Päeva mõte

Filosoof Hannah Arendt kirjutas oma raamatus The Origins of Totalitarianism järgmist:

"Tingimuste võrdsus, mis on küll kindlasti üks vajalik eeldus õiglusele, on kõigest hoolimata üks suuremaid ja ebakindlamaid ettevõtmisi moodsa inimkonna ajaloos. Mida võrdsemad on tingimused, seda keerulisem on seletada erinevusi, mis tegelikult inimeste vahel eksisteerivad; ja seda ebavõrdsemaks inimesed ja grupid muutuvad."

Mõtleme natuke selle peale.


Hannah Arendt.

6 comments:

Kajar said...

No ei.

2. sajandil polnud võrdseid tingimusi. Maru hea oli elada, sest ei olnud seda suurt ja ebakindlat filosoofilist probleemi, kuidas seletada inimeste ebavõrdsust.

Sellest pisiasjast, et samal ajal naine või ori olla oli maru sitt, on filosoofiline kindlus muidugi palju tähtsam!

tarmojuristo said...

Võibolla sellepärast ongi kaasaegne sotsiaaldemokraatia rõhumas rohkem võrdse finiši kui võrdse stardipositsiooni peale? ;)

Noora Yue said...

aga ehk on tähtis hoopis püüdlus võrdsuse poole kui selline? mõtlen siinkohal tava anda inimestele võimalus õnnele hoolimata nende taustast, päritolust, nahavärvist, majanduslikust edukusest vms.

tarmojuristo said...

Nojah, aga siin see konks ongi.. Kuidas sa annad inimestele võimaluse õnnele, nii et see võrdne oleks? Sest kui sa annad võrdse stardipositsiooni, siis mõned jõuavad õnneni samas kui teised ei pruugi jõuda - kuna mõned lihtsalt on võimekamad, edukamad, kohanevamad, edasipüüdlikumad või karjeristlikumad kui teised. Ning see on nimelt see, mida Arendt ütleb - andes kõigile võrdsed võimalused tuleb paratamatult ja halastamatult älja, et kõik ei ole võrdsed.

Daniel Vaarik said...

Kajarile - Hannah Arendt ei kuulu kindlasti nende môtlejate hulka, kes tegelevad mingi abstraktse filosoofilise molekuli pôrmustamisega. Ta proovis leida vastust väga praktilistele probleemidele - näiteks kuidas ikkagi vältida seda, et aeg ajalt läheb käest ära, hull tuleb vôimule ning osad lüüakse maha.

tarmojuristo said...

Siin veel Danieli märkuse täpsustamiseks - Arendt ise oli vastu sellele kui teda aeg-ajalt "filosoofiks" tituleeriti just nimelt sel põhjusel, et filosoofia tegeleb abstraktse, ainsuses väljendatava "inimese" probleemidega, samas kui tema mõtte fookuses olid alati "inimesed" mitmuses, kes elavad meie konkreetses maailmas oma erinevate, konkreetsete murede ja rõõmudega.

Aga Kajari kommentaar viitab tegelikult küll ühele olulisele aspektile Arendti juures, lihtsalt see 2. sajand on ca. 500-600 aastaga mööda pandud. Nimelt oli Arendtil (suuresti alates Human Conditionist) teatav vaimustus ning sellega kaasnevad roosaka tooniga prillid Vana-Kreeka linnriikide poliitilise korralduse suhtes, millele temaga seoses hakati viitama kui polis envy-le.

 
©2009 Memokraatia | by TNB