Kaks kommentaatorit juhtisid eelmise posti all tähelepanu EPL-i kvaliteedipüüdlustele ja ma olen ka märganud selle lehe vastavaid suundumusi. Kuigi sisu kallal võib tihti norida, on EPL võrreldes teiste päevalehtededega usaldusväärsem.
Olen ise mõelnud, et kui ka muidu meedia pärast muret tundvad lugejad tõesti märkavad ühe ajalehe erinevust, võiksid nad põhimõtteliselt sellest siis ka suureneva tellimuste arvu või külastuste hulga kaudu teada anda. Võib olla tuleb see leht välja ka mingisuguse online sisu tellimise variandiga, sest mina isiklikult ei taha neid paberihunnikuid endale koju.
Teoreetiliselt on üks asi veel.
Vähem taibatakse, et sama skeem kehtib ju ka reklaamiandjatele. Kui ettevõte muidu muretseb oma tegevusest tuleneva ökoloogilise jalajälje üle, siis võiks ju muretseda ka turunduse tulemusel tekkiva kultuurilis-ökoloogilise jalajälje eest ning osta oma reklaamid kvaliteetsemasse lehte?
Võib olla jõuavad sõnumid vähema arvu inimesteni, kuid kui KÕIK mõjud läbi arvutada, siis pole asi enam nii lihtne. Võimalik, et kvaliteetsema väljaande lugeja klikk on väärtuslikum ning samuti on võimalik, et tänu saadud rahale suudab see kvaliteetväljaanne muutuda ka tugevamaks ja kasvatada lugejate arvu, kuna tal on nüüd rohkem raha.
Ning loodetavasti saab rämpsväljaandes reklaame avaldav kujuteldav jogurtitootja ikka aru, et tema raha eest toodetakse peale jogurtiostude ka nii ebakvaliteetset sisu, et oleks see jogurt, ajaks see kõõksuma? Või sellest, et äripartnerina mängu kaasa mängides osaleb ka tema süsteemis, mille tegevuse osad mõjud ei pruugi talle endale sugugi meeldida ega kasulikud olla?
P.S. Kunagi varem käsitlesin sama teemat postituses nimega Õudne tõuk
Kvaliteedist ja turunduse jalajäljest
Postimees Online'i investeeringute suurusest
Postituses "Mõtteid meedia uue mudeli teemadel" puudutasin muu hulgas ka aegade jooksul tehtud investeeringute suurust Postimees Online'i. Peab piinlikkusega tunnistama, et kuigi ma mainisin seal küsimuse korras Postimees Online võimaliku investeeringu suurust, oleks võinud korra äriregistrisse vaadata. Ma ei teadnud, et Postimees Online on eraldi firma ja selle info on avalikult kättesaadav.
Aruandest selgub, et kuigi ükski tegutsemisaasta pole PO-le lõppenud kasumiga, on tema reklaamimüügi tulud katnud enamuse arenduskuludest. Postimees AS on pidanud ettevõtte omakapitali 2008. aastal juurde maksma 5 miljonit krooni ning põhivarasse investeerima miljon krooni. 2007. aasta majandusaruandest selgub, et investeeringud põhivarasse olid 1,7 miljonit krooni ning omakapitali süstiti siis 2,6 miljonit krooni.
Mis juhtub, kui reklaamitulu järsult kukub? Firma müügitulu oli hoolimata alanud majanduse jahenemisest eelmisel aastal 23 miljonit krooni, kuid suur osa sellest läks üpris jäikadeks kuludeks nagu näiteks rohkem kui 50 töötaja palgad (13,8 miljonit) ja üldhalduskuludeks (6 miljonit krooni). 4,9 miljonit krooni läks turunduskuludeks, mis iseenesest pole jäigad, kuid on kindlasti olulised turu suurima lugejate arvu saavutamiseks peetavas võitluses Delfiga.
Mõtteid meedia uue mudeli teemadel
Ma pole meediakriitik, ma pole meediakr... Samas ei suuda ma kuidagi hoiduda meediast rääkimisest. Ka minu kõrgharidustee sai kunagi alguse just meedia alal ning ma olen näinud paljude toimetuste tööd nii seest kui väljaspoolt. Viimasel ajal aset leidnud diskussioonid twitteris ning mujal on samuti äratanud minus erinevaid tundeid, seepärast võtan mõned neist alljärgnevalt kokku.
Hoiatan ühtlasi, et see on vist üks pikemaid postitusi, mis Memokraadis on kunagi esinenud, ning see ei pruugi jääda viimaseks meediateemaliseks sõnavõtuks. Plaanis on lähitulevikus vaadata ka mõningaid meediatööstuse eriti tehnoloogilisi aspekte. Aga siin see siis on.
1. Osa. Uue mudeliga vana trikki ei müü
"Pakkuge siis mingi parem mudel välja", ütlevad meediaärimehed ja ajakirjanikud nende pihta kive lennutavatele kritiseerijatele.
Asi on aga selles, et seda paremat mudelit ei ole vähemalt suurematele meediaettevõtetele tulemas, sest see, mida nemad ootavad, on mingisugune pehme variant, kus eksisteerivad enam vähem samasugused toimetused, enam vähem samasuguste ajakirjanike, enam vähem samasuguste reklaamimüügi tüüpide ja muu sellisega. Ma kardan küll, et nende jaoks ei ole mingit uut varianti tulemas peale vana hea "leia endale mõni teine töö" mudeli.
Samas on raskesti heituvaid optimiste, kes usuvad, et kui meedia ikka kuidagi suudaks kaasas käia uue tehnoloogiaga, siis võiks ettevõtted enam-vähem vana moodi jätkata, lihtsalt kanalid oleksid teistsugused, maksemeetodid lihvitumad ja valutumad. Seejuures jääb märkamata, et kanalite muutumine on ainult väike osa moodsa tehnoloogia poolt esile kutsutud muutustest igapäevaelus. Koos kanalitega on muutumas ühiskondlike suhete hierarhia ja senine ajakirjanik on selles uues maailmas paraku üha madalamal positsioonil.
Väga raskelt jõuab meediatööstusele kohale, et üha suurem hulk inimesi otsib olulist informatsiooni kuskilt mujalt - ja ma ei viita siin blogidele, vaid tervele struktuurimuutusele - mis tähendab, et iga think-tank või muidu hästi läbi mõeldud infovooga organisatsioon suudab kanda kunagist meedia analüütilist funktsiooni palju paremini, kuna tal on olemas publiku respekt just neis küsimustes, ning ta saab luua otsesuhteid ükskõik kui paljudega.
Ka ei toimi hirmutamine infouputuse ja meelitamine meedia kui infofiltriga, sest uued kollektiivsed filtreerimise tehnoloogiad annavad üksikinimesele kätte palju täpsema infokorvi kui üldhuvile mõeldud ja vigadega suured meediaväljaanded üldse suudavad.
Jüri Kaljundi (re)postitas täna twitterisse ühe päris hea artikli, mis minu meelest on väga täpne kokkuvõte meedia tegelikest probleemidest. Artikli üks tähtsamaid väiteid on see, et uued tehnoloogiad on vähendanud kõigi nende oskuste väärtust, millega meedia varem raha teenis.
2. Osa. Kas mõni uus mudel on Eestis siiski mõeldav?
Mulle tundub, et ellu jäävad need väljaanded, mille ajakirjanikel on oma publiku kõrgem lugupidamine kitsamas valdkonnas. Publik peab uskuma, et ajakirjanik valdab vähemalt ühte teemat lugejaga võrreldes vähemalt sama hästi, soovitavalt paremini. Sellise veendumusega tellija on valmis ka edaspidi lugude eest maksma ning ilmselt on tulemas tehnoloogiaid, mis teevad maksmise lihtsamaks.
Pole tähtis, mis vormis tasumine aset leiab. Sms-i, püsikorralduse või mingi moodsat tüüpi mikrotransaktsiooniga. Samas, nii kõrge usaldusväärsusega lehti-portaale-kanaleid pole palju ja nad ei pruugi saada väga rikkaks, kuid normaalse äraelamise nad endale siiski tagavad.
Muide, ma olen üsna kindel, et selliste nišiväljaannete kirjastamiskulud on väiksemad ja väiksemad on ka nende turundusosakonnad, kui need üldse olemas on. Sellisesse gruppi kuuluvad Maaleht, riigi toel ilmuv Sirp ja ilmselt mõned erialaajakirjad, mida ma ei oska kohe välja tuua. Vahel võib selline väljaanne tegeleda isegi vana kooli reporteritööga, kuid tehes seda heade valdkonnateadmistega, saavutab ta respekti ja rahalist tasu.
Näitena võin siin tuua hiljuti tuttavalt kuuldud kiituse Maalehele. Ta oli sealt nimelt lugenud mitmeid hästi kirjutatud uudiseid ning tõi esile ühe põhjaliku, mitme allikaga uudise selle kohta, et Eestis on köögiviljade ja muude kasulike taimede seemned otsa lõppemas. Võimalik, et jutt käis sellestsamast lihtsast nupust. Tuttav tegi sellest juba omad järeldused inimeste käitumise kohta majanduskriisi ajal, kuid seda võimaldas tal teha just usaldusväärne materjal. Tundub, et me räägime siin tõenäolisest tellijast.
Ma usun, et nišiväljaannete võimalused oma haaret veelgi suurendada pigem ajas kasvavad ning nad peaksid kindlasti tegelema sellega, et oma haruteadmisi veelgi kasvatada. Näiteks võiksid Maalehe ja Sirbi sarnased väljaanded korraldada sisulisi üritusi, mille käigus publik kohtub oma püsiautoritega näost näkku.
Needsamad kirjutajad võiksid valdkonna ekspertidena esineda ka laiemalt kui ainult oma väljaandes või ainult ajakirjanduses ja väljaanne võiks samas olla huvitatud pikematest lepingutest selliste autoritega. Mida tunnustatumad nad on, seda kõrgem on lehe usaldusväärsus. Internetiloogika ennustab, et kindlasti töötab sellisele autorile raha maksmine paremini kui sama raha suunamine näiteks turundusse, rääkimata turundusjuhi autoliisingust.
Kindlasti on oluline, et ajakirjanikud oleksid kõlbulikud osalema võrdsel tasemel suhtlemises näiteks ettevõtete tippjuhtidega või erialaekspertidega. Olgugi, et EPL-i inimesed on ükskord minuga selle osas vaielnud, olen ma siiski isikliku kogemuse põhjal vägagi veendunud, et 98 protsenti ajakirjanikke ei suhtle oma allikatega täna võrdsel tasemel ja neil puudub allikate austus. Mis austust ootavad nad siis oma publikult? Tähtis on, et autorid ei kopita kuskil näruses kuubikus ja ei võõrandu seltskonnast.
Kui on lähemalt huvi teadmistekeskse mudeli vastu, siis siin üks artikkel, mille leidsin twitterist.
3. Osa. Konkreetsete meediaettevõtete väljavaated
Oleks vale pidada kõiki Eesti väljaandeid sarnasteks. Mõne väiksema puhul võib piisata ärimudeli väikesest tjuunimisest. Seepärast võiks vaadata mõnda neist lausa eraldi.
Postimehe paukpadrunid. Postimees demonstreerib viimasel ajal kõige ehedamal kujul seda, mis on Eesti meedias valesti. Kui vaadata ülaltoodud mudelit, mille kohaselt meedia eest ollakse valmis maksma siis, kui ajakirjanikku tajutakse mingis konkreetses valdkonnas asjatundjana, siis Postimees põmmutab just vastupidises suunas ja ragistab täiega tühja.
Hiiglaslik investeering Postimees.ee-sse, mis mõnedel hinnangutel ulatub 100 miljoni kroonini (kas keegi kinnitaks seda?) on viinud olukorda, kus ettevõtte juhtkonnal on ilmselt väga valus tunnistada, et valitud tee toodab ainult tühiklikke, mis ei anna lugejale lisandväärtust ega autorile usaldusväärsust. See võimaldab küll ehk olla inimeste lugemislaual aga see ei too raha.
Postimehele jääb järele vaid võimalus proovida olla number üks klikimasin Eestis, et sellega siis reklaamiraha saada, kuid see ei ole ilmselt väga jätkusuutlik suund kuna lähiaastail seda raha lihtsalt väga palju ei ole.
EPL-i analüüsid. Tegelikult mulle EPL meeldib selle poolest, et ta on suhteliselt mõistuspärane leht, Elu24 tüüpi jura nad ei esitle ning kui vaadata kui palju Eesti headest kolumnitest just selles lehes ilmub, siis on see isegi hämmastav.
Viimasel ajal on EPL hakanud sihikindlalt tootma analüüse poliitilise ja majandusliku olukorra kohta, kuid nendega kaasneb esialgu siiski see probleem, et suur osa neist ei ole küll nii kõlbulikud, et nende eest oldaks valmis maksma. Vahel avaldatakse analüüsi nime all ka asju, mis seda kindlasti ei vääri. Kuid ma loodan, et aja jooksul see paraneb ning EPL-i investorid ei tüdi lehte toetamast.
EPL-i probleem on aga liigne haare. Olla universaalne ajaleht kõigi võimalike lisadega ei ole lihtne. See on kallis ja see tähendab, et organisatsioon on liiga suur. Võib olla tuleks suurendada fookust ja tõmmata kuskil teemadega koomale. EPL-i puhul maksab positiivselt veel ära tuua turunduse sisulist arusaamist meediaettevõtte tegevusvaldkonnast. Väga edukad ja sisulised raamatuprojektid koos eelmisel aastal läbi viidud Lennart Meri Hõbevalge teemalise konverentsiga on kindlalt aktiva poolel.
Ekspress ja skeemid. Ekspressi marginaliseerumise trend on kestnud juba aastaid, kuid välja on see löönud just viimasel ajal, sest varem ostsid inimesed Ekspressi pigem harjumusest, kuid kulude kokkuhoiu ajastu on tellimusest loobujate arv olnud suur. Mulle näiteks teatas kaks inimest ühel ja samal nädalal, et nad loobusid Ekspressi tellimisest. Ning need kaks inimest on just need ainsad kaks inimest, kellest ma seda kunagi poleks uskunud ning minu teada on nad finantsiliselt üsna heal järjel.
Ekspressi põhilise probleemina näen ma tegelikult seda, et autorid on väga kaua selles lehes töötanud, toimetus asub samas rääbatanud hoonenurgas ning lugusid toodetakse enam vähem ühe malliga, mis on seni alati töötanud. Ilmselt tunnevad kõik lugejad Vedleri, Vahteri, Kärmase või Jürgeni käekirja ning intriigi ülesehituse kasvõi une pealt ära. Samal ajal kui (tegelikult head) autorid on justkui pisut aega kinni jäänud, tormab maailm edasi.
Mulle siiski meeldib Ekspressi puhul see, et nad on ka varem keerulistest oludest välja tulnud ja praegu on näha näiteks toimetuse aktiviseerumist probleemi tunnistamisel ja uusi koostöövorme lugejatega - näiteks esmaspäevaste koosolekute ajal suhtleb Hõbemägi lugejatega ka netis (jälgige näiteks Priit Hõbemäge twitteris).
Delfi ja laenukivi kaelas. Delfi on teine tühjade klikkide tootmise hullus, millele kuulub vist ka mitteametlik Eesti rekord valesti tsiteerimises, kuigi Äripäev hingab siin tõsiselt kuklasse. Räägitakse, et Ekspress Grupi poolt Delfi ostmiseks võetud laen on asi, mis segab kogu grupi arengut pommina jala küljes. Ma ei oska Delfi tuleviku osas midagi tarka öelda, ilmselt toimub millalgi meelelahutusportaalide turul mingi konsolideerumine.
Sirbist ja Maalehest ma juba rääkisin. Vabandan Äripäeva ja Õhtulehe ja paljude teiste ees, et nad jäid käsitlemata, kuid ma usun, et nii ÄP ja ÕL on pigem selle üle õnnelikud. :)
Üks ja teine käsi
Mart Kadastik mõtiskles hiljuti Postimehes meedia arengute teemal. Üldiselt tuleb väga tervitada seda, et meediatöösturid ajakirjanduse teemadel mõtteid avaldavad, kuid loomulikult on selge, et sellised lood on ka lugejate kriitilise tähelepanu all. Teeksin siis otsa lahti.
Kuna mind ja minu Sirbi kirjutist on ka selles artiklis tsiteeritud, siis tuletan meelde, et seal loos väitsin ma, et meediatööstuslikud ettevõtted on kaotanud oma ajakirjandusliku funktsiooni ja seda Kadastik huvitaval kombel oma loos kuidagi ümber ei lükka. Kuigi ta justkui teeks mingeid katseid selles suunas, ei jõua ta kordagi selleni, et ta julgeks väita, et ettevõte Postimees on ajakirjandusliku funktsiooni kandja.
Siis kasutab Kadastik ka ühte päris imelikku ise-oled-tüüpi vaidlustehnikat juhtides tähelepanu, et meediakriitikud oleksid ise ka justkui kollase meedia tehnikate valdajad, kuna nad pole märganud Postimehe majandusportaali E24 käivitumist.
Siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole Eestis mingisuguseid meediakriitikuid ning pole mõtet sildistada mõningaid sõna võtvaid kodanikke "meediakriitikuteks" ja seejärel jätta muljet nagu oleks tegemist mingite üksikute imelike hälvikutega a la punaprofessorid. Mina pole elukutselt meediakriitik, ausõna.
Teiseks, kui mõni inimene oma blogis meediateemalisi mõtteid avaldab selle kohta, et Postimehe esikaanel on näiteks paljas tagumik, siis ei ole märkaja isik sellepärast veel "kollane", et ta ei märganud samal päeval ilmunud majandusteemalist artiklit. Parafraseerides Erik Rooset, võib öelda, et "tagumik laenab oma ebausaldusväärsust sisukale majanduspoliitilisele analüüsile".
Siit jõuamegi eriti magusa teema juurde. Nimelt proovib Kadastik taas kord väita, et Postimees on "lahutanud kerged uudised rasketest" ning koondanud need netiportaali elu24. Kujutage ette, mõnda suurt Eesti panka, kes paneks kasvõi reklaamikampaania käigus oma kodulehele tissimissi pilte ning teataks seejärel avalikkusele, et "lahutasime kergema materjali raskematest ning koondasime need eraldi portaali". Mitu inimest usuks, et tegemist on eraldi portaaliga? Ja kui kiiresti ilmuks meediakanalitesse suured pealkirjad: "Silmakirjalik pankur!".
Uskumatu, kuidas meediaettevõtjatele ENDILE ei jõua kohale asjaolu, et avalikkust ei huvita teie ettevõtte sisesed struktuurid või teie kodulehekülje rubriikide jaotus. See, mis ilmub ettevõtte domeenis on tema domeenis ja ükskõik kui keerulist jura ajada, iga lugeja saab sellest kohe aru ja jääb saama kuni ta elab.
Selle kinnituseks väike screenshot Mart Kadastiku enda artiklist, millega Kadastik üritab väita, et paremal pool asuv tulp ei oma mingisugust seost vasakul pool asetseva tulbaga.
Korporatiivne jura Postimehes
Paljud Eesti suuremad ettevõtted on aastatega oma malakad kätte saanud ning isegi kui nad teevad samme, mis kõigile ei meeldi, ei katsu nad neid enam mingi haleda ähmajutuga õigustada. Kõige targemad neist annavad halvast uudisest teada ning toovad lihtsalt välja selle põhjused.
Postimehega see päris nii pole. Ilmselt sellepärast, et kuna meediaettevõtted üksteist üpris kartellihõnguliselt kunagi ei arvusta, puudubki nende suhtes tõsiseltvõetav kriitika ja nad saavad sisuliselt teha, mida nad tahavad.
Igatahes. Pärast seda kui olin täna saanud Postimeest lugedes just rikkamaks "piltuudise" võrra, mis kujutas räime nosivat piisonit, jõudsin Postimehe peadirektor Erik Roose alljärgneva tsitaadini, mille peale tõmbasin endale kõigepealt teed peaaegu kurku. Seejärel mõistsin, et vähemalt Postimehel puudub igasugune enesekriitiline arusaam reaalsusest:
Väljaande jaoks jääb olulisimaks usaldus – põhjus, miks postimees.ee raketina taevasse sööstis, oli see, et kandsime paberlehe usaldusväärsuse internetti üle.http://www.e24.ee/?id=112969
Lisaks sellele, et see on täiesti uskumatu korporatiivne BS, on selles lauses ka üks huvitav tükk infot. Nimelt on Postimehe paberlehe ajakirjanikud ise ja omavahel üldiselt jätnud mulje, et nad ei taha midagi teada sellisest asjast nagu postimees.ee ning nad on ka väitnud, et see "on täiesti erinev kanal päris Postimehest". Ma olen sellesse väitesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Erik Roose tsitaadist ilmneb kenasti, et ajalehe kõrgem juhtkond peab postimees.ee-d Postimehega vägagi seotuks.
Mis puudutab aga usaldusväärsuse ülekandmist Postimehest võrguväljaandesse, siis üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:
Allikas: Postimees.ee
ÄP tõttab ettevõtjale appi!
Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.
Loo "Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule" juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: "Pinguta veidi veel!". Sürr.
Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.
Tervistkahjustav online dollar
Naljakas, kuidas me mängime jätkuvalt seda mängu, et Eesti meediaettevõtetele kuuluvates kommentaariumides luuakse sõnavabadust, kuigi samal ajal on üha vähem ja vähem inimesi, kes üldse soovivad enam avalikes meediakanalites sõna võtta ehk tegelikult toimub sõnavabaduse poolpehme vähendamine.
Heaks, kuid valusalt küüniliseks näiteks sellest on hiljuti kuuldud lugu sellest, et ühes päevalehes on inimesi, kes on palunud ennast online-toimetusest üle viia muule tööle, kuna isegi hea palga eest polnud nad nõus taluma seda soppa, mida kommenteerijad neile kaela valasid. Nii et sõnajulguse hääbumine toimub isegi toimetuste endi sees!
Lisaks on kuskil keegi vastutav väljaandja või peatoimetaja, kes tegelikult ei vastuta. Kui see teema avalikult jutuks tuleb, on nad ju tegelikult kadunud! Teiseks paneb mind imestama, et on palju lugupeetud ajakirjanikke, kes seda mängu kaasa mängivad. Te ju saate ikka aru, et see ei ole ammu enam normaalne?
Proovige korra toimetuse koosolekul sirge näoga üksteisele otsa vaadates öelda: "Meie väljaanne seisab sõnavabaduse leviku eest ja rõve sõim kommentaariruumides peab jätkuma" või et "notice and take down poliitika" on piisav tagatis, et kaitsta lugude allikaid, autoreid või ükskõik keda. Ja kui te ei suuda seda tõsiselt öelda, kuidas me saame teie muud juttu pärast seda uskuda, kui te ise ka ei usu iseennast :).
6 rõõmustavat vaatepunkti meedia kohta
Tiit Hennostel on Sirbis mõnusalt üle visanud Eesti pealkirjad. Tähelepanuväärset tööd samas suunas on teinud ka Sulev.ee, meie meediakriitikapõllu napisõnaline harija. Samas ei ole ju mõtet kogu aeg kurta, kui halvasti asjad on. Siin on mõned ideed, mis loodetavasti lasevad teil ennast päikeselisel laupäeval hästi tunda.
1. Kui "meediat" ei nimeta meediaks, vaid veidraks meelelahutuseks, siis ei ole ka pettumust.
2. Kui ajalehe tellimus tühistada, ei tule see ka koju kollitama. Hea on saata toimetusele ka e-kiri loobumise põhjustega.
3. Kui pealkirja mitte klikkida, siis ei toeta me selle kordumist.
4. Nõukogude ajal olevat ka meedia kirjutanud igasugust jama ja alternatiivkanaliks oli Soome televisioon. Meie oleme täna palju paremas seisus.
5. Internetis on jätkuvalt palju normaalseid blogisid ja foorumeid, kui kulutada natuke aega selle väljaotsimisele, siis tasub see ennast kvaliteetsema kuhjaga ära (kuid ka siin muidugi tuleb ootustega ettevaatlik olla, blogidel on loomulikult ka probleeme info analüüsiga ja põhjalikkusega).
6. Kui otsida erinevusi, siis tuleb näiteks välja, et Eestis on meediakanaleid, mis on natukene paremas seisus. Näiteks EPL-is on uudised vähem üle võlli ja pealkirjad paremad, ERR teeb mõningaid päris häid saateid. BNS-is on üsna normaalsed uudised. Sirbis on häid kolumneid. Ekspress armastab kohutavalt "skeemitada" aga neil on vahel ka mõned head lood.
Ei ole ju hullu midagi, saame hakkama.
Huvitav video Äripäeva disainimisest
Poola disainer Jacek Utko räägib 6 minuti jooksul, kuidas ta Bonnieri ärilehed disaini abil tõusule viis üle terve Ida-Euroopa. Huvitav, mida kohalikud Äripäeva inimesed sellest arvavad? Tegelikult olen ka mina nõus, et Äripäev on päris hästi disainitud ning lisaks on neil ka Eesti tugevamaid fototoimetusi. Probleem on ju ainult sisuga. Sellega ilmselt maailma top 10 000 lehe hulka ei saaks.
Moraalsest tehnoloogiast
Sten Tamkivi ütles Minu Eesti üritusel muu hulgas päris hästi Eesti netikommentaaride kohta. Tsiteerin peast aga see oli umbes nii, et anonüümsed netikommentaarid on näide anonümiseerimise tehnoloogia valest kasutamisest. See on uus tehnoloogiat ning seda rakendatakse selleks, et "ära panna".
Lamba ajastu
2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!
Obama üllatab jälle!
Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!
Ühiskond ei vaja ajalehti
Raimo Ülavere twitterfeedi kaudu jõudsin väga hea artiklini ajalehtedest. Mitte, et selliseid artikleid iga päev ei ilmuks aga see on oma kaugeleminevuses üks konkreetsemaid ja paremaid. Näiteks üks lõik sellest:
Round and round this goes, with the people committed to saving newspapers demanding to know “If the old model is broken, what will work in its place?” To which the answer is: Nothing. Nothing will work. There is no general model for newspapers to replace the one the internet just broke.Artikli sõnum on üpris selge. Plaastrid, macroflex, torude tinutamine ja putitamine ei aita trükiajakirjanduse masinavärki. See kaadervärk on kahjuks suure kiirusega ajale jalgu jäänud ning selle parandamiseks polegi ühtegi valmis lahendust.
Uute süsteemide ülesehitamine toimub katse-eksituse meetodil ja kahjuks aeglasemalt kui vanad kukuvad. Praegu pole olemas kedagi, kes oskaks öelda, milline mudel hakkab toimima, sest vaikselt hakkab kohale nirisema teadmine, et see kõik on juba korduvalt juhtunud eelmiste tehnoloogiate vahetumisel uutega. (Vihje trükikunst).
Ehk on aga artikli autoril Clay Shirkil õigus ka selles, et kuigi ühiskond ei vaja ajalehti, vajab ta ajakirjandust.
Biljonid reisijad
Äripäev on täiega metsikuks pööranud. 4 triljoni hüääni uudisele lisaks kirjutas leht samal päeval, et Riia lennujaam prognoosib aastaks 2020 "9 biljonit reisijat". Keegi, ilmselt uuriva ajakirjanduse kiirreageerimisrühma juht või analüüsitoimetuse ainus kõrgharidusega lauakalkulaatori operaator on seepeale kokku arvutanud, et see on "veidi enam kui kaks korda rohkem praeguse 4 biljoniga võrreldes".
4 triljonit hüääni
Äripäeva teatel on Hiinas toimumas imeline majanduse paranemine ja selle taga on triljonid hüäänid. Oleks Wall Streetil seda taipu olnud.
P.S. Tundub, et alguses oli juttu üldsegi jeenidest, kuni üks naljasoonega kommentaator sellele tähelepanu juhtis:
Pildil: Hiina jeen.
Reklaamid maha
Kes veel ei tea, siis siin on väike nipp, kuidas lahti saada suurest osast segavast reklaamivirvendusest (ja mitte ainult Eesti netilehtedel). Võtke kasutusele Adblock Plus. Selleks lugege läbi eelpooltoodud aadressil asuvad instruktsioonid, laadige alla programm ja seadistage see. Seejärel tuleb valida andmebaas, mis aitab reklaame blokeerida (Easylist töötab päris hästi).
Kahjuks töötab Adblock tuntud browseritest ainult Firefoxiga, kuid ka sellele on lihtne üle minna. Ma ise kasutan Adblock Plusile lisanduvat programmijuppi Add-Art, mis paneb reklaamide asemele moodsat kunsti. (Ei soovita kõigile, vahel on ka need pildid üsna tüütud).
Praeguse seisuga tapab see süsteem ära umbes 90 protsenti reklaamidest. Kõiki ei tapa ja võib olla leiavad meediakanalid mingi võimaluse sellest programmist ümber minna. Mispuhul ma loodan, et adblocki kutid leiavad mingi võimaluse jälle nendest mööda minna.
"Adblockitud" ja "Add-Artitud" Postimehe lehekülg
PS. Hiljem: olen vahepeal ajast maha jäänud, tuleb välja, et on Adblock olemas Safarile ja ka Internet Explorerile leiab üht teist. Proovigem googeldada ka "Adblock Eesti".
Presidendi reede möödus siunates
Või vähemalt näib nii kohaliku ajakirjanduse andmetel. Kui Äripäev Online kirjutab, et Ilves "siunas" ajakirjandust, siis EPL-i Ärileht on tabanud presidendi "siunamas" hoopis devalveerimise teemaga eputajaid. Väga peen määratlus, kuid kas mitte ka lärakas hinnangulisust?
Tegelikult on Eesti keeles veel sõnu, millega saab iseloomustada kriitilist juttu: laitis, kirus, arvustas, needis, manas, põhjas, kritiseeris, sõimas, tänitas, mõnitas, materdas, halvustas, laimas, klohmis, tembeldas halvaks, sakutas, piitsutas, nahutas, nuhtles, tegi maha, tampis, andis pähe, sarjas, tuuseldas, tutistas, noomis, kutsus korrale, noris, näägutas, naaksus, tõreles, tegi etteheiteid, pahandas, hurjutas, naakus, riidles, kärkis, põrkis, vemmeldas, malgutas, paugutas või lammutas.
Uudismeedial oleks soovitav kasutada vähem hinnanguliselt laetud sõnu nagu näiteks "arvustas", "kritiseeris", "tegi etteheiteid" jne. On vist nii?
Kasulik idioot
Polegi ammu infograafikat teinud!
Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar kirjutas mõni aeg tagasi artikli, kus ta kirjeldas kasuliku idioodi sündroomi. Põhimõtteliselt oli tema mureks, et meedia puuduv analüüsivõime viib selleni, et ajakirjandus asub tegutsema ühiskonna huvide vastaselt. Näiteks kirjeldas ta ühe Vene propaganda paskvilli kajastamist Eesti ajakirjanduses järgmiselt:
Sisuliselt visati välja konks, lootuses, et küllap Gruusia sündmustest mõjutatud ja ärevile aetud Eesti meedia nopib uudise allikat kontrollimata üles ja asub trummi lööma. Kahjuks nii ka läks! Isegi käesoleva repliigi kirjutamise ajal (neljapäeval) oli ühe meie juhtiva ajakirjandusväljaande võrguversioonis sellele uudisele lisatud märge “tähtis”.
Täna, kui see kasuliku idioodi mõiste taas mingis kontekstis ühe inimese suust kõlas, jäin mõtlema, et kuidas meedia sellest olukorrast välja tulema peaks. Arvestades, et raha suuremateks reformideks napib, oleks ilmselt hea muuta asju üks samm korraga.
Seega võiks meediaväljaanne arengukava välja näha umbes selline:
Venemaale kasulik idioot --> Venemaale kasutu idioot --> Venemaale kasutu geenius. Kindlasti tuleks vältida sattumist Venemaale kasuliku geeniuse väljale.
Netikommentaatorite kohtumine, kahes vaatuses
Esimene vaatus
Vana kommentaator (hoolikalt kahe näpuga toksides):
"...Kui sa ise ja su lapsed peaksite elama 3600 krooniga kuus, kus teil peale maksude maksmist enam muuks kui mingiks kerjatoiduks raha ei jää... Kui sa kogu ülejäänud elu peaksid ostma kõige odavamat aja ületanud toitu ja käima vanades kaltsudes..."
Noor kommentaator (süütamata sigaret kõrva taga, loeb teksti, jalad laual, seepeale hakkab ühe käega aeglaselt trükkima):
"Ja elangi 3600krooniga kuus... kõik ülejäänu kulub sellele, mis teil sitavarestel olemas on ja oma vanemate toetamiseks. Ja saab väga eduliselt hakkama."
Vana kommentaator (vaatab üle prillide eelmisi ridu ja krimpsutab nägu, nagu oleks tal selg haige):
"Meie, vanad, ei ole süüdi, et teie, noored, olete LAENURAHADEGA elanud üle jõu - joonud, laaberdanud, prassinud ja reisinud, LAENANUD endale elamiseks paleesid ja sõitmiseks luksuautosid, käinud laenurahade eest ööklubides aidsi saamas ja reisidel."
Noor kommentaator (võtab jalad laualt maha ja nõjatub arvuti poole sellise hooga, et tool kääksatab):
"Meie, noored, pole selles süüdi, et teie, sitavaresed ilma ühegi pauguta riigi käest ära andsite. Nüüd nutke ja halage. Oma lastele ja lastelastele ma luban, sellist sigadust ei korralda! Meie pole süüdi, et te oma järelkasvu, kui teil seda on üldse, joodikuiks ja lakkekrantsideks kasvatasite... sööge ise oma suppi nüüd!"
Vana kommentaator (keerab kinni vana kummiga kokku tõmmatud Philipsi kassettraadio, kust parajasti tuleb SMS-laenu reklaam):
"MEIE oleme kõigest heast ja paremast juba Eesti taastamise ajal ilma jäetud, oleme pidanud kogu aeg piskuga läbi ajama ja nüüd tuled sina ütlema, et sedagi on peale tehtud elutööd ja loodud rikkusi liiga palju?"
Noor kommentaator (klõbistab klahve nüüd juba väga valjusti):
"Mind on ilma jäetud kõigest sellest, mis nodi teie omal ajal ära parseldasite.. korterid värgid.. Kõik olen oma käte ja peaga endale loonud, ka piskuga läbi ajanud.. Teist sitavarestest ei jäänud minule küll ühtegi kasulikku rikkust siia.. kõik on nullist enda poolt tehtud."
Vana kommentaator (jätkab raskelt hingeldades tippimist, seejärel loeb kirjutatu jälle üle, teeb ühe paranduse, vajutab enterit):
"Kui tõesti Jumal taevas olemas on, siis ta teeb õiglust ja kogu teie kurjus tuleb teile kõigile tagasi, kes te jälle uuesti vanu oma prassinguid ja vargusi kinni maksma sunnite. Ma ei tea, kuidas edasi elada. Põlege te kõik põrgus!"
Noor kommentaator (võtab suitsu kõrva tagant, paneb lauale ja kirjutab üleoleval ilmel veel paar rida):
"Ainult tõeline kõnts võib midagi sellist soovida. Kurat, kogu riik pingutab püksirihma ja meil on nüüd järsku mingid väljavalitud siin platsis... Teinud lapsi ja kasvatanud neid inimesteks, poleks praegu ka vaja hädaldada."
Näeme korraga kahte tuba. Vana ja noore kommentaatori oma. Mõlemad mehed tõusevad püsti ja lahkuvad toast esikusse.
Teine vaatus
Esik. Kommentaatorid sisenevad eri ustest, pisut äraolevad ilmed ees.
Vana kommentaator: Käisin just arvutist lehti lugemas. Kuhu sa lähed, lapselaps?
Noor kommentaator: Lugesin ka lehti, vanaisa. Lähen korraks õue suitsu tegema, tulen varsti tagasi. Kas toon sulle apteegist palderjaniteed?
---Lõpp ---
Materjal võetud Eesti Päevalehe kommentaariruumist, lisatud õigekirjalised täpsustused, meeleolukirjeldused ja teine vaatus. Eriline tänu ka kommentaatoritele, kelle nimed olid samostile ja pnk.
