Kuidas nad seda teevad? Poliitilisi tehnikaid Eestis

Viimased korruptsiooniskandaalid pakuvad võimaluse arutleda Eestis levinud poliitiliste infoedastustehnikate üle. Leidsin seitse põhilist, mida omavahel varieerides saab lahti mõtestada enamuse kohalikust poliitilisest kommunikatsioonist. Kõige puhtamal kujul esinevad näited siiski just Keskerakonnas.

Tehnika 1. "Sa pole ise parem".
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. "Laar tegi ka" või "vaadake parem, mida Ansip teeb," on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Nüüd näib, et samasugust võimalust otsib Keskerakond Kapo tegevuse naeruvääristamiseks.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: "Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!".
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks "eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?".

Tehnika 2. "See on valimisvõitlus"
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on "osa valimisvõitlusest." Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda väited? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida "kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?"

Tehnika 3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. "Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et..." või siis "Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt..." kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend "the absence of evidence is not the evidence of absence" ehk siis "tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus" ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. Alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, kuni maksumaksja raha eest Kalev Sport televisiooni kasutamine erakondlike sõnumite edastamiseks, näeme, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma "meediaimpeeriumit" sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade "kontrolli all".
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. "Kes lekitas?"
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud "eeskirjade vastaselt". Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal "kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?". Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru ... nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste "whistle-blower", mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi "The Insider" (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikaga vello
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et "kuidas ta nii võis" või et "mida ta siiski tegelikult öelda tahtis". Sellise tegelase puhul on mitu "head" omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab "ametlik erakond" temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed: Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Näide sellest, kuidas kaikamees võib teatekaika ministriks saades üle anda, on Rein Lang, kes ministriametis loomulikult endale nii palju lubada ei saa, kui varem.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: "Eks see minu poisikeselik temp oli."
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et nende tehnikate populaarsuses on süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda. Eksole.

10 comments:

Archie said...

Väga hea ülevaade. Ainus millega veidi võiks diskuteerida, on näidete valik punkti 6 all. Ligi ja Seppik on oma parteides siiski piisavalt kõvad tegijad. Pigem kandis sinu kirjeldet funktsiooni selgelt Fjuk eelmises Riigikogus, ning kui midagi eriti räiget on tarvis "karistamatult" välja kõmmutada, siis teevad nad seda noortekogude kaudu.

Margus said...

Mulle samuti tunduvad Ligi ja Seppik juba natuke kõrgemal astmel olevat, kui kaikamehe oma.

Tuleb meelde termin (oli see vist Hannes Rummi poolt käibesse toodud?) nagu "maa-õhk tüüpi mees", mis sisuliselt sarnaneb sinu kaikamehe kirjeldusega.

Heaks näiteks maa-õhk tüüpi mehest oleks siis nt. reformierakonnast Silver Meikar.

Vali Dool said...

Kaigas peabki piisavalt kõrge olema. Näide Kaigas > minister > kaigas > ettevõtja on muidugi Atonen. Näide kuidas kaikamees liiale läheb ja taandutakse on Keskist... no igatahes praegu on öövahtkonnas... keele peal.

Kaikamees ei ole ka amet, see on igas keisis eraldi positsioon. Head telekaikad on veel Lenk, Gräzin, Riisalu ja Peeter Võsa.

IRList ei tulegi hetkel ühtegi sellist meelde. Aa.. Mihkelson muidugi omas valdkonnas ja valitsuse poliitika suunal saab lahmida Laar ise.

tarmojuristo said...

IRL-i välispoliitika-teemaline esilahmija ei ole kindlasti mitte Mihkelson või Laar vaid hoopis Herkel.

Aga üldiselt võiks seda nimekirja muidugi suurema vaevata pikendada ja täpsustada ning samuti ei kehti see sugugi mitte ainult Eesti puhul.

See kõik aga viib mind mõttele, et ilmselt tuleks kodanikuühiskonna tekkele ja tugevnemisele väga kasuks, kui kooliprogrammi lülitataks selline auväärsete traditsioonide ja ajalooga aine nagu retoorika. Ning selle peamiseks eesmärgiks ei oleks mitte õpetada kujundlikku ja veenvat keelekasutust, vaid näidata kuidas peamised sellised võtted töötavad, mis siis omakorda lubaks inimestel neid tulevikus ära tunda ja kriitiliselt hinnata. Lisaboonusena võimaldaks see tutvuda ka mitmete Euroopa mõtte ja kultuuri klassikaliste autorite ja tekstidega ning õpetaks ka üldist ridade vahelt lugemise kõrget kunsti.

Samas võin ma siin muidugi põhjendamatult optimistlik olla sellise asja positiivse efekti suhtes - Daniel, kas ajakirjanikele Tartus mitte ei anta mingit ülevaadet retoorikast? Kui antakse, siis abi sellest palju ei näi olevat.

Margus said...

veel mõned aastad tagasi luges äsja Vabariigi Presidendi kultuurirahastu noore teadlase preemia saanud Veronika Kalmus sellist ainet nagu "Diskursuse ja retoorika analüüs". Vähemasti suhtekorraldajatele loeti, ajakirjanduse osas pole nii kindel.

Daniel Vaarik said...

Kõigepealt Ligi ja Seppiku osas olen nõus rohkem Vali Dooli märkusega, et hästi toimiv kaigas peabki pisut kõrgemal olema. Gräžin näiteks pole piisavalt kaalukas malakas, kuid Ligi juba on. Samal ajal kui ta minister oli (kuid ka enne seda!), oli tema retoorika hoopis leebem, nii et on põhjust arvata, et ta kannab praegu konkreetselt kaikamehe funktsiooni.

Mis puudutab Tarmo märkust retoorika osas, siis on küll mõned ained ka ajakirjanike programmis, mis peaksid aitama poliitilist teksti analüüsida, seesama Kalmuse aine kasvõi. Usun samuti, et selliste ainetega tuleks alustada oluliselt varem kui ülikoolis.

Ma ei jäta siinkohal jälle kasutamata võimalust reklaamida seda raamatut: http://craphound.com/littlebrother/download/

Minu meelest tuleks see konkreetselt Eesti keelde tõlkida ja panna 10. klassi kohustusliku kirjanduse hulka. Sisuliselt on see kodanikuühiskonna õpik ning samas illustreerib see ka hästi, kuidas poliitiline retoorika võib väga viltu minna.

Rivo said...

Koolides kasutatakse kohati vist teost Veenmiskunst, milles eraldi peatükk demagoogiagi sees - http://www.avita.ee/index.php?cid=3&ctlid=6&bid=04001400301

Inno said...

No Ligi ja Seppik on siiski esimese ringi mehed.

kivinukk said...

Väga huvitav arutelu! Viitasin sellele ja lisasin omapoolseid mõtteid ka
hea kodaniku blogis.
Ülikoolis pakutavast rääkides, siis TLÜ-s psühholoogiat õppinuna olen ma küll vaat et surmani tänulik Voldemar Kolga loetud ainele "Kriitiline mõtlemine ühiskonnas", kus sai enamlevinud mõtlemisvead läbi arutatud, tekstianalüüsi tehtud, ka alternatiivmeditsiini kritiseeritud ning mis andis väga kasulikke nõuandeid nii uurimustööde tegemisel kui igapäevaelus.

Andreas said...

kui võtta suhtumiseks "back to basics", siis üldiselt aitab populismi õhkõrnast kangast läbinägemiseks kasvõi see, kui põhi- või keskkoolis natuke väitlust ja retoorikat õppida (paljudes gümnaasiumides on see valikainena või huvialarühma täiesti olemas). Järgmine samm on neid teadmisi arendada läbi mitteformaalse loogikaga tegelemise (argumenteerimisvigade mõistmine, argumendi konstruktsioon jms), seda saab ülikoolide sotsiaalteaduskondades õppekavades tavaliselt ikka ainena võtta...

 
©2009 Memokraatia | by TNB