Andrus Ansipi vastuolulisusest

Hiljuti suutis peaminister Ansip iseendale vastu rääkida umbes 1 minuti jooksul, süüdistades valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Padarit pealiskaudsuses materjalide esitlemises kabinetinõupidamisel. Kui Padar ennast samale kohtumisele viidates kaitsma asus, leidis Ansip, et nimetatud nõupidamise meenutamine ei ole sugugi ilus tegu:

" No Iva­ri, mis sa nüüd siis prae­gu ütle­sid? Mi­nu mee­lest ei ole ilus siin kaa­me­ra­te ees ha­ka­ta se­da möö­du­nud ka­bi­ne­tiis­tun­git veel kord rep­ro­dut­see­ri­ma."

Peaminister Andrus Ansipil on segaseid ja vastuolulisi avaldusi tegeva poliitiku kuulsus. Ei saa öelda, et Laaril või Savisaarel samasugust probleemi pole, kuid Ansipile on vastuolulisus saanud lausa keskmiseks nimeks. Muide, on inimesi, kes peavad meie riigi juhi meelemuutusi isegi õppimisvõime ja tarkuse tunnuseks.


"Ivari, ära nüüd aja hullu juttu!" Pilt: Postimees.

See teema on mul ammu mõttes kripeldanud, et kui adekvaatne ma ikkagi ise Ansipi hindamisel olen. Heitsin siis pilgu peale Andrus Ansipi erinevatele peaministriperioodidele, et oma mälu värskendada ja aru saada, kui palju peaminister siis iseendale üldse vastu räägib. Kokku vaatasin läbi 1500 erinevat kajastust Eesti ajalehtedes, põhiliselt Eesti Päevalehes. Annan väikese ja ilmselt mitte täiesti ammendava ülevaate sellest, mis ma leidsin.

1. Kristiina Ojulandi juhtum

Andrus Ansip oli veel majandus- ja kommunikatsiooniminister, kui lahvatas tüli Reformierakonna ja Res Publica vahel. Põhjuseks olid välisminister Kristiina Ojulandi ametiajal Välisministeeriumist kaduma läinud salajased dokumendid. Veel enne kui Ansip jõudis asjaoludega tutvuda, teatas ta ta 6. veebruaril kategooriliselt, et tal ei ole mõttessegi tulnud välisministrit välja vahetada.

"Minu teada ei ole välisministril mingit süüd seoses dokumentide kadumisega," põhjendas Ansip. (EPL, 07.02.05).

Sõnade söömine saabus juba nädala pärast, kui Ansip oli sunnitud tunnistama, et "Ma ei välista, et oleksin selles olukorras ise tagasi astunud, kui ma olnuksin välisminister". (EPL, 14.02.05)

2. Tõnis Palts ja Savisaared

Värske peaministrina läks Ansip kiiresti tülli tolleaegse Tallinna linnapea Tõnis Paltsiga, pidades teda isegi sedavõrd väärituks partneriks, et keeldus temaga Tallinna päeval kohtumast. Tema etteheiteks oli, et Palts ei olnud Reformierakonda piisavalt informeerinud oma probleemidest Maksuametiga. Ansip ütles siis järgmist:

«Palts ei peaks jätkama Tallinna linnapeana. Tallinn väärib ausat linnapead.»(EPL, 14.05.05).

Võimalik, et Ansipi väites oli mingisugune iva. Hoolimata sellest, et Tõnis Palts oli Maksuametile vaidlusaluse summa osas teinud ettemakse ning ta mõisteti mõni aeg hiljem kohtus lõplikult õigeks, võis Ansipil olla põhjust talle etteheiteid teha Maksuameti juhtumi kohta ebatäpse info edastamise eest.

Hoolimata võimalikust ivast, meenutagem, Ansip leidis lausa, et Palts peaks ametist lahkuma. Sedavõrd terav hinnang läheb vähemalt sama teravasti vastuollu Ansipi edasise võimetusega anda ükskõik milliseid eetilisi hinnanguid sellele, kui Edgar Savisaar määras omaenda abikaasa Vilja Savisaare Tallinna Sadama nõukogusse või kui jutuks tuli Edgar Savisaare kahtlasehõnguline majaafäär Keila Joal.

Vilja Savisaare juhtumi kohta arvas Ansip järgmist:

"Olu­line on see, et prokuratuur ei ole selles küsimuses pidanud vajalikuks menetlust alustada, samuti mitte kaitsepolitsei." (EPL, 04.08.05)

Kahtlane kinnisvaratehing Keila Joal. Pilt: Postimees.

Edgar Savisaare korruptsioonihõnguliste tehingute kohta keeldus Ansip korduvalt ja järjekindlalt seisukohta võtmast nentides, et seisukoha peavad võtma uurimisorganid. Kuidas siis on? Paltsi kohta võis võtta väga selgeid seisukohti aga Savisaarte kohta ei võinud?

3. Öösel ja kraanaga

See on üks tuntumaid Ansipi vastuolusid. Juunis 2006 ütles ta Riigikogus:

"Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraana konksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus." (Postimees, 29.06.06).

Ometi helistas Andrus Ansip meedia teateil vähem kui aasta pärast isiklikult öösel kraanajuhi välja, et kuju ööpimeduses teisaldada. Meelemuutust põhjendati ootamatu vägivallaga tänavatel.

4. Euro juhtum

Mida selgemaks sai, et Eesti 2007ndaks aastaks eurot ei saa, seda rohkem püüdis ka peaminister seda vaikselt siin-seal välja öelda. Uudise ise esimesena väljakäimine võimaldas juga paremini kontrollida ning ega opositsiooni valimiseelsed katsed kedagi vastutama panna eriti kuhugi ei jõudnud. Valimisteemana tappis euro ära rahvuslik ärevus, mida eriti kõvasti toitsid kasvavad pinged Tõnismäel.

Siiski juhtus üks huvitav intsident parlamendis, kus sotsiaaldemokraat Eiki Nestor küsis infotunnis Ansipilt, kas peaminister on valmis tagasi astuma juhul, kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta alguses euroga.

Ansip vastas:

"Kui peaministril on mingisugune süülisus, kui ta on jätnud midagi tegemata, mida ta oleks pidanud tegema, siis ma pean seda [tagasiastumist] täiesti loomulikuks" (EPL, 15.04.06).

Seda tõlgendati opositsiooni poolt väledalt kui peaministri soovi vastutada ja vajadusel tagasi astuda suutmatuse tõttu riiki eurokursile tüürida. Ansip ehmus ning hilisemas vestluses Postimehega tegi ta juba selliseid oravahaake, et pealtvaatajail hakkas silme ees virvendama:

«Minu jätkamine või mittejätkamine peaministri ametis ei ole absoluutselt seotud sellega, kas Eesti läheb 2007. aasta 1. jaanuarist eurole üle või mitte,» kinnitas Ansip. Riigikogu infotunnis mainitud «süülisuse» kohta ütles Ansip, et pidas selle all silmas mingeid konkreetseid süütegusid.«Kui mina peaministrina lähen näiteks vales kohas üle tee ja põhjustan sellega raske liiklusõnnetuse, siis ma loomulikult astun tagasi,» selgitas Ansip. (samas)

Vaadates Savisaarte juhtumeid ja Ansipi arusaama, et vastutama peab ainult mingisuguste reaalsete/füüsiliste süütegude eest ning lubadused ja eetika ei ole väga tähtsad, ei ole midagi imelikku, et samal ajal juurdus avalikkuses üha enam termin nimega JOKK.

5. Hinnangud majanduse kohta

Ansip on ise tunnistanud, et eksis Eesti majandusliku olukorra hindamisel, kuid artiklites kaevamine toob välja tänastes oludes ikka päris põnevaid pärle. Septembris 2005 leidis Ansip näiteks, et tollel hetkel Töötukassas asunud 1,7 miljardit krooni ei lähe mitte kunagi vaja. Ta lisas:

"Selleks, et see summa aastaga ära kulutada, peaks tööpuudus Eestis olema nii suur, et meil ei oleks seda riiki enam." (EPL, 22.09.05).

Kindlasti ei osanud Eestis keegi uskuda, et vaid mõne aasta pärast läheb kogu raha vaja, kuid see statement heidab siiski pisut valgust Ansipi iseloomule. Sel hetkel on näha, et ta on enesekindel, ei usu, et kunagi midagi võiks viltu minna ning usaldab oma kõhutunnet piisavalt, et selle põhjal suure mõjuga avaldusi teha.

2007. aasta valimiste lävel peaminister lausa praalis heatujuliselt ning lubas julgelt pensione tõsta:

"Mis me keerutame, Aivar (Sõerd-toim) tegelikult teab, et sotsiaalmaksu laekumine saab prognoosi kohaselt olema piisav, et katta ära pensionitõus sel aastal," ütles Ansip. "Ah, nimetage siis mind lobisejaks." (EPL, 15.03.07).

Samal ajal lubas peaminister kokku ka konservatiivset eelarvepoliitikat ning samas anti heldelt raha kõikvõimalikeks kulutusteks, mis juba iseenesest on selgelt oksümoorsed positsioonid.

Kui nüüd keegi peab Ansipi meelemuutusi tarkuse ja õppimisvõime tunnuseks, siis suhtumises majanduskasvu ei paista need omadused liiga teravalt silma. Ilmneb hoopis jäikus ja soovimatus mõista tegelikku olukorda.

Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes Tartus leiab Ansip:

"Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd - defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." (22.02.08).

Samas, 2008. aasta aprillis leidis Ansip, et negatiivseks lisaeelarveks ehk siis defitsiiti vältivaks sammuks pole põhjust. Muide, lehest lugedes tuleb välja, et siis oli Ivari Padar hoopis see mees, kes väitis, et negatiivne lisaeelarve siiski tuleb teha (meenutagem, et viimane koalitsioonilagunemine sündis seetõttu, et Reformierakond polnud rahul sotside võimekusega eelarvet kärpida).

Muidugi oli Padar siiski suhteliselt pehme ning võib olla saab seda talle ka süüks panna:

“See ei ole nüüd nii sõja koht, sellel on omad argumendid. Selge on, et suvine prognoos annab täpsema ülevaate, mis toimunud on.” (EPL, 08.04.08)

Vahepeal väljakuulutatud ülejääkidega riigieelarvetest hakkasid vaikselt saama miinusega riigieelarved. Seda ju mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas (argument, mida on poliitikas senini väga hea kasutada). Kuid Ansip ei uskunud lihtsalt ei arve, prognoose ega silmi. Ühel päeval ütles ta näiteks nii:

“Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente /.../ Eestis on teatavasti enamasti prognoosid olnud liigkonservatiivsed ehk siis tegelikud laekumised viimase kuue aasta jooksul on märgatavalt ületanud prognoosides kavandatud laekumisi. Viimased kaks prognoosi on aga olnud liiga optimistlikud, nagu hiljem on selgunud.” (EPL 28.08.08).

Pööre hakkas tulema alles aasta lõpus, kus isegi Ansip oli sunnitud tunnistama kulude kärpimisvajadust.

"Peame olema valmis, et peame tulude ja kulude vahe täitma reservidega, neid on viimase viie aasta jooksul kogunenud märkimisväärselt." (EPL, 31.10.08).

Järgmise aasta lõpus teatas peaminister aga juba, et "kriis ja rasked ajad on Eestisse jõudnud" ning mais 2009. tunnistas ta juba ilmselget: "ma ei osanud sellise sügavusega finantskriisi ette näha."

Peaminister Andrus Ansipi sõnul ei osanud ta tõesti sellise ulatusega kriisi ette näha, kuid seda ei osanud ka enamus maailma juhtivatest riikidest. „Mina ei osanud sellise ulatuse, sellise sügavusega finantskriisi ette näha,“ tunnistas Ansip ning selgitas ka, mida oleks tagasi vaadates tulnud teisiti teha. Peaministri sõnul oleks pidanud reserve veelgi suuremas ulatuses koguma ning samuti oleks tulnud jääda konservatiivseks ning mitte tõstma sellises ulatuses avaliku sektori palku. (EPL, 13.05.09).

6. Faktilised möödapanekud

Peaministril on kombeks esineda informeeritud isikuna ning talle meeldib rääkida asjadest, mille kohta tal on ilmselgelt ainult mingi memo, kui sedagi. Samuti pole tal paljudest teemadest kuigi palju isiklikke ja tänapäevaseid teadmisi. Üritades täie veenvuse ning ilma viitamiseta "tark" olla, juhtuvadki paljud apsakad, mida hiljem tuleb siluda. Puudutagu see siis omavalitsuste laenukoormat või seda summat, mida Töötukassa tegelikult töötutele maksab (Ansip arvas, et 15 000 krooni töötu kohta, Töötukassa andmetel saab kaks kolmandikku neist alla 6000 krooni). Selliste möödapanekute dokumenteerimist ei võtnud ma siiski eraldi eesmärgiks, kuid on selge, et neil on oma roll peaministri maine kujunemisel.

7. Täielik nurkavärvimine 2009

Ma olen seda teemat juba varem lühidalt käsitlenud, kuid hoolimata senise liigoptimismi ületsunnistamisest teeb Ansip jätkuvalt sarnaseid vigu. Valitsusjuhi selle aasta lubadused kõrvuti pannes tundub, et Eesti Vabariigi riigieelarve peaks olema küll nätsust tehtud, et neid kõiki täita saaks. Rahustavaid teateid lendab siia sinna nagu jumal juhatab, kuid eelarvelist katet neile ju ei ole. Valusaid otsuseid vastu võtta ei osata ega juleta. Lehti läbi vaadates avastasin ehmatuseks veel, et vahepeal on Ansip käinud Roostal ning lubanud, et kaitsekulusid eriti ei kärbita:

"Peaminister Andrus Ansip esines täna 19. korda toimuvatel kõrgematel riigikaitsekursustel Roostas, kus kinnitas, et hoolimata kaitsekulutuste vähendamisest on endiselt jõus valitsuse eesmärk viia kaitsekulud kahele protsendile meie sisemajanduse koguproduktist." (EPL, 20.04.09).

Vahepeal jäi mulje, et uut koalitsiooni luuakse selleks, et sünniksid uued kokkulepped, mis vastaksid majanduslikule reaalsusele, kuid jälgides uue ja tegelikult väga imeliku koalitsiooni aborti täna ja peaaegu pidevaid valimisi see aasta, on vist selge, et mingit sirgeseljalist riigimehelikkust oodata pole.

Järeldusi

Mida selle kõige põhjal kokkuvõttes öelda? Peaminister Ansip on tõesti päris heitliku iseloomuga mees. Mulle isiklikult tundub, et tema avalduste muutlikkus ei ole tingitud mitte sellest, et ta palju õpiks, vaid sellest, et ta tahab väga kiiresti midagi öelda ja teha seda võimalikult karmis ja otsustavas toonis. Kahjuks on enamasti kodutöö tegemata ning oma sõnu tuleb hiljem mõrus kastmes süüa.

Ülalpool väljatoodud näidete põhjal võime ilmselt öelda ka seda, et kui Ansip oleks suutnud Rahandusministeeriumi suunal paremini koostööd teha, kui ta poleks elanud täielikus majanduslanguse eituses 2008. aasta hiliste kuudeni, kui tema valitsus ei oleks teinud sedavõrd optimistlikke eelarveid uskudes, et kõik hea jätkub, oleks meie väljavaade ka täna parem. Nagu ka siis, kui Ansipi valitsus poleks ellu viinud 2009. aasta pensionitõusu.

Paljuski on Eesti majanduslik positsioon Lätist täna parem ainult seetõttu, et kunagised valitsused järgisid konservatiivset joont, meil on õnneks veel mingit väga vana rasva, mitte seetõttu, et Ansipi valitsused oleksid ette mõelnud või midagi. Valus küsimus on ka see, et kas meil tegelikult võiks ikkagi täna juba euro olla, kui oleks oldud alalhoidlikumad ja targemad?

Tagantjärele Ansipi valitsuse möödapanekute kohta öelda, et kõik oli lihtsalt maailmamajanduse uperpalli süü, mida mitte keegi ette ei näinud on seega natuke sama kui öelda, et rasvunud ja südamehaige mees kukkus tänaval sellepärast, et oli libe, mitte sellepärast, et ta sõi iga päeva õhtusöögiks kaks kasti pontšikuid ja oli minetanud seetõttu võime libedal tänaval kõndida. Samuti ei saa Ansipi valitsus liiga palju vehkida teadmatusega maailmamajanduse seisust, kuna vähemalt 2008. aastal (ja ka 2009) on tegeldud ikkagi silmade kinnipigistamisega.


Ansip analüüsimas pensionifondide tootlust. Pilt: TV3.

Samuti võib Ansipi puhul tunnistada, et JOKK mõiste esiletõus mõni aasta tagasi oli ka tema teene. Tundub siiski, et teisel peaministriajal on Reformierakond üritanud korruptiivse süsteemi vastu asetuda ning sellele on eemaldumine Savisaarest kaasa aidanud ning ka erinevate korruptsiooniprotsesside küllaltki segamatu areng Eesti kohtutes on pigem siiski punkt praeguse valitsuskriisi eelsele valitsusele.

Samas, uskuge mind, kui ma lõpuks artiklite lugemise lõpetanud olin, siis ma sain ka sellest aru, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Ansip tunnistanud oma eksimusi mitmel korral, kuigi, võimalik, et vabandada tulnuks sügavamalt. Aga juba Ojulandi juhtumi puhul tegi ta seda esimest korda ning näiteks ka Pronkssõduri öise äraviimise järel nentis ta, et tema senine hinnang olukorrale oli olnud ekslik.

Edasiliikumine Ansipiga oleks siiski võimalik, kui poleks neid viimaseid hullumeelseid lubadusi ja kramplikku kinnihoidmist valimisplatvormist. Kuna praegu on koalitsioonivahetumise aeg, siis võiks olla peaministri võimaluseks unustada igasugused valimispointid ning käituda mõnda aega lihtsalt riigimehena, kes on valmis kuulama tagasisidet ja eksperte, lugema analüüse, unustama ego ja varasemad saavutused ning vastu võtma karme, kuid vajalikke otsuseid.

Mängime meest

Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel luuakse viha- ja välistamise koalitsioone.

Senine ajalugu tunneb näiteks kunagist Reformi ja Res Publica verevaenu, mis oli sedavõrd isiklik, et oleks vabalt võidud ka üksteisele käsitsi kallale minna. Teine näide samast asjast oli Arnold Rüütli presidendiks valimine, mis ei olnud mitte niivõrd Villu Reiljani kaval skeem, kui teiste erakondade oskamatus leppida kokku ühises kandidaadis.

Kurja juur on vist taas ka selles, et opositsiooni peetakse Eestis nii mõttetuks kohaks, et sinna sattumine tähendab asjaosaliste arvates sisuliselt enesetappu. Kuigi võiks olla teisiti.

P.S. Ja muide, mis nali see on, et Ansip järsku teatab, et ta on nõus töötukindlustusmaksu tõstma üle 3 protsendi, kui just hiljuti toimunud erinevatel üritustel on mees täpselt risti vastupidist väitnud, kinnitades, et tema valitsemisajal ei tõuse see maks mingil juhul üle 3 protsendi? Kas see on intelligentne paindlikkus või hoopis täielik pidetus?

Eurot ilmselt ei tule

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri...

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.



James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

No Comments

Foto: Postimees.

Kes kirjutab sõnu räppar Ligile?

Kui siin oli juba vahepeal juttu sellest, et Savisaare tekstidega on keegi võõrast teinud, siis lugedes Jürgen Ligi viimaseid tekste, süveneb tunne, et neid kirjutab Cool D. Ma loodan, et keegi teeb mingi muusika ka siia taha ja laulab sisse. Toe Tag võib olla.

Ja kui nüüd tõsiselt rääkida, siis hakkabki tõeks saama ennustus, et Ligi jääb palgateemat kaitsma viimse mehena kaevikus. Tead, oleks äkki ikka mõtet olnud minna iseenda palga alandamise teele, kui selleks veel võimalus oli. Nüüd tuleb Ligil oma risti kanda ja ohverdada paljud olulisemad teemad. Mis teha, kõigile pole antud sümbolilist kõrvakuulmist.



Toe Tagilt midagi normaalset Youtube'ist ei leidnud aga näiteks see värk Cool Dlt.

Üks ja teine käsi

Mart Kadastik mõtiskles hiljuti Postimehes meedia arengute teemal. Üldiselt tuleb väga tervitada seda, et meediatöösturid ajakirjanduse teemadel mõtteid avaldavad, kuid loomulikult on selge, et sellised lood on ka lugejate kriitilise tähelepanu all. Teeksin siis otsa lahti.

Kuna mind ja minu Sirbi kirjutist on ka selles artiklis tsiteeritud, siis tuletan meelde, et seal loos väitsin ma, et meediatööstuslikud ettevõtted on kaotanud oma ajakirjandusliku funktsiooni ja seda Kadastik huvitaval kombel oma loos kuidagi ümber ei lükka. Kuigi ta justkui teeks mingeid katseid selles suunas, ei jõua ta kordagi selleni, et ta julgeks väita, et ettevõte Postimees on ajakirjandusliku funktsiooni kandja.

Siis kasutab Kadastik ka ühte päris imelikku ise-oled-tüüpi vaidlustehnikat juhtides tähelepanu, et meediakriitikud oleksid ise ka justkui kollase meedia tehnikate valdajad, kuna nad pole märganud Postimehe majandusportaali E24 käivitumist.

Siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole Eestis mingisuguseid meediakriitikuid ning pole mõtet sildistada mõningaid sõna võtvaid kodanikke "meediakriitikuteks" ja seejärel jätta muljet nagu oleks tegemist mingite üksikute imelike hälvikutega a la punaprofessorid. Mina pole elukutselt meediakriitik, ausõna.

Teiseks, kui mõni inimene oma blogis meediateemalisi mõtteid avaldab selle kohta, et Postimehe esikaanel on näiteks paljas tagumik, siis ei ole märkaja isik sellepärast veel "kollane", et ta ei märganud samal päeval ilmunud majandusteemalist artiklit. Parafraseerides Erik Rooset, võib öelda, et "tagumik laenab oma ebausaldusväärsust sisukale majanduspoliitilisele analüüsile".

Siit jõuamegi eriti magusa teema juurde. Nimelt proovib Kadastik taas kord väita, et Postimees on "lahutanud kerged uudised rasketest" ning koondanud need netiportaali elu24. Kujutage ette, mõnda suurt Eesti panka, kes paneks kasvõi reklaamikampaania käigus oma kodulehele tissimissi pilte ning teataks seejärel avalikkusele, et "lahutasime kergema materjali raskematest ning koondasime need eraldi portaali". Mitu inimest usuks, et tegemist on eraldi portaaliga? Ja kui kiiresti ilmuks meediakanalitesse suured pealkirjad: "Silmakirjalik pankur!".

Uskumatu, kuidas meediaettevõtjatele ENDILE ei jõua kohale asjaolu, et avalikkust ei huvita teie ettevõtte sisesed struktuurid või teie kodulehekülje rubriikide jaotus. See, mis ilmub ettevõtte domeenis on tema domeenis ja ükskõik kui keerulist jura ajada, iga lugeja saab sellest kohe aru ja jääb saama kuni ta elab.

Selle kinnituseks väike screenshot Mart Kadastiku enda artiklist, millega Kadastik üritab väita, et paremal pool asuv tulp ei oma mingisugust seost vasakul pool asetseva tulbaga.

Väike, hääbuv, suletud

Sõnades muidugi räägitakse Eesti kultuuri tulevikust ja järjepidevusest, kuid kui hakata internetist otsima suurimate Eesti kunstnike teoseid, leiab heal juhul hulgaliselt Wiiraltit. On olemas ka mõned kasutajate endi tehtud saidid, kust saab üht teist, kuid pahatihti 90ndate kvaliteediga. Kunstigaleriidest leiab ka midagi, kuid see on ka enam vähem kõik.

Google'i pildiotsing teemal "Elmar Kits" annab üksikud pildikesed, millest enamus on suuruses 400x200. Kumu.ee näitab juba ei tea mis ajast pilti kirjaga "Open soon". Raske öelda, kui palju selline asi meie kultuurile kahju toob, sest maale otsib internetist võib olla üsna spetsiifiline seltskond, kuid ma usun, et neid oleks siiski lõpuks tuhandeid. Lisaks on võimalus, et mingisugune Eesti maal satuks näiteks Penguini kirjastuse raamatu kaanele seetõttu juba oluliselt väiksem, sest kujundajad lihtsalt ei tea neist mitte midagi.

Veel hullem on lugu muusikaga. Hiljuti Youtube'ist tuhat Eesti lugu maha võtnud autorikaitsjad läksid ilmselt kallale sellele, millest neil hammas üle käis (kirjade saatmine youtube'ile ei vaja just eriti suurt professionaalsust), kuid selle efekt nii neile artistidele, kelle lood üleval olid kui ka Eesti kultuurile võib olla üsna ebameeldiv. Hea personaalne näide on see, et minu hiljutine tagasitulek Eesti muusika juurde sai alguse just tänu vanadele videotele youtube'is. Vaadates Tõnis Mägi või Kare Kauksi salvestusi seal tekkis mul vastupandamatu soov leida kuskilt ka mõni selle aja Eesti muusika plaat ja ootus, et nad teeksid üha uusi ja uusi asju.

Kuidas siis seda nüüd kõige paremini öelda, et mitte kõlada neo-klišeede esitajana... Khkhm, lugupeetud kultuurisuunajad, Internet on meie maailma muutnud ning rohkem kui ühe krooni ja üheksakümne üheksa sendi sisse käššimine, on tänapäeval oluline saavutada oma teoste osalemine digitaalses infovahetuses, vestlustes, remiksimises, taasesitamises. Nii püsib kultuur elus ja kui vahel ka mõni raha kohe saamata jääb, siis jääb just meie kultuur siiski ellu. Ja vat mis - see kroon oleks nagunii saamata jäänud ja tegelikult toob suurema mõju ja levikuga kultuur hiljem kümme korda rohkem raha tagasi.

Soovitan kõigil väga tungivalt vaadata ka siia lisatud Lawrence Lessigi videot samal teemal:

Korporatiivne jura Postimehes

Paljud Eesti suuremad ettevõtted on aastatega oma malakad kätte saanud ning isegi kui nad teevad samme, mis kõigile ei meeldi, ei katsu nad neid enam mingi haleda ähmajutuga õigustada. Kõige targemad neist annavad halvast uudisest teada ning toovad lihtsalt välja selle põhjused.

Postimehega see päris nii pole. Ilmselt sellepärast, et kuna meediaettevõtted üksteist üpris kartellihõnguliselt kunagi ei arvusta, puudubki nende suhtes tõsiseltvõetav kriitika ja nad saavad sisuliselt teha, mida nad tahavad.

Igatahes. Pärast seda kui olin täna saanud Postimeest lugedes just rikkamaks "piltuudise" võrra, mis kujutas räime nosivat piisonit, jõudsin Postimehe peadirektor Erik Roose alljärgneva tsitaadini, mille peale tõmbasin endale kõigepealt teed peaaegu kurku. Seejärel mõistsin, et vähemalt Postimehel puudub igasugune enesekriitiline arusaam reaalsusest:

Väljaande jaoks jääb olulisimaks usaldus – põhjus, miks postimees.ee raketina taevasse sööstis, oli see, et kandsime paberlehe usaldusväärsuse internetti üle.

http://www.e24.ee/?id=112969

Lisaks sellele, et see on täiesti uskumatu korporatiivne BS, on selles lauses ka üks huvitav tükk infot. Nimelt on Postimehe paberlehe ajakirjanikud ise ja omavahel üldiselt jätnud mulje, et nad ei taha midagi teada sellisest asjast nagu postimees.ee ning nad on ka väitnud, et see "on täiesti erinev kanal päris Postimehest". Ma olen sellesse väitesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Erik Roose tsitaadist ilmneb kenasti, et ajalehe kõrgem juhtkond peab postimees.ee-d Postimehega vägagi seotuks.

Mis puudutab aga usaldusväärsuse ülekandmist Postimehest võrguväljaandesse, siis üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:



Allikas: Postimees.ee

ÄP tõttab ettevõtjale appi!

Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.

Loo "Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule" juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: "Pinguta veidi veel!". Sürr.


Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.

Elevant ruumis*

Õigupoolest kirjutan ma seda posti sellepärast, et lubasin kohvipausi ajal professor Lauristinile sel teemal Arengufoorumil sõna võtta aga kahjuks pidin vahepeal ära käima ja magasin sobiva hetke maha.

Arengufondi tänasel foorumil oli palju õigeid mõtteid. Ka Arengufondi Valge paber Riigikogule sisaldab hulka meetmeid, mille elluviimisel võib teatud tõenäosusega loota, et meie majandusel hakkab paremini minema. Ja õigupoolest polegi Arengufondil kerge rääkida ühest poliitilisest probleemist. Kuid üks poliitiline elevant seisis siiski ruumis ja keerutas võidukalt lonti iga kord kui keegi ütles midagi talentide Eestisse meelitamise või tolerantsi kohta.

Me võime rääkida investeeringute ja andeka inimese siia meelitamisest palju tahame, kuid jälgides üldisi arvamussuundumisi, näeme Eestis pigem suletuse kasvu, sallimatuse tõusu võõramaise tööjõu ja sealhulgas paratamatult ka talentide suhtes. See tähendab, et me võime raha raisata, lennuliinid avada aga talent ei tule siia. Lisaks näeme monumendi avamist, mille kohta Briti DJ nimega Rhythm Doctor on öelnud nii:

"Its also very militaristic as it looks to me like the iron cross awarded to german (& nazi) soldiers. i think it's actually the medal awarded to estonian freedom fighters but i imagine to most of the world its an iron cross."

Ma ei usu, et rütmidoktor on oma arvamuses päris üksi. Kas teie usute? Ma ei usu seda kohe üldse. Ja kui see on nii, siis me peame topelt vaeva nägema, et tema moodi arvavad talendid ära ei ehmuks.

Ma ei näe eriti ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks praegu jõudsalt kasvava maineprobleemi suunas isegi vaadata, rääkimata siis selle ärakirjeldamisest. Või siis teeb seda Keskerakond, mis keerab asja veel eriti kummuli. Samas võivad ju majandusinimesed mõelda välja ükskõik kui kavalaid Eesti müümise meetmeid, kuid need lihtsalt ei tööta seni, kuni me elevandiga midagi ette ei võta.

* Elevant ruumis on inglise keelest pärit väljend, mis kirjeldab tõde, millest on võimatu mööda vaadata, kuid mida inimesed proovivad siiski kramplikult ignoreerida. Seetõttu keskendutakse muudele teemadele.

Tervistkahjustav online dollar

Naljakas, kuidas me mängime jätkuvalt seda mängu, et Eesti meediaettevõtetele kuuluvates kommentaariumides luuakse sõnavabadust, kuigi samal ajal on üha vähem ja vähem inimesi, kes üldse soovivad enam avalikes meediakanalites sõna võtta ehk tegelikult toimub sõnavabaduse poolpehme vähendamine.

Heaks, kuid valusalt küüniliseks näiteks sellest on hiljuti kuuldud lugu sellest, et ühes päevalehes on inimesi, kes on palunud ennast online-toimetusest üle viia muule tööle, kuna isegi hea palga eest polnud nad nõus taluma seda soppa, mida kommenteerijad neile kaela valasid. Nii et sõnajulguse hääbumine toimub isegi toimetuste endi sees!

Lisaks on kuskil keegi vastutav väljaandja või peatoimetaja, kes tegelikult ei vastuta. Kui see teema avalikult jutuks tuleb, on nad ju tegelikult kadunud! Teiseks paneb mind imestama, et on palju lugupeetud ajakirjanikke, kes seda mängu kaasa mängivad. Te ju saate ikka aru, et see ei ole ammu enam normaalne?

Proovige korra toimetuse koosolekul sirge näoga üksteisele otsa vaadates öelda: "Meie väljaanne seisab sõnavabaduse leviku eest ja rõve sõim kommentaariruumides peab jätkuma" või et "notice and take down poliitika" on piisav tagatis, et kaitsta lugude allikaid, autoreid või ükskõik keda. Ja kui te ei suuda seda tõsiselt öelda, kuidas me saame teie muud juttu pärast seda uskuda, kui te ise ka ei usu iseennast :).

Vanemapalgaga töötuse vastu?

Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.

Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.

Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.

Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?

On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.

Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik "Flute" blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega - ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu - välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina - hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid - nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda - selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima - lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Muutuva maailma soundtrack

Alltoodud video on asümmeetrilise kokkupõrke virtuaalne mudel. Nagu väike küber 9-11! Selgelt on sellel ka mingi analoogia Eestit mõni aeg tabanud küber-rünnakutega. Soovitan lõpuni vaadata ja just koos heliga, ärge väga muretsege, kui visuaalne pilt esialgu teile suuresti mõistmatuks jääb, vähemalt juhul, kui te arvutimänge ei mängi.

Video on tehtud 2007. aastal ühe küberpahalaste grupeeringu Goonswarm poolt ning selles toimuva eesmärgiks on häirida teiste inimeste mänguelamust kollektiivses arvutimängus EVE Online. Et te valesti aru ei saaks, siis Goonswarmil ongi mõnes mõttes üsna arukad põhjendused. Nad ütlevad, et mängijad võtavad oma virtuaalelu liiga tõsiselt. (Kuid kohe tekib küsimus, et kui "reaalne" on siis üldse mingi pank või mingi demokraatia?).

Niisiis ühel heal päeval ründas Goonswarmi armee EVE Onlines seni võitmatuks peetavat sõjalaeva ning hävitas selle. Jälgige seda kohmakat kolossi seal. Kas see "laev" ei paista nagu üks lagunev vana maailma über-institutsioon? Mõni pank, valitsus, riik? Ajaleht? Kas täpselt nii nagu see totakas imeobjekt selles süütus mängus, ei suuda tänased suur-organisatsioonid vastu panna uue tehnoloogia destruktiivsele jõule? Kas see pole väike mudel asjust, mis on varsti juhtumas ka reaalses elus?

Millised peaksid olema sellise tuleva maailma institutsioonid ja riigid? Milline peaks olema sealne kaitsevägi, finantssüsteem? Põnevus tõuseb.

Seni oleme aga uute ja samas vanade süsteemide suhtes asümmeetriliste tehnoloogiate ees kõik ühtemoodi kaitsetud ja ühtemoodi võimsad. Seni kuni jõujooned mängitakse ümber ning selle taustal kõlab griiferite elurõõmus huilgamine. Alles ei jää häid, ei halbu. On ainult need, kes mõistavad tehnoloogiat endale sobivalt kasutada. Kui valmis me üldse oleme, ristirahvas?

Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud

Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.

Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad - riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.

"Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta," rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.

Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.

Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.

Allikas: Postimees.

Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.

Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest - mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?

Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette...

Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.

Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.

Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.

Inspireerivat lugemist Mart "qwerty" Laarilt

Poliitik Mart Laar on võtnud kommunismivastase löögirusika moodustamist vist päris sõna sõnalt, sest tema ingliskeelset blogi lugedes jääb mulje, et klaviatuuril on teksti sisestatud rusikasse surutud kämblaga, mitte näppudega tippides nagu valdav osa inimesi. Teistmoodi ei kujuta küll ette, kuidas rahvusvahelise poliitika suurkuju Laar selliseid kirjavigu teha suudaks.



* On siiski võimalikud ka muud variandid. 1) Partsi kass jalutas üle klaviatuuri, 2) Google translate.

Kes kirjutas Savisaare artikli?

Eestile raudtee tagasi toonud Edgar Savisaare nime all ilmus tänases Postimehes üsna arukas artikkel pensionifondidest, kuid teksti lugedes leiab mitmeid lõike, mis on väga selgelt mõne noorema inimese keelepruugis kirjutatud. Andke mulle andeks, kui ma eksin.

Võtame näiteks selle lause ja kujutame ette, kuidas Savisaar seda telekaamerate ees ütleks: "Sisuliselt on käik võrreldav Eesti rahva eksistentsiaalsete garantiide ja tulevikukindluse kallale minekuga."

Või siis: "Paljud Euroopa riigid on alles teel selles suunas, kuhu Eesti on juba jõudnud. Meie pensionikorraldus on üks nendest asjadest, kus saaksime Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele midagi õpetada ja näidata, et jätkusuutlik pensionisüsteem on vajalik."

Tore on vaadata ka seda, kuidas Savisaar, kelle jaoks suulistes intervjuudes on kõik teised poliitikud lihtsalt "padarid", "ansipid" ja "laarid", nimetab Padarit korraga täie austusega ja läbivalt "rahandusminister Ivari Padariks" või siis rahandusministriks.

Siiski leidsin kogu tekstist ühe lause, mis on ilmselt Savisaare enda või mõne lähinõuniku sulest! Hurraa! Siin see on: "Reformierakonna populismist läbiimbunud negatiivsed sammud ei näi lõppevat!" See lause karjub nagu metsa jäetud kassipoeg üle terve artikli "olen hiljem juurde kirjutatud!". Nii selgelt kontekstist välja rebitud on see.

Loomulikult ei usu ma, et enamus poliitikute artikleid oleks nende endi kirjutatud. On olemas neid, kes kirjutavad pigem ise (Laar tõenäoliselt ja Savisaar ilmselt on samuti võimeline ise kirjutama, Kallas kirjutas ise, Marko Mihkelson ja Hannes Rumm muidugi kirjutavad kõik ise ma usun). Samas on palju neid poliitikuid, kes kirjutavad vaid mustandi ja sellest käiakse põhjalikult nõunike ja toimetajate poolt üle, kuid suur osa poliitikute artiklimassist on ikkagi kirjutatud ainult nõunike poolt või sootuks sisse ostetud.

Siiski on tavaline, et artikkel väljendab erakonna ideoloogiat. Savisaare artikkel hiilgab aga sellega, et sellel pole justkui isegi pistmist Keskerakonna seniväljendatud ideedega (pensionide tulevik on viimane asi, mis neid seni huvitanud on, nad on rohkem ikka pensionide oleviku mehed).

Moraalsest tehnoloogiast

Sten Tamkivi ütles Minu Eesti üritusel muu hulgas päris hästi Eesti netikommentaaride kohta. Tsiteerin peast aga see oli umbes nii, et anonüümsed netikommentaarid on näide anonümiseerimise tehnoloogia valest kasutamisest. See on uus tehnoloogiat ning seda rakendatakse selleks, et "ära panna".

Naljakas, et Eestis ja eriti meedias on inimesi, kes usuvad, et tehnoloogia (antud juhul anonümiseerimine) on hea igal juhul. Millalgi võiks mõista, et tehnoloogial endal puudub moraalsus ning moraalseks või ebamoraalseks teeb tehnoloogiat ikkagi ainult tema kasutaja. Sellest viimasest rääkis väga hästi Tõnis Kahu loengus "Tehnoloogiline kultuur".

Lamba ajastu

2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!

EPL-i juhtkirjas kõlas isegi loodetavasti irooniana mõeldud idee, et senised pensionisäästud tuleks inimestele kätte anda, et nad saaksid tarbida ning muidu väga nutikas majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimehes, et lastest piisab pensionisamba asemel.

Kas me oleme tõesti NII lambad? See kõik kõlab umbes niimoodi, et ärme enam sotsiaalmaksu maksa, siis ei saa ilukirurg Peep Pree endale uut autot. Äkki jagaks kogu haigekassa reservid laiali, siis saaksid kõik endale Volkswagen Polod osta. Ja kui haigeks jääme, siis küll lapsed ravivad.

Ja valitsusjuht kes pensionisamba kallale läheb kriisi praeguses staadiumis ei saa vist üldse aru, miks Eestil on seni natukene paremini läinud kui Lätil. Nothing special, Ansips.

Pildil: pensionilammas.

Obama üllatab jälle!

Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!