Midagi sotsiaalteadlastele

Ei teagi täpselt, millal must kass sotsiaal- ning kunstiteadlaste ja poliitikute vahelt läbi jooksis aga nüüd on siis nii, et kui mõni inimene, kellest ma tean, et ta on üpris nutikas, suu lahti teeb, kostab igast suunast kilkeid "punateadlane! punateadlane!". Loomulikult ei ole iga teadlane automaatselt hea nõuandja valitsusele, kuid selline sildistamine ei ole nüüd küll ilus. Näiteks oleks võinud ikka kuulata küll nõuandeid nende kollaseks muutuvate Võidusamba klaaspaneelide kohta. Aga see selleks.

Ratsionaalselt vaadates olen ma täiesti kindel, et probleemi tekkimises ei ole süüdi ainult üks osapool, seepärast usun, et ka teadlastel on võimalik oma nõuandeid pisut paremini esitada. Eeldades, et teadustöö ja õpetamise kõrvalt võib olla vahel päris raske häälestuda ümber suhtluseks poliitikute ja tippametnikega, kellel on vähe aega ja tähelepanu, pööran laua teistpidi ja põrgatan siis mõned tagasihoidlikud kommunikatsioonimõtted õpetlaste leeri suunas:

1. Hea on anda tagasisidet faktide, mitte emotsioonide pinnalt. Igasugune tagasiside töötab siis, kui selle aluseks on raudsed faktid, mitte hinnangud. Nii et ei ole tarvis artikli alguses kedagi emotsionaalselt läbi poksida, vaid jääda selliste objektiivsete vaatluste pinnale, mida kõik kontrollida saavad.

2. Pakkuda lahendusi. Kritiseerida on lihtsam kui lahendusi pakkuda, kuid just lahendused on need, mis on kõrgemas hinnas. Eriti soovitav on selline mudel: fakt -> kriitika -> soovitus.

3. Pakkuda nõu ka juba siis, kui veel midagi mõjutada saab. Pärast otsuste tegemist on samuti oluline rääkida ja hinnanguid anda aga kui tahta tõesti midagi mõjutada, siis on seda lihtsam teha enne kui otsused sünnivad. Vastasel juhul on kogu teadmistetõmmisel "nojah, mida ma siis ütlesin" kibe maik juures. Ma ei tahaks sedapuhku küll mingit positsiooni võtta selle viimatise Võidusamba kätshi kohta, sest seal tundus, et argumenti "halloo, kus te enne olite," kasutati kriitikute suhtes pisut kurjasti ära ning paljud asjad tulevad paraku üldse avalikuks alles pärast otsustamist. Ja muidugi ei taha ma öelda, et tagantjärele hinnanguid andvaid artikleid pole tarvis. On ikka, ka neist on palju õppida.

4. Kiita häid samme. Lihtne on haarata kivi järele siis, kui midagi tõeliselt vihale ajab, kuid selleks, et olla tõsiseltvõetav nõuandja, on tarvis märgata ka neid asju, mis on hästi. Nõu andmine ei saa käia ainult kitsas vihase vastasseisu spektris, vastupidi, neil hetkedel on nõu kuulda võtmine kõige vähetõenäolisem. Nii et andkem poliitikuile teada ka neist asjust, mille üle on hea meel, selliseid siiski on, üllatus, üllatus ja nende väljatoomine on sama oluline kui negatiivne kriitika.

5. Proovida nõu anda ka otse. Eesti on väike riik, siin on võimalik saata kirja isegi otse ministrile. Samuti on hästi lihtne paluda kokkusaamisi nii ministrite kui nende nõunikega. Paraku on iga otsustaja juba nii üles ehitatud, et kui keegi asub teda ajalehekantslist nahutama, siis võib ta trotsi täis minna ja oma näo säilitamiseks vastu vaidlema hakata, samas otsejuttu kuulaksid küll. Mitte kõik muidugi aga tasub kindlasti proovida.