Lühike ringvaade eelarve teemal

AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.


EPL, 24.04.09

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik "Flute" blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega - ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu - välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina - hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid - nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda - selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima - lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud

Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.

Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad - riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.

"Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta," rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.

Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.

Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.

Allikas: Postimees.

Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.

Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest - mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?

Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette...

Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.

Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.

Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.

Lamba ajastu

2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!

EPL-i juhtkirjas kõlas isegi loodetavasti irooniana mõeldud idee, et senised pensionisäästud tuleks inimestele kätte anda, et nad saaksid tarbida ning muidu väga nutikas majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimehes, et lastest piisab pensionisamba asemel.

Kas me oleme tõesti NII lambad? See kõik kõlab umbes niimoodi, et ärme enam sotsiaalmaksu maksa, siis ei saa ilukirurg Peep Pree endale uut autot. Äkki jagaks kogu haigekassa reservid laiali, siis saaksid kõik endale Volkswagen Polod osta. Ja kui haigeks jääme, siis küll lapsed ravivad.

Ja valitsusjuht kes pensionisamba kallale läheb kriisi praeguses staadiumis ei saa vist üldse aru, miks Eestil on seni natukene paremini läinud kui Lätil. Nothing special, Ansips.

Pildil: pensionilammas.

Ma lahkun reaktiivlennukiga

Selle postituse lugemise ajal soovitan kuulata alljärgnevat Jeweli coverit John Denveri loost "Leaving on a Jet Plane".



Toomas Hendrik Ilvese kärajad koos Skype CEO Josh Silvermaniga olid minu tagasihoidliku hinnangu põhjal paras õnnestumine. Kaks asja, mida Eestis võib olla vähem osatakse tähele panna on Toomas Hendrik Ilvese teadmistepagas, mis väljendub siis, kui ta tunneb ennast arutledes vabalt ning vestleb intelligentse partneriga ning teine on see, et siinsamas Eestis, meie kõrval töötab globaalse haarde ja teadmisega inimesi nagu näiteks Josh Silverman.

Vähemalt praegu.

Üks teema, mis väljendus üritusel valusalt, selgelt, sirgjooneliselt, kahe silma vahele ja mõlema jalaga selga, oli see, et Eesti peab midagi tegema oma lennuühendustega. Seda tuleb käsitleda infrastruktuurina, mis aitab muuta meie geograafilist asukohta. Jah, geograafiat, nagu selles vanas vendade Johansonide laulus, mis eriti kuulata ei kannata aga kus nad ütlevad, et "lükkame Eesti Venemaa küljest lahti...".

Kaardi peal paistvad vahemaad ei ole tegelikult need, mida inimesed kogevad reisides ja vahemaid tegelikult läbides. Võrreldes Lätiga võiksime samahästi asuda 500 kilomeetrit Põhja pool, sest siia jõudmine on lihtsalt nii palju keerulisem kui parema lennuühendusega Lätis.

Kui rääkida valitsuse rollist ettevõtluse arendamisel, siis pole mingit kasu madalatest maksudest, kui keegi ei saa siia kohale sõita. Ja kahjuks nii praegu näib minevat, kuna lennuliine välismaailmaga jääb üha vähemaks.

Kujutan ette dialoogi rahvusvahelise suurettevõtte kontoris:

Bill (räägib skype teel): "Hei kutid, ma olen siin superkohas, mille nimi on Eesti! Naised on raskelt ilusad, õlli on, ilm on küll natuke kehvem aga rahvas on sõbralik!"
Alex: "Aga su puhkus lõppes juba 10 päeva tagasi!?"
Bill (hääl kahtlaselt muretu: "No tead, siin see et, järgmine lend Londonisse tuleb kahe nädala pärast, ma mõtlesin, et saan äkki Skype teel kuidagi kaasa lüüa... Kuulge, neil on siin päris norm maksusüsteem ka, äkki tulete kogu kontoriga siia?"
Alex (paneb kõne vaikse peale, vaatab nõupidamiste laua taga ringi ja ütleb kohalolijatele):
"Katsuge ta sealt kuidagi välja saada...ning kes see oli kellega sa täna pärastlõunal kohtuma pidid, Jim?"
Jim: "Keegi Parts...Majandusminister vist..." (Laua taga kostab itsitamine, mis katkeb järsult kõik vaatavad kurja näoga noore programmeerija suunas).
Alex: "Lõpeta see jama "Partsiga" ära, ütle, et oled kinni...helista Makedoonia majandusministeeriumi..."

On ju loogiline? Saate aru, ettevõtted lähevad ära, kui lennundust ei ole. Ah?

4 triljonit hüääni

Äripäeva teatel on Hiinas toimumas imeline majanduse paranemine ja selle taga on triljonid hüäänid. Oleks Wall Streetil seda taipu olnud.


P.S. Tundub, et alguses oli juttu üldsegi jeenidest, kuni üks naljasoonega kommentaator sellele tähelepanu juhtis:



Pildil: Hiina jeen.