Volkov vs Hõbemägi

Kaks vajalikku lugemist kõigile, kes meedia vastu huvi tunnevad. Reklaamiagentuur Tanki juhi Joel Volkovi avalik kiri Eesti juhtivate meediaväljaannete toimetustele ning Priit Hõbemägi naeruvääristav "ise oled ka" tüüpi pareering sellele. Viimane teeks au isegi Edgar Savisaarele.

Esiteks on muidugi üsna tüüpiline, et omavahel kirjutavad inimesed, kes ei ole sugugi ei meedia ega reklaamitööstuse kõige võikamate produktide mehaanikud. Need kõige hullemad vist ei hakkakski ülaltoodud teemadel sõna võtma. Hõbemägi juhib Eesti oludes kvaliteetset ajalehte ning Volkov, minu teada ühte kreatiivsemat agentuuri, mis on endale jõudumööda põhimõtteks võtnud, et igasuguseid madalate kirgedega kliente jutule ei võeta. Nii et ärgem sildistagem kõiki ajakirjanikke ja reklaamitegijaid ühe kleepsuga.

Ma saan aru, miks Joel Volkov sule haaras ja ma saan aru, mida Priit Hõbemägi öelda soovib, kuid minu meelest valib viimane demagoogiavõtte ja vaimukused kohas, kus probleemid on vastikult tõsised ja just Hõbemägi tüüpi arvamusliidrid saaks meediatööstuses seestpoolt üht-teist ära teha. Isegi kui Volkovi jutt ei pruugi tunduda meedia poolt vaadates väga asjakohane, on vale teha nägu, et debatikohta justkui polegi ja saab mõnusa naljatuju saatel nii edasi tegutseda nagu seni.

Mind ennast häirib, et mitmel meediajuhil on viimasel ajal neli-viis argumenti, mille taha saab alati põgeneda, kui jutuks tuleb väljaannete kvaliteet. Esimene neist on, et "aga lugejad tahavad seda", teine on "reklaamiandjad tahavad seda, sest lugejad tahavad seda" ja kolmas ning üpris jabur on, et "meil on süsteem, mis tõstab automaatselt esile loetavamad lood, ma isegi ei tea, kuidas see toimib" või siis "Schibsted (või mõni muu investor) tahab nii, meie ei saa midagi teha". Ahjaa, üks oli veel, "online väljaannetes ongi kergem sisu, lugege paberlehti".

Nagu näete, ei vastuta neist seetõttu keegi isiklikult selle eest, kui ajalehes ilmuvad faktivead, solvavad ja ebaeetilised tekstid ning kogu seda asja ümbritseb irvitav kommentaatorite armee. Vastutab lugeja, vastutab klikkija, vastutab reklaamiandja, vastutab internet, vastutab anonüümne "süsteem", mille programmeeris jumal teab milline IT firma… Mõnikord vastutab ka Schibstedt või mõni muu investor, kes nõudvatki just sellist sisu. Kindlasti mitte kohalik meediajuht või ajakirjanik.

Samal ajal võivad needsamad tegelased minna ja aru pärida ministrilt, ettevõtte juhilt või linnapealt, et kas viimane ei vastuta oma valitsemisalas toimuva eest või et kas ta ei peaks tagasi astuma. Jumal tänatud, et nad seda teevad muidugi, kuid nad unustavad, et ühiskondliku ja avalikku huvi puudutavates küsimustes on nad vahel sarnases rollis nagu kõik tippjuhid. Nad vastutavad keskkonna eest, mida nad loovad.

Võib olla see võib kõlada kuskil toimetuse suitsunurgas naljakalt, kuid ma usun siiani, et on võimalik toota kvaliteetsemat sisu kui täna toodetakse, tõsisematel teemadel kui täna nähakse ning selle eest ka täiesti hästi raha saada. "Seda nagunii ei saa teha õigustusel x" on mõeldud peitma professionaalset laiskust ning see toodab pigem mugandumist ja pikema aja jooksul vist isegi permanentset loomingulist abitust.

Twitterisõjad

Konflikt Gazas on kolinud ka twitterisse. Kes tahab, võib lähemalt lugeda siit. Ma olen täiesti veendunud, et sinna liigub ka järgmine Eesti ja Vene vaheline niinimetatud "infosõda", mis iganes põhjusel see peaks käima minema.

Võõrandumisest

Oh, mis moodne sõna jälle jutuks. Tegelikult on aga nii, et võõrandumine ühiskonnast võib juhtuda igaühega. See võib aset leida poliitikuga, klaastornis töötava ärimehega, hullunud netikommentaatoriga või laboris hiiri lühistava teadlasega. Igaüks, kes kaotab kontakti ennast ümbritsevaga, hakkab võõranduma selsamal hetkel kui signaal kaob. Selle vastu on ainult üks lahendus. Suhtlemine*.

* Suhtlemine: Kahe- või enamasuunaline infovahetus, mille käigus osalejad võtavad arvesse üksteise seisukohti ning kujundavad oma seisukohti vastavuses nendega.

Olukorrast riigis

See, et Anvar mind Olukorrast riigis saatesse aastalõpu külaliseks kutsus, oli küll meeldiv üllatus. Lõpuks õnnestus oma silmaga näha, kuidas tehakse aastaid kuuldud saadet ning selles osaleda. (Kuulata saab siit).

Uudistetoimetused korjasid saatest üles idee Riigikogu saadikute palkade vabatahtlikust alandamisest. Ehk siis, et saadikud, kes tunnevad, et nende palk on liiga suur, võiksid siis ebaõiglasena tunduva osa tagasi maksta ja mitte näidelda palga alandamist lingutades põhiseadusega vastuolus olevaid eelnõusid presidendi kapsaaeda. Sellest ideest on siin blogis varemgi juttu olnud ja selle sünni põhjuseks ei ole minu hinnang sellele, kui suur peab olema parlamendisaadiku palk, vaid just hiljuti lahvatanud silmakirjalik juriidiline mäng palgakorralduse ümber.

Minu enda jaoks oli saate teemadest tähtsal kohal "moraalne paanika" ehk siis olukord, kus kriitika poliitikute või ametiisikute suunas on juba nii emotsionaalne, et see kaotab igasuguse mõistuspärasuse. Moraalsest paanikast pääsemiseks tuleb ennast sundida ratsionaalsusele, sest keda lahmiv kriitika kõige rohkem tabab? Eks ikka neid inimesi, kes on kõige normaalsemad (ebanormaalsetel on tavaliselt ükskõik).

Nii viib paanika ametist viimasedki mõistlikud inimesed, sest nemad saavad ka muid töökohti (erinevalt paljudest nii öelda "ebanormaalsetest"). Seega, et enne kui haarad kivi, vaata, kes sellega pihta saab. Tahan moraalse paanika teemadel veel pikemalt kirjutada, nii et kui huvi on, siis peatse nägemiseni.

Head aasta lõppu!

Memokraadi uudistetoimetus on kokku pannud tähtsamad hetked 2008. aastast. Tundke ennast hästi!



(NB! Tegemist on mashupiga Nick Parki loodud karakteritest Creature Comfort nimelisest showst, originaale saate vaadata siit.)

Midagi sotsiaalteadlastele

Ei teagi täpselt, millal must kass sotsiaal- ning kunstiteadlaste ja poliitikute vahelt läbi jooksis aga nüüd on siis nii, et kui mõni inimene, kellest ma tean, et ta on üpris nutikas, suu lahti teeb, kostab igast suunast kilkeid "punateadlane! punateadlane!". Loomulikult ei ole iga teadlane automaatselt hea nõuandja valitsusele, kuid selline sildistamine ei ole nüüd küll ilus. Näiteks oleks võinud ikka kuulata küll nõuandeid nende kollaseks muutuvate Võidusamba klaaspaneelide kohta. Aga see selleks.

Ratsionaalselt vaadates olen ma täiesti kindel, et probleemi tekkimises ei ole süüdi ainult üks osapool, seepärast usun, et ka teadlastel on võimalik oma nõuandeid pisut paremini esitada. Eeldades, et teadustöö ja õpetamise kõrvalt võib olla vahel päris raske häälestuda ümber suhtluseks poliitikute ja tippametnikega, kellel on vähe aega ja tähelepanu, pööran laua teistpidi ja põrgatan siis mõned tagasihoidlikud kommunikatsioonimõtted õpetlaste leeri suunas:

1. Hea on anda tagasisidet faktide, mitte emotsioonide pinnalt. Igasugune tagasiside töötab siis, kui selle aluseks on raudsed faktid, mitte hinnangud. Nii et ei ole tarvis artikli alguses kedagi emotsionaalselt läbi poksida, vaid jääda selliste objektiivsete vaatluste pinnale, mida kõik kontrollida saavad.

2. Pakkuda lahendusi. Kritiseerida on lihtsam kui lahendusi pakkuda, kuid just lahendused on need, mis on kõrgemas hinnas. Eriti soovitav on selline mudel: fakt -> kriitika -> soovitus.

3. Pakkuda nõu ka juba siis, kui veel midagi mõjutada saab. Pärast otsuste tegemist on samuti oluline rääkida ja hinnanguid anda aga kui tahta tõesti midagi mõjutada, siis on seda lihtsam teha enne kui otsused sünnivad. Vastasel juhul on kogu teadmistetõmmisel "nojah, mida ma siis ütlesin" kibe maik juures. Ma ei tahaks sedapuhku küll mingit positsiooni võtta selle viimatise Võidusamba kätshi kohta, sest seal tundus, et argumenti "halloo, kus te enne olite," kasutati kriitikute suhtes pisut kurjasti ära ning paljud asjad tulevad paraku üldse avalikuks alles pärast otsustamist. Ja muidugi ei taha ma öelda, et tagantjärele hinnanguid andvaid artikleid pole tarvis. On ikka, ka neist on palju õppida.

4. Kiita häid samme. Lihtne on haarata kivi järele siis, kui midagi tõeliselt vihale ajab, kuid selleks, et olla tõsiseltvõetav nõuandja, on tarvis märgata ka neid asju, mis on hästi. Nõu andmine ei saa käia ainult kitsas vihase vastasseisu spektris, vastupidi, neil hetkedel on nõu kuulda võtmine kõige vähetõenäolisem. Nii et andkem poliitikuile teada ka neist asjust, mille üle on hea meel, selliseid siiski on, üllatus, üllatus ja nende väljatoomine on sama oluline kui negatiivne kriitika.

5. Proovida nõu anda ka otse. Eesti on väike riik, siin on võimalik saata kirja isegi otse ministrile. Samuti on hästi lihtne paluda kokkusaamisi nii ministrite kui nende nõunikega. Paraku on iga otsustaja juba nii üles ehitatud, et kui keegi asub teda ajalehekantslist nahutama, siis võib ta trotsi täis minna ja oma näo säilitamiseks vastu vaidlema hakata, samas otsejuttu kuulaksid küll. Mitte kõik muidugi aga tasub kindlasti proovida.

Õudne tõuk

Kui eelmine postitus tundus liiga pikk, siis proovin sama asja öelda umbes 150 sõnaga. Ühel päeval läksin ma Kohtla Kaevandusmuuseumi. Väikeses ruumis seisis lett kohalike suveniiridega ja seal lebas ka see ese... Macroflexist tõuk. Hambaorkidest tehtud hõredad karvad, silmad rohelise vildikaga peale joonistatud. Nimi võis olla näiteks "päevakoer". Seda kõike ainult 25 krooni eest.

Taies nägi välja nii õõvastav, et hetkeks tundus mulle naljakas see ära osta, panna see järgmisel hommikul mõne kolleegi lauale, pidada peenikest naeru, kui lauale läheneva kolleegi suust kostab hirmukarjatus ning ta üritab refleksiivselt elajat klaviatuuriga surnuks lüüa. Järele mõeldes sain ma aga aru, et kui ma mainitud kurva käkerdise ära ostan, julgustan ma tema loojat (olgu muusad talle armulised) looma järgmist samasugust objekti ning maailmas on tänu minule juba kaks ehitusvahust koleniiri.

Täpselt seesama asi juhtub iga kord, kui me ostame midagi - me julgustame tootjaid, loojaid jätkama oma tegevust. Ja täpselt sama asi on internetis klikkimisega - mida rohkem midagi klikid, seda rohkem seda juurde tuleb. Ma ei tahagi midagi rohkemat öelda.

Kui (mõni) tarbija keerab kaardid ringi...

Kuulsin hiljuti, et kuni 5 protsenti leedulasi väldib Maxima poode. See number võib olla ka väiksem, ma üldse ei välista, kuid igatahes on olemas inimesi, kes põhimõtteliselt käivad Rimis või Ikis. Ka Eesti tarbijad on aeg ajalt mõne firma juurest ära jalutanud, kuid on üsna loomulik, et selle tegevuse edukuse kohta on nii Eestis kui Leedus vähe andmeid. Vaatame, siiski, mida me põhimõtteliselt rahakotiga hääletamise mõju kohta saame välja arvutada.

Kujutame ette ühte toiduainefirmat, ütleme näiteks, et piimatootjat. Oletame, et täiesti lojaalne ostja jätab selle firma kätte umbes 130 krooni nädalas, kuid keskmiselt jätavad tarbijad selle firma kätte 60 krooni nädalas per nägu, sest nagunii kõiki vajalikke piimatooteid samalt firmalt ei osteta ja on muidki põhjusi. Arvutus pole kindlasti täpne, kuid kuna tootja on väljamõeldud ja lõpploogikat see suurt ei mõjuta, siis olgu see praeguse postituse huvides nii.

Oletame nüüd, et selle ettevõtte ülbe omanik jääb meediale silma sellega, et rüvetab ATV-ga Soomaal rallides musta toonekure pesitsusala ning et asi ikka täielik oleks, jääb ühtlasi vahele ka sellega, et kallab just Teeme Ära meeskondade poolt puhtaks tehtud metsa alla mingeid roppe jäätmeid. Kodanikud on ärritunud ning osad inimesed otsustavad piimatootjat boikottima hakata. Mis siis juhtub?

Kui üks inimene otsustab selle peale firmat boikoteerima hakata, siis väheneb selle firma käive kõigest näruse 3120 krooni võrra aastas. Sada andunud boikoteerijat tekitavad juba 312 tuhande kroonise aastase käibekao ning pisut vähem kui 1 protsent Eestimaa ostuealisest elanikkonnast, ehk 10 tuhat inimest suudaksid selle kambakaga käibelangust tekitada 31,2 miljoni krooni eest.

Mis saaks aga siis, kui viis protsenti elanikest otsustaksid boikoti kasuks? Statistikaameti andmeil on Eesti poeskäimise vanuses olevaid inimesi 1,1 miljonit, viis protsenti sellest seltskonnast on umbes 55 tuhat inimest. Kui nemad kõik aasta aja jooksul loobuksid selle piimatootja toodangust, väheneks käive 172,2 miljoni krooni võrra. Kui oletame, et piimatootja teenib kasumit 10 protsenti, siis jääb kasum väiksemaks 17,2 miljoni krooni võrra. Kui vaadata, kui lihtne on valida erinevate piimapakkide vahel, hakkab see summa juba jumet võtma ning kogu aktsioon ei mõjugi enam mingi pehme moraalitsemisena. Tarbija on oma sõna öelnud ja kui see ei kosta ettevõtte omanikule veel võimsa möirgena, siis üpris ähvardava urinana kindlasti.

Lugu läheb aga veelgi põnevamaks, sest rahakotiga saab ka positiivselt hääletada ning just seda soovitaks järgmisel aastal kõigil teha. Selle asemel, et käia ja proovida erinevaid tooteid, poode, kohvikuid või teenuseid, valige vähemalt sarnase hinna puhul need, mis teile rohkem meeldivad ning mille omanikud on jätnud parema mulje. Vaadake, kus on parem teenindus ning meeldivam filosoofia ning viige oma raha sinna. Sedaviisi aitate kaasa, et majanduskriisis jääb jalule suurem osa neid ettevõtteid, mis teile meeldivad.

Aga on veel üks asi, mida ma tahaks mainida. Nii palju, kui mul on tuttavaid, olen ma kuulnud kõigilt hädaldamist selle üle, et Eesti meedia on täis kollaseid uudiseid ja "mingit hullu jura". Vaatame korraks, miks see nii on. Ahaa! Sellepärast, et nende uudiste peal klikib kõige rohkem inimesi. See omakorda tähendab, et nende uudiste juurde pandud reklaamide eest saab ajaleht rohkem raha.

Põhimõtteliselt hääletab iga inimene oma hiirega pidevalt selle poolt, et mingid lood ilmuksid rohkem ja mingid lood vähem. Suur reklaamivend paneb kõik kirja. Nii et ise olemegi süüdi. Puhas majandus!

Seega, kui teinekord tekib vastupandamatu kihk vaadata, mis tegelikult peitub pealkirja taga "Elizabeth Hurley on liiminuusutaja", hoidke end tagasi ning minge raiuge klahviga hoopis ümarlauavestlusel LUKAS, LAURISTIN, LEESI: Koolireform: kas väikegümnaasiumide lõpp? Raske? Võib olla. Kuid igasuguse keskkonna kenana hoidmine nõuab alati pingutust.

Kui vaadata asja tarbimisfilosoofiliselt, saaks 5 protsenti eestimaalasi tõepoolest mõjutada aastaga Eesti meedias liikuvaid rahanumbreid, minnes kiirelt Sirpi lugema. Aga kui Sirbi lugemine tundub äärmuslik, siis lugege neidsamu ajalehti, mida alati, kuid klikkige just neil lugudel, mis on teie arvates headelt autoritelt, kes kirjutavad paremini, analüütilisemalt. Jumala eest. Jah, kollane sisu loomulikult jääb alati alles, kuid nii jääb järele rohkem ka "kvaliteetsemaid" lugusid, sest nende järele on teie endi poolt loodud nõudlus.

Kuidas nad seda teevad? Poliitilisi tehnikaid Eestis

Viimased korruptsiooniskandaalid pakuvad võimaluse arutleda Eestis levinud poliitiliste infoedastustehnikate üle. Leidsin seitse põhilist, mida omavahel varieerides saab lahti mõtestada enamuse kohalikust poliitilisest kommunikatsioonist. Kõige puhtamal kujul esinevad näited siiski just Keskerakonnas.

Tehnika 1. "Sa pole ise parem".
Läbi aegade on seda kõlanud kõige rohkem Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suust. "Laar tegi ka" või "vaadake parem, mida Ansip teeb," on verbaalsed kilbid, millelt kipuvad eemale põrkuma kõik kriitikakivid. Nüüd näib, et samasugust võimalust otsib Keskerakond Kapo tegevuse naeruvääristamiseks.
Loogikaviga: On loogiliselt vigane eeldada, et teistel erakondadel, Kaitsepolitseil või prokuratuuril pole pärast mõnda möödalasku enam kunagi moraalset õigust kellelegi midagi ette heita. Kui vaatame sellist käitumist tavainimese seisukohalt, siis võiks see umbes nii kõlada: "Mis õigus on politseil uurida, kas ma panin naabri krundilt ehitusmaterjali pihta, kui ma lugesin just täna ajalehest, et üks politseinik ületas kiirust? Ma ei allu enam kunagi politseinikest kiiruseületajate provokatsioonidele!".
Lahendus: Jätkata küsimuste küsimist ning esitada küsimus täpsemalt ja uuesti. Näiteks "eeldades, et üks politseinik tõesti kiirust ületas ja eeldades, et kõik politseinikud pole alati käitunud seaduskuulekalt, tahaksime ikkagi teie käest küsida, kas te varastasite eile naabri krundilt ehitusmaterjali?".

Tehnika 2. "See on valimisvõitlus"
Kui tihti kuuleme, kuidas poliitik teatab, et mingi süüdistus on "osa valimisvõitlusest." Samas ei märgata, et subjekt isegi ei ürita rääkida süüdistuse tegelikust sisust.
Loogikaviga: Isiku väidet analüüsides jõuame justkui järeldusele, et valimisvõitluse käigus esitatud väited on 100 protsenti valed. Sellisel juhul on ju 100 protsenti valed ka tema enda väited? Samas on hämmastav, kui kergesti meedia sellelaadse pareeringu peale õnge läheb. Justnagu valimisvõitluse käigus ei võiks esineda ka tõeseid argumente.
Lahendus: Küsida "kas valimisvõitlus teeb iga väite silmapilkselt valeks?"

Tehnika 3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"
See on üks Edgar Savisaare lemmikmeetod, mida esmakordselt nägime aastaid tagasi, taustaks lahtimurtavate võilao uste ragin. See on siiamaani edukalt arsenalis. "Ma ise kohtusin härra X-iga ning ma võin teile kinnitada, et..." või siis "Ma käisin isiklikult täna hommikul pealinna tänavail jalutamas, ning võin teid veenda selles, et autod sõitsid tööle normaalselt..." kõmmutatakse välja selleks, et veenda, et mingisugust probleemi Y pole olemas.
Loogikaviga: Inglise keeles on väljend "the absence of evidence is not the evidence of absence" ehk siis "tõendite puudumine pole nende puudumise tõendus" ning ütleme nii, et ühe inimese vaatlus ongi lihtsalt ühe inimese vaatlus, mitte veenev tõestus.
Lahendus: Parim relv on teadmised ja kodutöö. Kasuta arve, statistikat, tee eeltööd ning esita küsimusi küsides täpseid fakte (toimib muide ka nende poliitikute vastu, kes kasutavad valikulist statistikat mõne väite tõestuseks).

Tehnika 4. Oma meediakanal.
Juba Lenin ütles, et revolutsiooni õnnestumiseks tuleb enda kätte haarata telegraaf ja sillad. Berezovski ja Putini kunagine koostöö viimase imidži kujundamisel on Savisaarele samuti sügava jälje jätnud. Ühegi teise erakonna puhul Eestis pole soov oma meediat luua olnud nii meeleheitlik kui Keskerakonna puhul. Alates pealinna infokanalite kasutamisest erakonna huvides, kuni maksumaksja raha eest Kalev Sport televisiooni kasutamine erakondlike sõnumite edastamiseks, näeme, kuidas proovitakse rajada meediasüsteemi, mis oleks täielikult lojaalne ühele erakonnale. Muide, tasub tähele panna, et erakond ise õigustab oma "meediaimpeeriumit" sellega, et neil puudub tavameedias sõnaõigus ning muu meedia on teiste erakondade "kontrolli all".
Loogikaviga: Selline süsteem saab toimida vaid suletud ühiskonnas ning soovitavalt peaks puuduma riigis ka internet.
Lahendus: Õnneks laheneb see olukord iseseisvalt, kuigi kulukalt maksumaksjale.

Tehnika 5. "Kes lekitas?"
See on põhiliselt reformierakondlik tehnika. Selle kohaselt on iga süütegu andeksantav, kui info on lekitatud "eeskirjade vastaselt". Mäletame, kuidas mõne aasta eest pöördusid tõsised süüdistused majandus- ja kommunikatsiooniminister Atoneni suunas hoopis ägedaks uurimistegevuseks teemal "kuidas sai selline info üldse avalikkuse ette jõuda?". Selle teema puurimise peale kulutati võimsalt auru ... nii jäigi ja millegipärast läks meedia selle peibutusmulaaži õnge ja asus samuti nuputama, et pagan küll, kes siis lekitas?
Loogikaviga: Kui väide ise vastab tõele, tegemist on eetikavastase teoga, kas siis on enam tähtsust, kes lekitas? USA-s on käibe mõiste "whistle-blower", mida kasutatakse isikute kohta, kes on näinud midagi ebaseaduslikku ning valmis sellega avalikkuse ette tulema. On juhtumeid, kus käsitletatakse selliseid inimesi tagantjärele isegi kangelastena (Linda Tripp välja arvatud).
Lahendus: Mitte lasta ennast eksitada mulaažpartidest. Vaadata ka filmi "The Insider" (http://www.imdb.com/title/tt0140352/)

Tehnika 6. Kaikaga vello
Igal erakonnal on mingi kaikavend, kes ei kuulu erakonna esimesse ringi, kellel on üpris tugev maine vähemalt erakonna enda valijate seas ning kellel on kas blogi või siis mingi tekste kirjutav juhtmejupp kuskil ning kes saadetakse radikaalsete sajatustega rindele, kui asjad kurjaks lähevad. Selline kuju kargab ootamatus kohas nurga tagant välja ja annab oletatavale vastasele verbaalse nuiaga vastu pead. Tekib segadus ja arutelu, et "kuidas ta nii võis" või et "mida ta siiski tegelikult öelda tahtis". Sellise tegelase puhul on mitu "head" omadust, kuna ta ei ole tavaliselt vastutaval ametikohal, siis saab "ametlik erakond" temast vajadusel kergesti taanduda ning seetõttu on tal võimalik lubada endale piiripealsemat sõnastust. Samas on meedia harjunud tema blogi või sõnumeid lugema, tal on piisavalt kõva mõju uudistele ja kommentaaridele. Kui hästi läheb, suudab kaikamees vaidluse ajada absurdi ning avalikkuse tähelepanu hajub poriloopimisse. Tuntumad kaikamehed: Jürgen Ligi Reformierakonnast ja Ain Seppik Keskerakonnast. Näide sellest, kuidas kaikamees võib teatekaika ministriks saades üle anda, on Rein Lang, kes ministriametis loomulikult endale nii palju lubada ei saa, kui varem.
Loogikaviga: Kaikamees ei ole vastutaja, seega on viga ajada tema kommentaare segi erakonna ametlike seisukohtadega.
Lahendus: Mitte tsiteerida kaikamehe blogi igal võimalusel, vaid minna raskema vastupanu teed ning hankida kommentaarid tegelikelt vastutajatelt.

Tehnika 7. Seostumine millegi süütuga.
Kui Mart Laar lõpuks tunnistas üles, et ta tõepoolest Edgar Savisaare pildi pihta püssi lasknud on, siis kogu skandaali kokkuvõttes, ütles ta peale vabanduste veel ka järgmist: "Eks see minu poisikeselik temp oli."
Loogikaviga: Lapseliku omaduse lisamine eetikavastasele teole, ei tohiks tähelepanu kõrvale juhtida tegelikult probleemilt, milleks tollel hetkel ei olnud mitte ainult voodoo praktiseerimine oponendi pildiga, vaid ka valetamine.
Lahendus: Mitte kaasa minna pakutud siltidega ning nimetada asju õigete nimedega.

Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et nende tehnikate populaarsuses on süüdi ainult erakonnad. Probleem on selles, et need tehnikad on läbi aastate töötanud, me ise laseme neil töötada ning see on kivi nii ajakirjanike kui ka valijate endi kapsaaeda. Eksole.

Positiivne mõtlemine

See oli natuke aega tagasi. Istusin taksosse, et sõita Tallinna Kaubamaja juurest kodu poole. Taksojuht oli jutukas venelane. Kui Vabaduse platsi juurde jõudsime, oli Võidusambal juba kilest kaitse peal ja väljaku ümber käis kõva kaevamine, jättes ainult ühe kitsa rea sõitmiseks.

"Varsti pannakse vist siit liiklus üldse kinni," ütlesin ja kahetsesin kohe, sest oli selge, et nüüd tuleb järgmised 3-4 minutit kuulata kirumist nii songissepa kui kingissepa teemadel.

"Nojaah," ütles taksojuht. "Keerge sjee ei olje, paha sõita, tead." Siis oli hetke vait, vaatas rõõmsalt ringi ja teatas:

"Aga samas, vaata! Arheoloogidel on jälle huuvitav!"

Taksos valitses korraga muretu meeleolu.

"Kurat," mõtlesin, tõepoolest. Mida ma siin nean liiklusummikuid - arheoloogidel on huvitav! Ja korraga oli mul tõsiselt hea meel selle teadmise üle.

Sõitsime pisut edasi ja jõudsime Tõnismäele. "Vaata, ma elan ise ka sjiin lähedal," ütles vend roolikeeramise vahele. Siis näitas näpuga pronkssõduri endise asukoha suunas: "Ma ei tjea, sjeal olid vist ka mingid kaevamisjed hiljuti?"

Eelarve kaitsel


Räägitakse, et viimastel nädalatel liiguvad kõik Rahandusministeeriumi töötajad ringi umbes selliste nägudega, et vältida igasuguse lisaõhu sattumist riigieelarvesse.

Foto võetud Äripäevast.

Juba 16ndat päeva ei saa ma aru!

Miks Riigikogulased ei vähenda oma palka vabatahtlikult, osa sellest tagasi makstes. Saadikud on selgelt väljendanud oma soovi saada vähem palka ning on selle nimel valmis isegi Riigikohtuni välja minema. Seniks kuni kohtuveskid jahvatavad, võiks aga astuda ise vajalikud sammud ning leida võimalused raha tagasi maksmiseks. Kindlasti on seaduslikke mooduseid. Või on tegemist mingisuguse järjekordse "nipiga" palgateema edasilükamiseks?

Ilves vs. Adamkus, pilvesõda!

Eesti ja Leedu presidentide ingliskeelsete kõnede sõnapilved. Põhiline erinevus, Adamkus armastab energiast rääkida. (Ignalina tuumajaam pannakse kinni 2009).

Neid pilvekesi ei tasu liiga tõsiselt võtta, need näitavad vaid kõigi kõnede kokkuvõtet ja mõni hea idee võib siia sisse ära kaduda. Ent samas on nende põhjal ikkagi võimalik väita, et vähemalt Eesti president räägib inglise keeles üsna üldist juttu ning ta ei pühendu eristuva ja läbiva välispoliitilise sõnumi edastamisele.


Ilves

Adamkus

Reformierakonna julgeim samm

21. november 1996. Reformierakonna esimees Siim Kallas ruttab õhtusele erakonna volikogule, et teha parteikaaslastele ettepanek lahkuda Tiit Vähi juhitavast valitsusest. Kallase sõnul on Koonderakonna ja Keskerakonna koostöölepingust välja loetav "sise- ja välispoliitilise kursi muutus", mis ei klapi Reformierakonna väärtustega. Kallas ei tea sellel hetkel veel, et võib olla just see samm lõpeb talle 10 miljoni dollari skandaaliga, mille lõkkele puhumises mängivad tähtsat rolli vihaseks aetud koalitsioonipartnerid. Ta ei tea ka seda, et volikogu poolt heaks kiidetud otsus jätab sügava jälje nii Reformierakonna kui Eesti poliika edasisele käekäigule.

Noor erakond marssiski sirge seljaga opositsiooni ning valitsusliit lendas pauguga lõhki. Reformierakond asus taasavastama opositsionäärielu võlusid. Kiiresti selgus, et erinevalt ministriametist on opositsionäär olla surmavalt igav. Sul pole erilist mõju. Lihtsalt istud, plõksid nuppe ja pead ilukõnesid. Ööistungid Riigikogu puhvetis olid küll lõbusad, kuid ega siis nende pärast ei tuldud poliitikasse.

Reform proovis küll elu parlamendis huvitavaks muuta. 1997. aastal oligi vastasrind hoopis teist nägu kui täna. Mõeldi välja kavalaid käike selleks, et teha valitsuse olemine võimalikult keeruliseks, kuid üldiselt lõppes kõik umbes selliste trikkidega nagu need, millega rehepapp vanakuradit tüssas. Nalja sai, kui Koonderakonna ja Maarahva Liidu esindajad parlamendi ees esinedes higistasid ning Norma diplomaatkohvrist võetud kortsus paberitelt midagi maha lugesid, kuid kolme järgneva aasta jooksul suutis opositsioonis olek erakonna korralikult ära tüüdata.

Lõpptulemusena otsustas Reformierakond üheselt - opositsiooni minek oli viga. Seda on avalikult hiljem tunnistanud ka 10 miljoni skandaali vasktorudest läbi aetud Kallas, kes kasutas edaspidi tihtipeale kõnekäändu, et "viha on poliitikas halb nõuandja".

Vähe sellest, et opositsiooni minek loeti erakonna poolt eksimuseks, otsustas partei mõne aja pärast, et edaspidi tuleb võimul olla igal võimalusel. Selleks leiti üpris sobiv õigustus - valijad. "Kuidas me saame seista oma valijate huvides, kui meil pole selleks mingeid hoobasid?". Sarnaselt teiste ette ära otsustatud mugavate tõdedega, riisus see dogma erakonnalt mõtlemisvõime ning lihtsustas igasuguseid moraalseid valikuid. Hiljem on Reform avalikult uhkeldanud faktiga, et nad on kõigist Eesti poliitilistest jõududest kõige rohkem võimul olnud.

Eesti poliitikale on selline mõtteviis tähendanud seda, et veaks tunnistati üks väheseid katseid teha mingi väärtuspõhine otsus erakondadevahelises suhtlemises. See tähendas ka seda, et iga kord kui Reformierakond kartis, et Edgar Savisaar võib saada palju hääli ning ohustada nende võimulolekut, võttis ta igaks juhuks omaks tema meetodeid. Kui endal erilisi veendumusi peale võimusoovi pole, siis muutud ebakindlaks ja proovid kopeerida või ära kasutada kõiki ideid, mis nägemisulatuses on. Sellelgi on oma hind, sest iga kord muutusid reformipoliitikud ka sammukese Savisaarele sarnasemaks. See algas juba ammu, kuid uus põlvkond reformareid eesotsas Ansipiga ei näe üldse mingit probleemi kaitstes Edgar Savisaart kahtlaselt odava Keila-Joa suvila saamisel ega muudest asjadest vaikimises, mis kahtlemata on poliitikaringkondades avalikuks saladuseks.

Põhiline erinevus reformipoliitikute ja Savisaare vahel on see, et Savisaar on avalikult Savisaar, kuid reformar on seda läikiva plakati tagant, mis väidab, et ta ei ole kindlasti Savisaar. Arvata on, et ka praegune vastasseis Savisaare ja Reformierakonna vahel ei ole sügavalt ideoloogiline vaid pigem pragmaatiline positsioneering, mis asjaolude muutudes võib kergesti teiseneda täiesti normaalseks sõbrasuhteks.

Ideaalid on eraldi teema - keegi on välja arvutanud, et Reformierakonna sarnane liberaalne erakond saab Eesti suguses riigis meeldida ainult umbes 18 protsendile valijaskonnast. Kuna see pole piisav protsent pidevalt võimul olemiseks, on nende toolist kinni hoidmise ideoloogia alusel täeisti loomulik neist ideaalidest taganeda ja riigistada näiteks mingite segaste diilide alusel raudtee-ettevõtteid või hakata rahvusnatsionalistiks. Õigustuseks on naljakal kombel jälle valijad! Raske on aru saada, kas mõeldakse neid esialgset 18 protsenti valijaid ning kõik ülejäänud on vahend 18 protsendi huvide elluviimiseks või viiakse ellu nende uute valijate ootusi, kes vahepeal juurde on tulnud, lootuses, et senised 18 protsenti "kannatab ära"?

Kui keegi seab Reformi poliitikat kahtluse alla, armastavad reformierakondlased küsida: aga milline on alternatiiv? Vastus on lihtsam, kui võiks arvata. Me ei tea, mis on alternatiiv, sest teie pole kunagi tõsiselt proovinud.

Riigikogu palgamüsteerium

Juba kümnes päev järjest ei saa ma aru, miks ei võiks Riigikogu saadikud kohe täna oma palka alandada, makstes osa rahast riigieelarvesse tagasi? Seda saab teha täiesti seaduslikult ja põhiseaduslikult. Algust võiks teha need saadikud, kes on rohkem mures, näiteks Hannes Rumm, kes oma blogis palgateemasid üsna mõistlikult lahkab, kulm kipras nagu meil kõigil. Isegi kui Jaan Kundla jätab oma palga tervenisti alles, mõjuks see samm väga hästi nende poliitikute usaldusväärsusele, kes otsustavad õiglasema palga kasuks.

Võib olla on asi minus aga ma tõesti ei saa aru. Kui on liigse palga mure, siis selle lahendamine on ju kättevõtmise asi?

 
©2009 Memokraatia | by TNB