Kui (mõni) tarbija keerab kaardid ringi...

Kuulsin hiljuti, et kuni 5 protsenti leedulasi väldib Maxima poode. See number võib olla ka väiksem, ma üldse ei välista, kuid igatahes on olemas inimesi, kes põhimõtteliselt käivad Rimis või Ikis. Ka Eesti tarbijad on aeg ajalt mõne firma juurest ära jalutanud, kuid on üsna loomulik, et selle tegevuse edukuse kohta on nii Eestis kui Leedus vähe andmeid. Vaatame, siiski, mida me põhimõtteliselt rahakotiga hääletamise mõju kohta saame välja arvutada.

Kujutame ette ühte toiduainefirmat, ütleme näiteks, et piimatootjat. Oletame, et täiesti lojaalne ostja jätab selle firma kätte umbes 130 krooni nädalas, kuid keskmiselt jätavad tarbijad selle firma kätte 60 krooni nädalas per nägu, sest nagunii kõiki vajalikke piimatooteid samalt firmalt ei osteta ja on muidki põhjusi. Arvutus pole kindlasti täpne, kuid kuna tootja on väljamõeldud ja lõpploogikat see suurt ei mõjuta, siis olgu see praeguse postituse huvides nii.

Oletame nüüd, et selle ettevõtte ülbe omanik jääb meediale silma sellega, et rüvetab ATV-ga Soomaal rallides musta toonekure pesitsusala ning et asi ikka täielik oleks, jääb ühtlasi vahele ka sellega, et kallab just Teeme Ära meeskondade poolt puhtaks tehtud metsa alla mingeid roppe jäätmeid. Kodanikud on ärritunud ning osad inimesed otsustavad piimatootjat boikottima hakata. Mis siis juhtub?

Kui üks inimene otsustab selle peale firmat boikoteerima hakata, siis väheneb selle firma käive kõigest näruse 3120 krooni võrra aastas. Sada andunud boikoteerijat tekitavad juba 312 tuhande kroonise aastase käibekao ning pisut vähem kui 1 protsent Eestimaa ostuealisest elanikkonnast, ehk 10 tuhat inimest suudaksid selle kambakaga käibelangust tekitada 31,2 miljoni krooni eest.

Mis saaks aga siis, kui viis protsenti elanikest otsustaksid boikoti kasuks? Statistikaameti andmeil on Eesti poeskäimise vanuses olevaid inimesi 1,1 miljonit, viis protsenti sellest seltskonnast on umbes 55 tuhat inimest. Kui nemad kõik aasta aja jooksul loobuksid selle piimatootja toodangust, väheneks käive 172,2 miljoni krooni võrra. Kui oletame, et piimatootja teenib kasumit 10 protsenti, siis jääb kasum väiksemaks 17,2 miljoni krooni võrra. Kui vaadata, kui lihtne on valida erinevate piimapakkide vahel, hakkab see summa juba jumet võtma ning kogu aktsioon ei mõjugi enam mingi pehme moraalitsemisena. Tarbija on oma sõna öelnud ja kui see ei kosta ettevõtte omanikule veel võimsa möirgena, siis üpris ähvardava urinana kindlasti.

Lugu läheb aga veelgi põnevamaks, sest rahakotiga saab ka positiivselt hääletada ning just seda soovitaks järgmisel aastal kõigil teha. Selle asemel, et käia ja proovida erinevaid tooteid, poode, kohvikuid või teenuseid, valige vähemalt sarnase hinna puhul need, mis teile rohkem meeldivad ning mille omanikud on jätnud parema mulje. Vaadake, kus on parem teenindus ning meeldivam filosoofia ning viige oma raha sinna. Sedaviisi aitate kaasa, et majanduskriisis jääb jalule suurem osa neid ettevõtteid, mis teile meeldivad.

Aga on veel üks asi, mida ma tahaks mainida. Nii palju, kui mul on tuttavaid, olen ma kuulnud kõigilt hädaldamist selle üle, et Eesti meedia on täis kollaseid uudiseid ja "mingit hullu jura". Vaatame korraks, miks see nii on. Ahaa! Sellepärast, et nende uudiste peal klikib kõige rohkem inimesi. See omakorda tähendab, et nende uudiste juurde pandud reklaamide eest saab ajaleht rohkem raha.

Põhimõtteliselt hääletab iga inimene oma hiirega pidevalt selle poolt, et mingid lood ilmuksid rohkem ja mingid lood vähem. Suur reklaamivend paneb kõik kirja. Nii et ise olemegi süüdi. Puhas majandus!

Seega, kui teinekord tekib vastupandamatu kihk vaadata, mis tegelikult peitub pealkirja taga "Elizabeth Hurley on liiminuusutaja", hoidke end tagasi ning minge raiuge klahviga hoopis ümarlauavestlusel LUKAS, LAURISTIN, LEESI: Koolireform: kas väikegümnaasiumide lõpp? Raske? Võib olla. Kuid igasuguse keskkonna kenana hoidmine nõuab alati pingutust.

Kui vaadata asja tarbimisfilosoofiliselt, saaks 5 protsenti eestimaalasi tõepoolest mõjutada aastaga Eesti meedias liikuvaid rahanumbreid, minnes kiirelt Sirpi lugema. Aga kui Sirbi lugemine tundub äärmuslik, siis lugege neidsamu ajalehti, mida alati, kuid klikkige just neil lugudel, mis on teie arvates headelt autoritelt, kes kirjutavad paremini, analüütilisemalt. Jumala eest. Jah, kollane sisu loomulikult jääb alati alles, kuid nii jääb järele rohkem ka "kvaliteetsemaid" lugusid, sest nende järele on teie endi poolt loodud nõudlus.

13 comments:

Oop said...

No kui piisavalt kyyniline olla, siis on ka Lukastini-loo pealkiri kaunikesti verehõnguline.

1-5% ongi ehk seda rahvast, kelle tarbimisharjumusi saab mingite argumentidega muuta. (Ning ka siis on need pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed; kärnkonna, lutika või nälkja pesa ei lähe publikule pooltki nii hästi peale kui panda või kure oma.)

Tegin kord õilsate põhimõtetega ja äraostmatut lehte. Nälga suri. Nyyd trein pealkirju leivast ja tsirkusest. Inimloomust naljalt ei muuda.

notsu said...

Mis neil leedukatel Maximaga siis on? Lihtsalt suur ja kole või tegi keegi seal Kruudat?

Daniel Vaarik said...

Notsule - Kõigepealt, kuskil taustal on üks aastatetagune skandaal, mille käigus selgus, et Maxima ajas mingit äri läbi ühe puuetega inimeste mittetulundusühingu. See lihtsalt tuleb uute uudiste taustal ikka ja jälle esile, kas meedias või siis vestlustes. Teiseks usuvad paljud, et Maxima sai elektrivõrgu VST liiga odavalt enda kätte, siis hindas varad üles ja võttis raha välja ehk siis omandas elektrijaotusvõrgu "peaaegu et mitte millegi eest". Kuid miks leedulased just praegu kurjad on, on see, et Maxima on nüüd tänu VST erastamisele oluline osanik rahvuslikus energia- ettevõttes LEO. On tekkinud ka selline monopolivastane meelsus, et miks ma pean igal pool Maximale maksma -kodus elektri eest, pärast poes leiva eest ja nii edasi ja edasi. LEO iseenesest võiks uue juhi ideede järgi olla Leedu rahvuslik uhkus ja tulevikulootus, kuid selleks peab ta suutma taastada usalduse, mida on küllalt keeruline saavutada.

T said...

ei, ei, sest inimesi ärritavad erinevad asjad. mis ettevõtja maksab ümbrikupalka, mis müüb karusnahast tooteid jms. ühe ettevõtte kohta ei kogune kunagi kriitilist massi, kes mõjutaks käivet. lisaks veel see et kas sa oma ostudega mõjutad omanikku või kommiliini taga töötavat palgalist.

Daniel Vaarik said...

Tegelikult on boikottide õnnestumise jaoks olemas üsna selged teoreetilised alused. Tegelikult on boikotis osalemise puhul tegemist täiesti tavalise mänguteoreetilise olukorraga.

See väljendub siis selles, et kui inimesed jagavad kasvõi pisut boikoti põhjendusi ning usuvad, et ka naaber boikoteerib, on nemadki rohkem valmis boikoteerima. Nii see sünnib seetõttu, et kui naaber ka väldib teatud kaupa, suureneb usk, et boikott õnnestub ning seetõttu ka soov ja põhjendus osaleda.

Siit siis õppetund boikoti korraldajale. Kui tahad boikotti korraldada, tuleb suuta kuidagi näidata välja seda, et boikott toimib ja osad inimesed osalevad selles. See viib ühtlasi uute inimeste osalemiseni.

Maailmaskaalal on olemas õnnestunud või vähemalt mõjusaid boikotte. Näiteks on Shell pidanud Brent Spari naftaplatvormi hävitama teisel moel kui algul plaanis (tegelikult küsitav, kui palju parem see looduse seisukohast oli) ning on palju firmasid, kes on tundnud boikotist saadavat valu küll. Kõigil neil juhtumitel on olulist rolli mänginud kellegi keskne orgunn ja hea kommunikatsioon.

Eesti puhul on just see keskne organiseerimine tavaliselt puudu olnud. Seega, kui kedagi ärritab mingi konkreetne asi ja ta suudab oma loo selgelt teistele ära rääkida ning koordineerida boikoteerimist, tuleksid kaasa paljud inimesed, kes varem pole boikotist isegi mõelnud mitte. Ma olen üsna veendunud selles.

tarmojuristo said...

Not that simple.

Kujuta korraks ette toiduainefirmat, näiteks piimatootjat, kes iga oma müüdava piimaliitri pealt kaotab 10 senti - noh, majandab nii sitalt lihtsalt, kogu aur läheb šokolaadi tegemise peale. Ja rallib tema siis toonekure pesitsusalas ja teeb muud sikku. Nüüd, mis sa selle olukorraga teed? Boikotid? Või ei boikoti? (Eeldame siin hetkeks, et sa šokolaadi ei söö niikuinii). See on tegelikult sarnane selle sinu poolt toodud Shelli näitega, kus boikott justkui tõesti saavutas tulemuse - ainult et segaseks jäi kas see tulemus oli esialgsest olukorrast parem.

Nagu ilmselt on juba ka aru saada, olen mina selliste kollektiivsete boikottide osas üsna skeptiline - ning see on erinev asi isiklikust otsusest keelduda makroflexist koleniiri ostmast. Mulle meenutab see väga viimase 15 aasta jooksul Läänes kiirelt levinud kommet kanda erinevaid awareness ribbon-eid, mis on aga muutunud pigem eneseväljenduse vahendiks. Sellest on Sarah Moore kirjutanud ühe väga tabava väikse raamatu pealkirjaga "Ribbon Culture", kui kedagi huvitab siis ülevaatlik arvustus on leitav siit: http://www.spiked-online.com/index.php?/site/reviewofbooks_article/4919/.

Ehk siis - punastest piimapakkidest hoidumine on olemuslikult sarnane sellega, kui kanda nokamütsi kirjaga "Kruuda imeb" või anti-powerty ribbon-it (mis muide on kuldset värvi).

Mõlemat on liiga lihtne teha.

Daniel Vaarik said...

Kas ma saan õigesti aru, et Sa väidad, et vastumeelse tootja boikoteerimine on mõttetu tegevus, sest see on liiga lihtne?

tarmojuristo said...

Ei, see ei ole kausaalne seos - ning vastumeelse tootja boikoteerimine ei pruugi sugugi mõttetu olla, lihtsalt selle tegevuse efekti on kerge üle hinnata. Kas sa tõesti arvad, et Shellist sai läbi selle aktsiooni kuidagi eetilisem ja keskkonnasõbralikum ettevõte? Et sellega pärandasime oma lastele rohelisema planeedi? Mulle tundub, et Shelli kottimine on pigem osa sellest "lindikultuurist", kus kottimise fakt on olulisem kui selle tegelik tulem.

Selle lihtsuse teema tõin ma aga välja veidi teisel põhjusel. Lindi rindakinnitamine on lihtne sümboolne akt - annab inimesele hea tunde, samas kui millestki eriti tegelikult loobuma ei pea. Muretsedes keskkonna pärast on palju mugavam kottida Shelli kui minna tööle trammiga auto asemel. Seega - loomulikult ma nõustun, et isiklikud valikud on olulised ning omavad ka tegelikku kaalu. Mõned lihtsalt vähem kui teised ;).

Elektriarve said...

Praktikas, mul on tunne, käib see kuidagi maine kaudu. Nii, et mingile brändile jääb mingil põhjusel ja hetkel (kusjuures see põhjus ja hetk ei pruugi sisuliselt eriti seotud ollagi, piisab meedias üleskeeratud vahust) õrn sitamaitse juurde. Ja sellele tarbija reageerib. Aga puhtalt idee alusel ma kardan tarbija ei reageeri - see on juba definitsiooni järgi, see on hoopis teisest ideoloogiast - kui reageerib, siis mitte tarbijana. Nii et Sirpi ma võin kultuuriinimesena küll lugeda, aga kui ma nüri näoga oma arvuti ette passima olen jäänud, siis kahman ikka kõige rasvasemaid linke.. Sellel on juba oma pidurdusmehhanismid, mingil hetkel hakkab kollane "sisu" nagu vastu ja lähed sitale jne. Meediamajanduses tundub valgustatud valik iseenesest loogiline ja tarbijateadlikkuse p e a k s töötama, kui seda hästi ja ausalt teha. S.t eeldusel, et infovahetuse sfääris kehtib tahtevabadus rohkem kui suvalises muus ainevahetuses. Praktikas aga on ajalehtede onlined ideede-meediast üsna kaugel, valdavas osas meenutab see ajakirjandus hoopis Kilgore Trouti avaldatud teoseid, mis ristab head ulmekirjandust halva pornoga (ja vastupidi). See muidugi raskendab teadlikku valikut.
Damn Freud : D

oHpuu said...

Maxima on boikotti väärt juba oma monopolitaotluse pärast. liiga suur. pole paraku ise nende boikoteerimisega kuigi järjekindel.

kuid yldiselt eelistan ikkagi ETK poode (Konsum, A&O ning muud, kus kehtib Säästukaart). ETK on kohalik ja põhimõtteliselt toetab nende juures käimine kaude ka kylapoode, mida Maxima vist kunagi yle võtta ei taotleks.

suures linnas Maxima poes käimine suurendab tõenäosust, et nad söövad varsti mõne kylapoodidega võrreldes kenasti käivet tegeva ETK poe _veel_ välja.

aga ajalehtede veebides on keerulisevõitu eelistada konkreetseid autoreid, kui sa just nende pealkirjapanekukombeid ei tunne. saab eelistada teemavaldkondi.

yks soovitus: kui pealkirjas on VENEMAA, siis lugege pealkiri veel kord või kaks läbi, ärge klikkige. mõelge enne, kui klikite. ja klikkige parem mõnda kõrvalpealkirja. arvatavasti on russofoobiauudis, mis on kirjutatud vähemalt osalt eesmärgiga korjata 1000-2000 garanteeritud klikki. a teisalt võivad mõnikord sellised tykid sisaldada asjalikku inffi, nii et risk on nii klikkides kui ka klikkimata jättes talitada ebaeetiliselt.

kõigi muude foobiauudistega samamoodi (paavst hoiatab homoseksuaalide eest jms). selliste tykkide sisu on põhimõtteliselt lugematagi ennustatav ja isegi mahlakad detailid ei sisalda reeglina mingit uut infot.

peale selle võib boikottida ka rubriikide või kanalite kaupa. keegi soovitas AdBlocki vms tehnilist vidinat, millega välistada Britney Spearsi ja Anu Saagimi uudised. hea mõte.

online-meedia reklaamiturg on väga paindlik, nii et teadlik tarbimine suudab seda igatahes muuta. pole teemale lugejaid, pole mõtet ka vastaval teemal sisu toota, sest selle teema alla kuigi palju reklaami myya ei saa.

ja seda näevad juba ajakirjanikud-sisutootjad ise rohujuure tasandil, sest igapäevasest klikiarvude vaatamisest on neil tekkinud vilumus, mille põhjalt saab ennustada, kui mõttekas on mõni teema uudiseks vormistada ja millise apetiitse pealkirja sealt saab.

kusjuures: ahm on hull staar. ma ei tea, kas ta Britneyga võistleb, aga kui brändi arendada, siis varsti Eesti online-meedias kyll.

oHpuu said...

aga isand Jüristo jutust ei saa ma ikkagi aru. linti oma surmavaenlase nimega rinnas kanda on mõistagi mõttetu, tuleks pigem kanda oma liitlaste eraldusmärke. (nagu islandlasest Björk, kes kannab frentšil Fääri ja Grööni iseseisvuslaste märke, mitte läbitõmmatud Taani lippu.)

seda muidugi.

aga põhimõtteliselt peaks iga välistamine lõppema ka teatud mõttes positiivse valikuga ehk võistlevate tootjate-teenusepakkujate eelistamisega. kui sul on terve võrk boikotte, siis pead välja töötama ka alternatiivse võrgu. see on juba omakorda tarbimis- jms harjumuste komplekt, mis ideaalis oleks elujõuline ja imiteeritav-ylevõetav-levimisjõuline.

meil Eestis paraku ei ole soomlaste VOIMA-taolist yleriigilise levikuga vastalist lehte (no sellest, mida Oop mainis, säärast ei kujunenud -- analyysigem, mis puudu jäi, ehk saame teada, kuidas teha), mis avaldaks teatava vastaliste konsensuse pälvinud boikotitavate ettevõtete nimekirja, mille järgi iga lugeja kord kuus saaks mõelda, kas ta on neid oma rahaga toetanud.

ahjaa. käige Kehrwiederi kohvikutes kah. ja ostke Ilvese spordiriideid.

Oop said...

Kehrwieder on kulukas ja ebamugav. Kui sinna yksi minna, on seal tavaliselt välismaalastest saba, kust tuleb oma kohviga läbi balansseerida. Katsu teha seda, rakse kott lapakaga õlal ning kybar näpus. Kohta leidub tavaliselt ruumis kolme nurga taga, nii et Tallinna oludes pole mõistlik asju maha jättes uuesti leti manu tatsata - nii et midagi kohvikõrvast võtta kah ei saa. Jne.

Kui tahad teha midagi, mis oleks mainstream'i alternatiiv, peab see olema vähemalt sama mugav kui mainstream. Mis, takkajärele mõeldes, on ka vähemalt poole alternatiivmeedia põhiprobleem.

See on muidugi tõsi, et ka boikotile tuleb leida alternatiiv. Mulle näiteks ei meeldi Tallinna Vesi, mis teeb kahtlasi tehinguid keskerakondliku linnavalitsusega. Okei, vee asemel võin ma õlut juua. Teed keedan pudeliveega (mis on hirmus ökoloogiline). Aga kui ma ennast õllega pesema hakkan, on parem tööle mitte ilmuda.

Oop said...

Kusjuures vähemasti mõne aasta eest kuulsin ma kõlakat, et Ilves maksab õmblejatele ymbrikupalka. Võis olla täielik laim, ei mina kontrollinud. Aga oletame, et see on tõsi.

Mis siis, kui maailma tööstus või vähemalt selle mingi konkreetne sektor jaguneb a)ökoloogiliseks ja lapstööjõul põhinevaks b)saastavaks ja sotsiaalselt vastutustundlikuks c)muidu ontlikuks, ent poliitiliselt korrumpeerunuks?

 
©2009 Memokraatia | by TNB