Inspireerivat lugemist Mart "qwerty" Laarilt

Poliitik Mart Laar on võtnud kommunismivastase löögirusika moodustamist vist päris sõna sõnalt, sest tema ingliskeelset blogi lugedes jääb mulje, et klaviatuuril on teksti sisestatud rusikasse surutud kämblaga, mitte näppudega tippides nagu valdav osa inimesi. Teistmoodi ei kujuta küll ette, kuidas rahvusvahelise poliitika suurkuju Laar selliseid kirjavigu teha suudaks.



* On siiski võimalikud ka muud variandid. 1) Partsi kass jalutas üle klaviatuuri, 2) Google translate.

Kommunismiuurijatest kick-poksijad

Ka mina arvan, et kommunismi kuritegusid tuleb uurida ning olgugi nende väljakaevamine alati vaevaline ja valus, on see lõppkokkuvõttes vajalik ja tervendav. Ajaloolised tondid tuleb keldrist ja pööningult valguse kätte kiskuda, neid põhjalikult uurida, kohut mõista ning teha kõik, et nad tulevikus meie üle enam võimust ei võtaks.

Seda viletsam tunne on lugedes pressiteateid, kus sõna "uurija" ja "rusikas" on pandud ühte lausesse, sest selline lause pole moodsas teaduslikus keeles mõeldav ning naeruvääristab uurimist kui tegevust.

Miks? Sellepärast, et teaduslik uurimine eeldab soovi teada saada, mis tegelikult juhtus. Ilma selleta pole uurija veenev. Ka peale uurimistöö lõppu peab ta olema valmis oma mõtteid ratsionaalselt ja faktide abil seletama, mitte kahe jalaga oponentidele selga sõitma. Rusikaga vehkides muutub ta uurijast propagandistiks ja võib olla ka fanaatikuks. Tegelikult teevad sellised figuurid kogu kommunismi uurimisele karuteene, naeruvääristades seda. Lõpuks on see just kindlaim tee selleni, et kommunism pääseb hukkamõistust.

Rusikakujundi valimine IRL pressiteatesse ei saa olla juhuslik, see teeots on jalge alla võetud erakonna enda kontoris ja ei jää muud üle kui oletada, et IRL-i tegelased suhtuvadki just nii ajaloo uurimisse. Uurimine on malakas, millega saab materjali lömmi taguda, et see sobituks oma eesmärkide täitmiseks. Eriti enne valimisi. Nii just sünnivadki uued tondid ja vanad jäävad ka alles.

Huvitav, kui rusikajutt ära tüütab või liiga nõrgaks osutub, siis mis järgmiseks? Kommunismiuurijatest kick-poksijad?

Pildi: Olin Levi Warner, uurimus hoidmas teadmiste tõrvikut, 1896. .

Laar vs. Ligi. Deathmatch. Laar võidab.

Fakt: Mart Laar teatas, et IRL parlamendifraktsioon maksab tagasi selle osa palgast, mis muidu peaks tõusma. Jürgen Ligi ründas. Mart Laar vastas. Vaatame korraks, millest siis jutt käib.

Ligi kirjutab, et "on tõestatud, et palgateemaliste rinnarebimiste ajal lõpevad sisulised poliitilised debatid ja uuenduslikud ideed, sest konkurentsireeglid nõuavad demonstratiivsust ja alapakkumisi."

Küsiksin vastu, et kus see tõestatud on? Kes tõestas? Millal? Kas Ligi tõesti usub, et järgmiseks seob Jaan Kundla auto katusele ruupori ning hakkab mööda linna ringi sõitma, teatades, et ta ei võta üldse palka vastu? Kas ta tõesti usub, et seepärast jääb tegemata mingi "uuenduslik idee"? Milline?

Umbes sellist hirmsat tonti on Reformierakond ka pidevalt avalikkuse ees maalinud. Selle hirmutamise allikad paistavad olevat mingis arusaamas, et parlamendierakonnad on nagu USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, kus esimese palga pihta suunatud raketi väljatulistamine viib garanteeritud vastastikuse hävitamiseni. Jabur eksole, kuigi ma ei välista, et äkki nad ise usuvadki seda.

Vaataks seda õudset olukorda natuke lähemalt. Kui Kundla loobuks palgast, kas see võtaks Ligilt valijad ära? Not! Minu meelest on kõige realistlikum stsenaarium see, et keegi rohkem oma palka ei alanda ja mõned Riigikogu liikmed võivad või siis võivad mitte järgida Laari algatust, kuid mingit rinnaga rebimist numbri edasiseks vähendamiseks ei ole ega tule.

Ligi loogika on põhimõtteliselt selline, et kui üks parlamendiliige teeb midagi head, siis see viib kõlvatu konkurentsini, sest järgmine parlamendiliige teeb seepeale veel rohkem head ning lõpptulemusena kukub parlament kokku. Lõpuks aitavad kõik vanainimesi üle tee ja tööd ei tehtagi. Seejuures muidugi proovib ta jätta mulje, et asi puudutab ainult palgaküsimust, kuna see on millegi pärast "eriline küsimus".

Tegelikult käib jutt ju sellest, kas poliitikud oskavad kommunikeerida oma valijatega ja vastata nende ootustele ilma hulluks minemata. Jutt käib ühe õiglustunnet väga riivava palgatõusu ärajätmisest inimeste isiklikul vastutusel raha tagasi maksmise teel. See on eriline olukord, see ei pea korduma. Samas näitavad poliitikud sellega, et nad teavad midagi ka ühiskonnale sõnumite saatmisest. Ajal, mil kõigi palgad vähenevad, näitab see teatud arusaama juhtimisest ja sümbolitest.

Eriti teretulnud on, kui selle sammu teevad need poliitikud, kes hääletasid palgaalandamise seaduseelnõu poolt, mis Riigikohtus ebaseaduslikuks tunnistati, nende puhul on see lausa oluline, et nad näitaksid oma senise käitumise siirust.

Samas, samas, samas... Loodetavasti ei oodanudki IRL, et keegi hakkab nüüd nende pead silitama. Ütleme nii, et see, mis nad tegid oli lihtsalt väga normaalne samm. Seejuures pole tähtis, mis nende "tegelik põhjus" oli. Kuid palga alandamine pole ka kangelastegu. See on lihtsalt üks tegu ja antud hetkel ja just selles ulatuses õige tegu.

Peale muu oli see samm õige sellepärast, et seda tehes maandasid laarlased palgakriitikat palju veenvamalt kui Jürgen Ligi oma räuskleva blogipostitusega. IRL-lased saavad nüüd tööd teha ja nad ei pea veetma tunde end õigustavaid blogisid ja artikleid täites. Ligi peab palgateema käes aga väänlema terve valimisteaasta. See pole muidugi kuigi mõnus. Kui see on asi, milleks ta tunneb ennast parlamenti valituna, kaitsmaks oma palka, siis on muidugi teine asi.

Ligi postituse lõpus tuleb välja tema tegelik solvumise põhjus: "Aga solidaarsus?" heidab ta Laarile lõpuks ette. Esiteks on see muidugi vastuolus tema ülejäänud tekstiga, kuna siit võib kaudselt välja lugeda, et kui IRL oleks oma otsuse teinud eelnevalt Reformierakonnaga kokku leppides, siis oleks võib olla ka midagi kokku lepitud.

Teiseks, Ligil on selle kandi pealt vist ka õigus. Tundub, et temaga polnud varem räägitud. Ehk oli IRL jälle poisikeselikus õhinas? Tahtes esimesena ja ainsana suurt uudist teatada, jäeti teiste poliitikutega rääkimata? Ja see parlamendi poliitloogika kohaselt ei võimalda ülejäänutel enam ideega kaasa tulla. See poleks neil esimene kord. Kui nii, siis tegi IRL tehnilise vea, kuid üldiselt ei saa ma nende sammu siiski halvaks pidada.

Changewash*

"Wash"-lõpuga sõnu kasutatakse enamasti siis, kui keegi proovib näida sellena, kes ta ei ole. No võtame näiteks greenwashi. Seda kasutatakse firmade kohta, kes annetavad suure käraga raha hülgepoegadele hambaklambrite ostmiseks aga samal ajal niristavad vaikselt mürki merre või midagi taolist.

Barack Obama massiivne võit USA-s on pannud ka kodumaised erakonnad kiiresti joonduma uuele kursile. Kõik tahavad ju natukene obaamad olla. Keskerakond kirjutab oma protestilehel, et "Aeg vahetuseks on käes", vihjates sellega Obama "Change we need" kampaaniale ning Mart Laar parafraseerib loosungit "Yes we can!" (Laar: "näitame, et suudame!"). See ongi "changewash". Peseme ennast Obamaks.

Ma ei suuda oma silmi ära imestada aga need on ju needsamad meie Mart ja Edgar, kes 20. sajandi lõpu poole siin ringi rokkisid. Mis saab neil Obamaga ühist olla? Mõlemad on ju Tartus ülikoolis käinud, nahavärvilt valged. Kehaehitus ümar. Ideed vähemalt 20 aastat täpselt needsamad.

*Selle termini pakkus välja tegelikult mu sõber Villu.

Kuidas nad seda teevad? Poliitilisi tehnikaid Eestis

Viimased korruptsiooniskandaalid pakuvad võimaluse arutleda Eestis levinud poliitiliste infoedastustehnikate üle. Leidsin seitse põhilist, mida omavahel varieerides saab lahti mõtestada enamuse kohalikust poliitilisest kommunikatsioonist. Kõige puhtamal kujul esinevad näited siiski just Keskerakonnas.

Tehnika 1. "Sa pole ise parem".
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. "Laar tegi ka" või "vaadake parem, mida Ansip teeb," on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Nüüd näib, et samasugust võimalust otsib Keskerakond Kapo tegevuse naeruvääristamiseks.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: "Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!".
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks "eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?".

Tehnika 2. "See on valimisvõitlus"
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on "osa valimisvõitlusest." Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda väited? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida "kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?"

Tehnika 3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. "Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et..." või siis "Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt..." kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend "the absence of evidence is not the evidence of absence" ehk siis "tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus" ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. Alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, kuni maksumaksja raha eest Kalev Sport televisiooni kasutamine erakondlike sõnumite edastamiseks, näeme, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma "meediaimpeeriumit" sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade "kontrolli all".
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. "Kes lekitas?"
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud "eeskirjade vastaselt". Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal "kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?". Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru ... nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste "whistle-blower", mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi "The Insider" (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikaga vello
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et "kuidas ta nii võis" või et "mida ta siiski tegelikult öelda tahtis". Sellise tegelase puhul on mitu "head" omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab "ametlik erakond" temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed: Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Näide sellest, kuidas kaikamees võib teatekaika ministriks saades üle anda, on Rein Lang, kes ministriametis loomulikult endale nii palju lubada ei saa, kui varem.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: "Eks see minu poisikeselik temp oli."
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et nende tehnikate populaarsuses on süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda. Eksole.