit Põhja pool, sest siia jõudmine on lihtsalt nii palju keerulisem kui parema lennuühendusega Lätis.

Kui rääkida valitsuse rollist ettevõtluse arendamisel, siis pole mingit kasu madalatest maksudest, kui keegi ei saa siia kohale sõita. Ja kahjuks nii praegu näib minevat, kuna lennuliine välismaailmaga jääb üha vähemaks.

Kujutan ette dialoogi rahvusvahelise suurettevõtte kontoris:

Bill (räägib skype teel): "Hei kutid, ma olen siin superkohas, mille nimi on Eesti! Naised on raskelt ilusad, õlli on, ilm on küll natuke kehvem aga rahvas on sõbralik!"
Alex: "Aga su puhkus lõppes juba 10 päeva tagasi!?"
Bill (hääl kahtlaselt muretu: "No tead, siin see et, järgmine lend Londonisse tuleb kahe nädala pärast, ma mõtlesin, et saan äkki Skype teel kuidagi kaasa lüüa... Kuulge, neil on siin päris norm maksusüsteem ka, äkki tulete kogu kontoriga siia?"
Alex (paneb kõne vaikse peale, vaatab nõupidamiste laua taga ringi ja ütleb kohalolijatele):
"Katsuge ta sealt kuidagi välja saada...ning kes see oli kellega sa täna pärastlõunal kohtuma pidid, Jim?"
Jim: "Keegi Parts...Majandusminister vist..." (Laua taga kostab itsitamine, mis katkeb järsult kõik vaatavad kurja näoga noore programmeerija suunas).
Alex: "Lõpeta see jama "Partsiga" ära, ütle, et oled kinni...helista Makedoonia majandusministeeriumi..."

On ju loogiline? Saate aru, ettevõtted lähevad ära, kui lennundust ei ole. Ah?

Üks kajakas Eesti territoriaalvetes

Kui Pätsi hauatähis teadmata asjaoludel punase värviga kokku sai, asuti kohe vaenlast otsima. Marko Mihkelson püüab oma blogipostis sel teemal justkui hoiduda igasuguste äärmuste õhutamisest, kuid paraku kukub ikkagi välja ikka nii, et nähtamatu käsi (mitte Adam Smithi oma) näitab ühes väga konkreetses suunas. Küllap ikka üks va provokaator seda tegi.


Nõus, tähise rüvetamise puhul on tegemist piinliku looga. Aga võib olla tegi seda laps? Võib olla tegi hull? Võib olla tegi mõni meie oma äärmuslane (viimane võib küll ka kergesti provokaatorite hulka liigituda). Võib olla tegi hoopis keegi Eesti patrioot, kes arvas, et Päts oli diktaator? Kuigi ka mina usun, et Mihkelsonil võis olla õigus, ei asenda see uskumus fakti.

Me ei tea, kas tegemist oli provokaatori või vaenlasega. Meil pole faktilist infot plätserdaja kohta. Seda me täna ei valda. Ilmselt vajame praegusel ajal ratsionaalset mõtlemist enam kui kunagi varem. Nii et kirjutan seda kolm korda:

Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!

Kuidas poliitik peaks käituma? Väga lihtsalt. Ta peaks ütlema nii: "Ootame ära uurimistulemused ja siis mõistame kurikaelad hukka, enneaegsed süüdistused võivad külvata asjatut vaenu. Mina usun Eesti politsei võimesse värvikangelased kinni püüda."

Kui muidu ei usu, siis see on tavaline kriisikäitumise protseduur. Soovitan soojalt. Sel kevadel.

Ühiskond ei vaja ajalehti

Raimo Ülavere twitterfeedi kaudu jõudsin väga hea artiklini ajalehtedest. Mitte, et selliseid artikleid iga päev ei ilmuks aga see on oma kaugeleminevuses üks konkreetsemaid ja paremaid. Näiteks üks lõik sellest:

Round and round this goes, with the people committed to saving newspapers demanding to know “If the old model is broken, what will work in its place?” To which the answer is: Nothing. Nothing will work. There is no general model for newspapers to replace the one the internet just broke.
Artikli sõnum on üpris selge. Plaastrid, macroflex, torude tinutamine ja putitamine ei aita trükiajakirjanduse masinavärki. See kaadervärk on kahjuks suure kiirusega ajale jalgu jäänud ning selle parandamiseks polegi ühtegi valmis lahendust.

Uute süsteemide ülesehitamine toimub katse-eksituse meetodil ja kahjuks aeglasemalt kui vanad kukuvad. Praegu pole olemas kedagi, kes oskaks öelda, milline mudel hakkab toimima, sest vaikselt hakkab kohale nirisema teadmine, et see kõik on juba korduvalt juhtunud eelmiste tehnoloogiate vahetumisel uutega. (Vihje trükikunst).

Ehk on aga artikli autoril Clay Shirkil õigus ka selles, et kuigi ühiskond ei vaja ajalehti, vajab ta ajakirjandust.

Kommunismiuurijatest kick-poksijad

Ka mina arvan, et kommunismi kuritegusid tuleb uurida ning olgugi nende väljakaevamine alati vaevaline ja valus, on see lõppkokkuvõttes vajalik ja tervendav. Ajaloolised tondid tuleb keldrist ja pööningult valguse kätte kiskuda, neid põhjalikult uurida, kohut mõista ning teha kõik, et nad tulevikus meie üle enam võimust ei võtaks.

Seda viletsam tunne on lugedes pressiteateid, kus sõna "uurija" ja "rusikas" on pandud ühte lausesse, sest selline lause pole moodsas teaduslikus keeles mõeldav ning naeruvääristab uurimist kui tegevust.


Miks? Sellepärast, et teaduslik uurimine eeldab soovi teada saada, mis tegelikult juhtus. Ilma selleta pole uurija veenev. Ka peale uurimistöö lõppu peab ta olema valmis oma mõtteid ratsionaalselt ja faktide abil seletama, mitte kahe jalaga oponentidele selga sõitma. Rusikaga vehkides muutub ta uurijast propagandistiks ja võib olla ka fanaatikuks. Tegelikult teevad sellised figuurid kogu kommunismi uurimisele karuteene, naeruvääristades seda. Lõpuks on see just kindlaim tee selleni, et kommunism pääseb hukkamõistust.

Rusikakujundi valimine IRL pressiteatesse ei saa olla juhuslik, see teeots on jalge alla võetud erakonna enda kontoris ja ei jää muud üle kui oletada, et IRL-i tegelased suhtuvadki just nii ajaloo uurimisse. Uurimine on malakas, millega saab materjali lömmi taguda, et see sobituks oma eesmärkide täitmiseks. Eriti enne valimisi. Nii just sünnivadki uued tondid ja vanad jäävad ka alles.

Huvitav, kui rusikajutt ära tüütab või liiga nõrgaks osutub, siis mis järgmiseks? Kommunismiuurijatest kick-poksijad?

Pildi: Olin Levi Warner, uurimus hoidmas teadmiste tõrvikut, 1896. .

Vilniusest Tallinnasse vähem kui nelja minutiga

Kolmapäev Vilniuses lõppes alles hilisõhtul kuupkilomeetri suurusest peaaegu inimvabast kaubanduskeskusest ketse otsides, seepärast sõitsin Tallinnasse peaaegu terve öö. Vähemalt pimeduses on Balti riigid sarnased. Ma tean, et nad on päeval ka ühte moodi aga ma ei viitsi sellel teemal vaielda. Pühapäevaskandinaavlased nagu me oleme. Pealegi rikuks minu argumendid ära mõni möödasõitev Läti BMW numbrimärgiga BUMER.

Mul oli ka kaasas gorillapod ja väike digikaamera, nii et vaadake ise, kui time-lapse filmid sobivad. Kui aga laul meeldib, minge kindlasti ja vaadake Lalehi kodulehte ja ostke tema muusikat http://www.laleh.se/. Loodan, et ta ei pahanda, et tema lugu kasutasin, see sobis kuidagi.

Biljonid reisijad

Äripäev on täiega metsikuks pööranud. 4 triljoni hüääni uudisele lisaks kirjutas leht samal päeval, et Riia lennujaam prognoosib aastaks 2020 "9 biljonit reisijat". Keegi, ilmselt uuriva ajakirjanduse kiirreageerimisrühma juht või analüüsitoimetuse ainus kõrgharidusega lauakalkulaatori operaator on seepeale kokku arvutanud, et see on "veidi enam kui kaks korda rohkem praeguse 4 biljoniga võrreldes".


Oletades, et Äripäev peab biljoni all silmas miljardit, siis on ilmselt oodata, et kuskil tänase ja 2020. aasta vahel on aasta, kus sõidab iga planeedi maa elanik korra läbi Riia lennuvälja. Või teistpidi vaadates, kuid transiiti mitte arvestada, pidanuks iga lätlane eelmisel aastal käima 1818 korda lendamas läbi Riia lennujaama. Mis pole üldse võimatu!


Jah, ma näen ka, et eelmises lõigus on juttu miljonitest, kuid samal ajal hüääni uudisega ning seda veel majandusajalehes tekib päris õigustatud küsimusi. Kas teil ka?

4 triljonit hüääni

Äripäeva teatel on Hiinas toimumas imeline majanduse paranemine ja selle taga on triljonid hüäänid. Oleks Wall Streetil seda taipu olnud.


P.S. Tundub, et alguses oli juttu üldsegi jeenidest, kuni üks naljasoonega kommentaator sellele tähelepanu juhtis:



Pildil: Hiina jeen.

Märkmeid Leedust

Eile hommikul jõudsin Leetu ja õhtuks maandusin otse loomulikult Ž. külalislahkes köögis. Neil on varasema ühe asemel nüüd kaks papagoid, kes täitsid korteri vilekoori ja keelelaksutamisega, üks neist räuskas aeg ajalt isegi: "Labas!". Midagi oli ka inimestega seekord teisiti, sest tavapäraste Eesti anekdootide asemel räägiti väga palju leedulastest endist.


Papagoi Petras (Eesti keeles Peetrus)

Ja mis tea arvate, mis asjad olid leedulastel mureks? Üks neist tõi välja, et hiljutise eurobaromeetri uuringu järgi on leedulased kõige vähem tulevikku uskuv rahvas Euroopa Liidus. Samuti pidid ühe teise uuringu kohaselt leedulased olema kõige õnnetumad inimesed Euroopas. Nad nukrutsesid, et leedulaste jaoks on kõige tähtsamal kohal töö ning kõige viimasel kohal armastus. Ning lisaks pidi leedulase rahvustoiduks olema teine leedulane (täpselt selle väljendiga nad seda ei väljendanud, kuid mõte oli sama).

"Eestlased on õnnelikumad," ütles üks naisterahvas. "Teie usute tulevikku!" Üks teine kuju, kes oli ühtlasi lugenud ka Rein Raua hiljutist leedukeelset artiklit, milles leedulased said oma ajaloo-unelemise eest intellektuaalselt klobida, tsiteeris peast kohe mitut lauset sellest kirjatükist ning kinnitas, et ka tema meelest on liigne ajaloolise suurriikluse igatsus ja tänapäevase reaalsustaju puudumine leedulasi tabanud masenduse peamisi allikaid.

Natuke aega kaalusin täiesti tõsiselt, et olen sattunud paralleeluniversumi või kukkunud muidu mingisse aeg-ruumi kõverusse. Nii imelik ja korraga tuttav oli seda juttu kuulata. Olgugi, et oli meeldiv kuulda, et eestlastest arvatakse hästi, kas mitte täpselt sarnast kriitilist juttu ei räägi eestlased iseendi kohta? Ja kas mitte me ise ei kraabi kuskilt potipõhjast mingeid uuringulisi fakte, mille kõrbemaitselises nätsutamises möödubki suur osa meie maisest eksistentsist? Mis ajast see probleem Leedut tabanud on?

Asi läks veel imelikumaks, kui R. teatas, et kõiges on süüdi katoliiklus. "See tekitab inimeses tunde, et ta on väärtusetu selles elus ja misiganes ta teeb, see ei muuda midagi. Lunastus tuleb heal juhul kunagi hiljem." Nüüd ma ei saanud üldse enam midagi aru ja proovisin asju selgeks rääkida.

Mina: "Oodake nüüd oodake, kuidas te võtate meilt, eestlastelt, Euroopa õnnetumate inimeste positsiooni nii kergesti ära? Mis õigusega?"
Leedu naine ühest uuringufirmast: "Aga see on uuringus kirjas, teie polnud alumise otsa lähedalgi!"
Mina: "Lisaks, on juba ammu teada, et just PROTESTANTLIK taust tekitab inimestes soovi unustada muud väärtused ja rabada tööd nagu hull, meil on isegi üks kirjanik, kes kirjutas, et "tee tööd, siis tuleb ka ar..."
Petras (sekkub kraaksatades): "LABAS!"
Leedulased: "Ei ole tõsi! Mine ükskõik millisesse meie kirikusse ja vaata kui kurbade ja tõsiste nägudega seal kõik on...MURE murrab maha! Ja vaata mis vanasõnad meil kõik on: kes hommikul naerab, see õhtul nutab! Kes kannatab, see kaua elab! See on täiesti katoliiklik!"
Mina: "Mis juttu te ajate, meil on täpselt samasugused vanasõnad!"

Sel hetkel lõhestas korteri muidu meeldivalt sumisevat atmosfääri midagi archaeopteryxi sõjakisa ja kassi kräunumise vahepealset. Seni tooli seljatoe peal kõõlunud Petras oli jäänud Ž selja taha jalgapidi kinni ja laperdas hüsteeriliselt.

Kui Petras oli laua peale tõstetud, jäin ma mõtlema selle rahvusliku enesehaletsuse peale, mida ilmset kõigis Balti riikides täna kohata võib. Esiteks tõestas see meeldivalt intellektuaalne vaidlus mulle veenvalt, et me ei ole leedulastest kuigi erinevad. Teiseks oli väga naljakas kogeda, kuidas meil on sarnased probleemid, kuid me mõtleme, et need on unikaalselt meie endi omad ja seepeale leiutame neile probleemidele põhjused. Sama probleem, kuid leedulased arvavad, et süüdi on katoliiklus, meie leiame, et süüdi on... noh, kindlasti mitte katoliiklus.

Me istume oma riikides nagu silotornides ja leiutame maailma oma peades. Tegelikult võivad meie rahulolematuse põhjused olla hoopis sarnased ja nende juured märksa vähem müstilisemad kui mingi ajalooline ettemääratus. Ühe, kuid mitte ainsa põhjusena näen ma seda, et Balti riigid kui noored iseseisvused on tegelikult "maandamata utoopiad". Me kõik ootasime kättevõideldud-kukkunud iseseisvuselt täiuslikkust, võrdsust, vabadust aga samal ajal ka personaalset jõukust. Ainult hull suudaks arvata, et need kõik saavad korraga reaalsuseks saada, kuid ometi näib, et mingil alateadvuslikul tasemel peab iga inimene õigustatuks, et just tema on "väljavalitu".

Pettumuse taga on ebarealistlikud ootused, et kõigist saavad korraga ausad, geeniused, rikkad, targad või noh, mitmekümnel tuhandel juhul lisaks ka džiibiomanikud. Asi pole ei katoliikluses, kommunismis ega Kruudas. Asi on hoopis selles, et oleks aeg aru saada, et isegi võrdsete võimaluste puhul on mõned inimesed mõnes asjas andekamad, tugevamad või "ükskõik-millemad" kui teised. Leppimatus selle lihtsa faktiga viibki selleni, et eestlane kisub alla teist eestlast ja leedulane teist leedukat ja lõpuks on kõik õnnetud. Siin pole midagi rahvuslikku, see on lihtsalt keskmisest suurem pettumus, oma saatuse avastamine ja soov selle eest kedagi karistada.

No millega ma selle rantimise nüüd lõpetama peaks? Loobugem utoopiatest, leppigem endast paremate ja ilusamate olemasoluga? Või saagem õnnelikuks kui kellegil hästi läheb, sest see on märk sellest, et meil endil võib ka hästi minema hakata? Keda ma petan ega mul ka mingit lahendust välja pakkuda ei ole, kuid ilmselt algab iga lahendus probleemi tunnistamisest. Jäägem kuuldele ja good luck!

 
©2009 Memokraatia | by TNB