Hirmunud intelligentse pilve taaskodustamine


Täna on blogosfääris tähtis päev. Häiritud hääled blogijate endi seast on hakanud môista andma, et inimene ei olegi internetis parem, kui ta on näiteks tänaval. Hullemgi vôib olla. Kui inimesele anda anonüümsus ja anda talle vôimalus ennast kellegi suhtes välja elada, siis teised inimesed kannatavad ja mitte ainult, kannatab kogu maailm. Üllatus tôepoolest.

Tegelikult oleks seda vôinud ette näha ka varem, näiteks teoreetiliselt kirjeldab seda olukorda kôige paremini niinimetatud public goods game. See illustreerib, kuidas väike hulk tôrvatilku on vôimelised keskkonnas esineva usalduse viima madalamale kui keskmine aktsiahind Tallinna Börsil. Eriti juhul kui ülejäänud osalejatel puuduvad vôimalused neid tilku môjutada. Aitäh Aavo Kokale, kes kunagi ühel seminaril seda eksperimenti päris veenvalt demonstreeris.

Ilmselt on netigurusid siiani môjutanud mälestus ajast, kus internetis ei olnud veel niipalju rahvast ja need, kes olid, olid üle keskmise nutikad. Siis vôis tôesti tekkida idee, et äkki tehnoloogia teeb inimesi paremaks. Aga no ei tee noh.

Kaks inimest, kelle ingliskeelseid postitusi ma väga soovitan lugeda, on Jason Calacanis ja Michael Arlington. Esimene neist on eriti huvitav ja see kirjeldab pikemalt, kuidas siis ikkagi juhtub, et inimesed muutuvad internetis maniakkideks ning jällegi, ossapoiss, on selle taga seesama kurja juur, mis alati - dehumaniseerumine. Sellest hetkest kui inimest ei nähta enam inimesena, vaid helendava sildina, mingisuguse sümbolina, on teda ka juba lihtne rünnata ja see ei tundu isegi mingi asjana, mille pärast pôdeda.

Mis puutub Michael Arlingtoni, siis tema on oma vastava posti kommenteerimise lihtsalt kinni keeranud.

Kuidas rakendada sôbralikku pilve?

Samas teab iga ajakirjanik, blogija vôi muu sônavôtja, milline kôrge väärtus on läbi môeldud kommentaaridel. Paljud kommentaatorid on kaasaelajad, kes aitavad ka autoril jôuda uuele tasemele.

Mul endal tasub lugeda kasvôi Memokraadis esinevaid kommentaare, et kiirelt järeldada, jah kommentaarid vôivad olla kasulikud ja arendavad. Ma olen targem. Sellised kommentaarid on nagu hulk omavahel kokku ühendatud arvuteid, mis autoriga kaasa arvutab, parandab vigu, pakub uusi ideid ning annab informatsiooni. Intelligentne pilv nii öelda.

Ilmselt on selline ka nende inimeste ideaal, kes seisavad vapralt kommentaaride anonüümsuse eest. Kuid mida rohkem lisandub internetti uusi inimesi, seda vähem jääb järele neid vanu olijaid, kes usuvad ise ka tegelikult, et kommentaaride anonüümsus on väärtus, mida tuleks iga hinna eest kaitsta.

Jah, vôib kindlalt väita, et anonüümsuse vähenemine internetis on vältimatu.

Päeva mõte

Filosoof Hannah Arendt kirjutas oma raamatus The Origins of Totalitarianism järgmist:

"Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad; ja seda ebavõrdsemaks inimesed ja grupid muutuvad."

Mõtleme natuke selle peale.


Hannah Arendt.

Vaimustuse hind



Te võite seda postitust lugeda ülaltoodud loo saatel, mille lasi 1967. aastal välja Briti bänd Procol Harum. Sellest laulust sai nii suur hitt, et kriitikute hinnangul tappis see bändi edasise edu. Lugu meeldis kõigile liiga palju. Enne kui bänd aru sai, oli juba hilja, inimestel oli lihtsalt tükiks ajaks süda paha sellest, kui palju nad seda laulu kuulanud olid. Asi polnud ju selles, et laul oli halb. See on siiani täiesti geniaalne. Asi oli hoopis selles, et see oli liiga äge.

Kui Eesti uuesti iseseisvus, olid kõik kohad täis väikeseid sinimustvalgeid, suuri sinimustvalgeid ja lihtsalt sinimustvalgeid asju. Seda oli nii palju, et varsti oli kõigil sellest õhinast natuke piinlik... Mitmeid pikki aastaid ei olnud sinimustvalge enam kuigi moodne kombo. Mäletan isegi arutelusid, kus räägiti sellest, et eestlased võiksid teiste rahvaste sarnaselt rohkem oma lipuvärve au sees hoida. Alles viimastel aastatel on sinimustvalge jälle pildis tagasi, kuigi ma ei usu, et järgmisel suvel keegi neid lippe enam autokatustele paneks.

See, mis juhtub hiidvaimustuse järel, näitab, kui suure ülesande ees seisab Barack Obama, kes peab ruttu välja mõtlema, kuidas maandada enda suhtes liiga kõrgele kerkinud ootused vähemalt samasuguse osavusega nagu Chesley "Sully" Sullenberger maandas lennuki Hudsoni jõele. Rahustavad metafoorid ja kõigile natuke lootust. Kindlasti tuleks alla tõmmata üliinimese hüsteeriat, mis räigelt maad kipub võtma.

Changewash*



"Wash"-lõpuga sõnu kasutatakse enamasti siis, kui keegi proovib näida sellena, kes ta ei ole. No võtame näiteks greenwashi. Seda kasutatakse firmade kohta, kes annetavad suure käraga raha hülgepoegadele hambaklambrite ostmiseks aga samal ajal niristavad vaikselt mürki merre või midagi taolist.

Barack Obama massiivne võit USA-s on pannud ka kodumaised erakonnad kiiresti joonduma uuele kursile. Kõik tahavad ju natukene obaamad olla. Keskerakond kirjutab oma protestilehel, et "Aeg vahetuseks on käes", vihjates sellega Obama "Change we need" kampaaniale ning Mart Laar parafraseerib loosungit "Yes we can!" (Laar: "näitame, et suudame!"). See ongi "changewash". Peseme ennast Obamaks.

Ma ei suuda oma silmi ära imestada aga need on ju needsamad meie Mart ja Edgar, kes 20. sajandi lõpu poole siin ringi rokkisid. Mis saab neil Obamaga ühist olla? Mõlemad on ju Tartus ülikoolis käinud, nahavärvilt valged. Kehaehitus ümar. Ideed vähemalt 20 aastat täpselt needsamad.

*Selle termini pakkus välja tegelikult mu sõber Villu.

Moraalne paanika II


Leedu memm. Tundmatu autor. Ajalehest 15min.

Parlamendi ees protestijad nõuavad poliitikuid väljakule. Ainus, kes julgeb tulla, on Artūras Zuokas, liberaalide juht. Järgnevate sekundite jooksul lisandub ta poliitikute ritta, keda on millegagi visatud. Kahjuks pole ta nii hea põikleja kui Bush II ning vastu tema pead raksatab hästi sihitud muna. Nii juhtus hiljuti Vilniuses.

Ma mõtlesin pikalt, et miks siis just tema sai munaga. Karistati ju seda, kes tegelikult näitas üles kõige normaalsemat käitumist. Et näe, debiilik tuligi välja, viruta talle, Mindaugas? Ilmselt see polnud ka meeleavalduse korraldajate eesmärk, kuid fakt on see, et muna lendas ja pead see tabas.

Samasuguseid olukordi võib ka Eestist näiteks tuua. 90ndate esimeses pooles jäi Toompeal pahaste vanema generatsiooni esindajate kätte rebida sotsiaalminister Marju Lauristin. Viimane arvas vist naiivselt, et äkki tal õnnestub inimestele mingil arukal moel selgeks teha, miks pensionid ei tõuse või mis see täpne küsimus siis oligi. Tuldi hoopis kallale.


Seimi aken.

Pange tähele, et Marju Lauristin pole hiljem vastutavaid poliitilisi kohti vastu võtnud. Huvitav, miks küll. Võib olla tal tõesti oli tol hetkel vähe poliitilist kogemust, nagu ka kõigil teistel, kuid kui seda juhtumit poleks olnud, äkki oleks temast saanud üks neist inimestest, kellest me tänases poliitikas nii väga puudust tunneme? Või peab poliitik juba algusest peale olema nii külma närviga, et väike tort näkku või küljest ära tõmmatud kõrv ainult tugevdavad tema veendumusi?

Esimene samm moraalse paanika suunas on see, kui hakatakse sildistama inimesi ühe sildiga. Oled poliitik? Tähendab korruptant. Oled venelane? Tähendab, aknalõhkuja! Oled pankur? Järelikult vereimeja. Juba ongi vist näha, kuhu mu jutt viib aga ma igaks juhuks ütlen siiski välja - Eesti vastane propaganda Venemaal üritab juba aastaid saavutada ühte ja sama tulemust: Oled eestlane? Tähendab nats! Kui edaspidi peaks tekkima mingi probleem, siis on järgmiseks selles hea süüdistada eestlasi, kes on ju, teadagi, natsid.

Moraalne paanika on dehumaniseerimise strateegia, mis kaotab inimese ja jätab järele sildi, mida on hea ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta räsida, tordiga visata või, kuradi päralt, miks mitte ka vangi panna. Ja kui kohus ei leia, et sildistatu on süüdi, siis rahvahulk viib ta vangihoonesse oma kätega.

Moraalne paanika ei tee vahet sellel, kes on süüdi või kes pole ja see on tema suurim kuritegu. Ta satub hasarti sellest, et kedagi saab karistada. Ohvri teod või omadused pole enam tähtsad. Ta on ju "üks nendest".

Selle kõigega ma ei taha õigustada parlamente, mille ees kogunevad inimhulgad ega hukka mõista neid inimesi, kes sinna kogunevad. Parlamendid ja valitsused Balti riikides oleks juba ammu pidanud ette nägema, et mugav elu istungitesaalis ei ole see, mille eest palka makstakse ja et üks kord prahvatab vimm. On fakt, et valitsuskoridorides kohtab palju ülbust ja hoolimatust avaliku arvamuse suhtes. Nagu on ka fakt, et ega poliitikasse pole eriti palju säravaid ajusid järgi jäänud.

Aga, veel kord, miks karistada pimedas vihas siis neid, kes vähemalt püüavad. Mõistlikumad neist saavad aru, et on aeg poliitiku amet maha panna ning vähem mõistlikumad istuvad vaikselt kuskil tagatoas, ootavad kui munarahe järgi jääb ja lähevad siis teevad mida iganes nad seni teinud on. Mis järgi jääb? Kes järgi jääb?

Ka Eesti parlamendis on inimesi, kes rahvaga suhtlemist proovivad, ma ei hakka neid üles lugema kartuses, et mõni jääb välja, kuid vaadake, kasvõi selle järgi, kellel on blogid. Miks mitte anda neile teada, et see on hea, kui nad püüavad.

Aita meediat, ära kliki saastal!

Kas sa teadsid, et klikid muudavad maailma? Sellega seoses on kaks uudist, hea ja halb. Alustan kõigepealt halvemast.

Halb uudis
Kui klikid niinimetatud kollast pealkirja ajalehes, siis saad võib olla teada, milline on üleni roosas Paris Hilton, kuid samal ajal registreerib ajalehe serveris väike klikihitler sinu kliki, kogub selle kokku teiste samasugustega ja saab lõpuks selle eest reklaamiandjalt raha. Lisaks saab autor tuult tiibadesse, et homme jälle sarnaseid lugusid teha.


Jah, ühe inimese klikk võib tunduda väeti ja nõrk nagu eksinud kassipoeg, kuid tuhandekaupa on klikid kui lõvid, mille möirete rütmis mürtsub meediamajanduse ja "kuulsuse" konveier. Seda võib ka nii vaadata, et iga hommik on moodsale netiväljaandele nagu valimistehommik poliitikule. Lood mis saavad rohkem klikke, valitakse parimateks, neid tehakse juurde ja just nemad valitsevad meie arvutiekraane.

Hea uudis
Kui sa klikid linke, mis Sulle meeldivad, siis saab selliseid lõpuks rohkem ja internet on rohkem sinu nägu. Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda toredam see uudis tundub.

Mida siis teha
- Pea lihtsalt meeles, et klikil on võim. Kostita ohtrate klikkidega kõike, mis netis meeldib.
- Kirjuta ise lugusid, tee pilte või kasvõi filme kõigest sellest, mis endalegi meeldib
- Ära unusta meeldivate lugude autoreid tänamast, kasvõi kommentaaris või e-kirjas.
- Soovi korral lisa oma kodulehele või blogile "ära kliki saastal" märk ning miks mitte ka link sellele blogipostile siin.
NB! Siinkohal tahab Memokraat tänada (esimese!) vabatahtliku kaastöö eest Priidut, kes alljärgnevad kaunid märgid disainis.






Mida mitte teha
- On oluline tähele panna, et siin ei kutsu keegi üles meediatarbimisest loobuma, vaid andma meediale võimalust paremaid lugusid teha. Tekitagem ajakirjandusele õigustus teha rohkem häid lugusid.
- Kõik deklaratiivsed kampaaniad on nõmedad. Me ei kutsu protestiallkirju andma ega valitsust kukutama. Loomulikult võib igaüks alati klikkida ükskõik mida. Me ei keela ega käse midagi. Tahame lihtsalt meelde tuletada, et Internet on meie nägu ja et maailma saab alati muuta, alustades iseendast.

Kas nüüd kaovad kollased pealkirjad ära?
Ei, lõppkokkuvõttes jääb osa kollast ikka alles ja jumal hoidku - miks teda ei võiks siis olemas olla. Kuid kui ka 5 protsenti raiuvad hiireklahve teadlikumalt, siis tähendab see seda, et on saadetud terav torge kvaliteetsema ajakirjanduse toetuseks. Meie arvates tasub proovida.

Samal teemal samas blogis:
Untergang
Õudne tõuk
Põgene, Sirp
Volkov vs. Hõbemägi

Põgene, Sirp!

Viimasel ajal ei saagi muud, kui annan järjepanu lugemissoovitusi. Viimases Sirbis teatab Kaarel Tarand Sirbi lahkumisest Eesti Ajalehtede Liidust. Põhjused on kaalukad ja ilmselt pole mul mõtet neid siin üle kirjeldada, Kaarel Tarandi enda tekst ütleb kõik mis vaja. Teadmiseks veel, et Eesti Ajalehtede Liit on siis see organisatsioon, mis esindab eelkõige ajalehti kui ettevõtteid, mitte ajakirjanikke kui professionaale.

Mida sellest arvata? Mina arvan hästi. On hea, kui keegi teeb vahe sisse meedia ajakirjanduslike ja äriliste poolte vahel. Ma ei ütle, et need ei võiks koos eksiteerida, isegi peavad AGA hakkab ära tüütama see jutt, et ajakirjandus pole midagi muud kui äri. Yeah right, ta on ainult äri. Ma tahan osta ajalehte, mis pole ainult äri ja ma usun, et selliseid inimesi on veel.

Ajakirjaniku hüvastijätt

Sri Lanka ajakirjanik Lasantha Wickramatunga teadis üpris hästi ette, et ta varem või hiljem tapetakse, seepärast kirjutas ta selleks puhuks valmis juhtkirja, mis nüüd avaldatigi. Sest ta on mõrvatud. Soovitan lugeda.

Vikerkaart tasub lugeda

Ja kui mitte sellenimelist ajakirja, siis väliseestlast Vello Vikerkaart ikka. Tänases Ekspressis on tal näiteks meediakriitiline arvamusartikkel "Elu väikesel ekraanil". Pisike stiilinäide:

"Mu eesti keel ei ole perfektne ja vahel ma ei ole päris kindel, kas "Reporter" ikka tõesti toodab niisugust jama, nagu mulle näib.

Krimidraamad on populaarsed nii Kanal 2s kui ka TV 3s, ja paljudes neist mängib mõni noorematest vendadest Baldwinitest, mis tähendab, et tähelepanelikule vaatajale on mõrvar teada esimese kahe minutiga."

Tal on blogi ka.

5 põhjust, miks ma arvan, et 2009. aastal populism Eestis ei tööta*

1. Tänapäeva populist peab omama head füüsilist vormi ning trimmis ülakeha. Sorry, Edgar S.
2. Edukas populism peaks kasutama uut poliitilist sõnavara, mitte nämmutama 100 korda kuuldud klisheesid nagu "kummitempel" või "tule taevas appi!"
3. Edukas populism vajab uusi nägusid, neid pole praegu kuskilt tulemas näha.
4. Kuna eestlased on aeglased, siis populism jõuab Lätis enne keemispunkti kui meil. Meie valijad kohkuvad ära ning jooksevad ohutule pinnale, valides sedasama, keda alati.
5. Keskerakonna käimasolev kampaania valitsuse vastu mõjub kui lihvitud ja imal tarbimismäng, mitte kui üleskutse revolutsioonile. (Jälle see turundus!). See kukub läbi ja sellega on üks oluline populistlik kaart maha mängitud.

* Ma olen vahel ennustustega hullult mööda ka pannud. Näiteks aastal 2000. poleks ma elu sees uskunud, et Arnold Rüütel saab kunagi presidendiks ja kunagi 90ndatel vedasin ma Hanna ja Tiiduga kihla, et aastal 2004 on ajalehed juba e-paberil… olen nõus tunnistama, kui eksin. Vaielgem!

Final Countdown

Ma tean, et seda pilti hakatakse igale poole nüüd üles panema aga see on lihtsalt liiga hea... Liiga hea, et seda mitte siiagi riputada. Mis värk sellel Reformierakonnal nende bussidega on, juba teist korda saab sellega siirast nalja. Vahel on tunne, et parteid elaksid paremini ilma kalli "turunduseta".


Pildi allikas: Järva Teataja.

Ja mida arvata aastaist 2008-2009...

Head küsimused

Tänases EPL-is ilmus intervjuu Maret Maripuuga, mille autor Kadri Ibrus ei lase ennast rajalt kõrvale juhtida ning küsib intervjuu jooksul korduvalt ühte küsimust nagu värske jälje üles võtnud noor hagijas. Aga see on ainult asja üks pool. Oluline on ka see, et ta näib teadvat, kuidas ja mismoodi dokumendid üldse liiguvad või liikuma peaksid. Vahva.

Näited:

**Siin dokumendis on see kirjas. Siin on kirjas, et on ebareaalsed tähtajad. Aga te ütlete mulle, et te pole sellest üldse kuulnudki. Te ju lugesite selle dokumendi läbi, kui te sellele alla kirjutasite?

**Ma ei saanud sellele esimesele punktile vastust. Te ütlete, et te polnud kuulnudki, et IT-mehed ütlevad, et nad ei saa selle ajaga hakkama, ja samas annate sellele kirjale „jah”. Ma eeldan, et olete selle läbi lugenud, kui annate allkirja?

**Palun vastake mu küsimusele. Kas te lugesite terve selle dokumendi läbi, kui te sellele allkirja andsite?


**Kas te saate aru, milles meie näeme, et te olete valetanud? Te olete näinud seda dokumenti, kus on kirjas, et IT-mees hoiatab, et on olemas probleemid.

**Ma ei küsinud määrusest. Ma küsisin: kas te olete üldse kuulnud, et on probleem tähtaegadega?

**Te olite siis ju ikkagi kursis, et olid mingid IT-probleemid?

Kas me sööme tammetõrusid?

Minu meelest ütles Sten Tamkivi hiljutisel majanduskonverentsil Restart välja väga tabava tõe, et innovatsioon ja tolerants on laiemalt seotud. On ju loogiline, et iga uus ühiskondlik või ettevõttesisene idee vajab vähemalt mingisugust toetavat suhtumist. Kui kõik mõtted kohe alguses maha tambitakse, jääb vähemaks inimesi, kes üldse uute ideedega välja tulevad.

Või nagu Nietzsche ütles: "ka kõige haletsusväärsem loomakene saab takistada võimsaima tamme arengut, süües lihtsalt ära selle tõru".

Siin on link Steni enda blogi vastavale postitusele ja siin video:



Steni esinemine on inglise keeles.

Untergang*

Memokraadi televisiooni- ja satiiritoimetus sai tuult tiibadesse aastalõpuklippi saatnud edust ja otsustas videovormi valada mõned kriitilised matsud meedia suunas. Seda kõike võib muidugi võtta ka omamoodi ennustusena. Banzai!



* Kui küsite, et miks just see klipp ja need isikud, siis ülalesineva häkkimine filmist Untergang on saanud youtube.com keskkonnas populaarseks ajaviiteks või omamoodi võistluseks. Leida võib klippe nii Blu-Ray ja HD DVD vahelise sõja kohta kui ka Hitleri ilmajätmisest World of Warcrafti kasutajanimest. Idee, mis hakkas oma elu elama. Selle kohta siis öeldaksegi teise sõnaga "internetimeem".

 
©2009 Memokraatia | by TNB