Mõtteid meedia uue mudeli teemadel

Ma pole meediakriitik, ma pole meediakr... Samas ei suuda ma kuidagi hoiduda meediast rääkimisest. Ka minu kõrgharidustee sai kunagi alguse just meedia alal ning ma olen näinud paljude toimetuste tööd nii seest kui väljaspoolt. Viimasel ajal aset leidnud diskussioonid twitteris ning mujal on samuti äratanud minus erinevaid tundeid, seepärast võtan mõned neist alljärgnevalt kokku.

Hoiatan ühtlasi, et see on vist üks pikemaid postitusi, mis Memokraadis on kunagi esinenud, ning see ei pruugi jääda viimaseks meediateemaliseks sõnavõtuks. Plaanis on lähitulevikus vaadata ka mõningaid meediatööstuse eriti tehnoloogilisi aspekte. Aga siin see siis on.

1. Osa. Uue mudeliga vana trikki ei müü

"Pakkuge siis mingi parem mudel välja", ütlevad meediaärimehed ja ajakirjanikud nende pihta kive lennutavatele kritiseerijatele.

Asi on aga selles, et seda paremat mudelit ei ole vähemalt suurematele meediaettevõtetele tulemas, sest see, mida nemad ootavad, on mingisugune pehme variant, kus eksisteerivad enam vähem samasugused toimetused, enam vähem samasuguste ajakirjanike, enam vähem samasuguste reklaamimüügi tüüpide ja muu sellisega. Ma kardan küll, et nende jaoks ei ole mingit uut varianti tulemas peale vana hea "leia endale mõni teine töö" mudeli.

Samas on raskesti heituvaid optimiste, kes usuvad, et kui meedia ikka kuidagi suudaks kaasas käia uue tehnoloogiaga, siis võiks ettevõtted enam-vähem vana moodi jätkata, lihtsalt kanalid oleksid teistsugused, maksemeetodid lihvitumad ja valutumad. Seejuures jääb märkamata, et kanalite muutumine on ainult väike osa moodsa tehnoloogia poolt esile kutsutud muutustest igapäevaelus. Koos kanalitega on muutumas ühiskondlike suhete hierarhia ja senine ajakirjanik on selles uues maailmas paraku üha madalamal positsioonil.

Väga raskelt jõuab meediatööstusele kohale, et üha suurem hulk inimesi otsib olulist informatsiooni kuskilt mujalt - ja ma ei viita siin blogidele, vaid tervele struktuurimuutusele - mis tähendab, et iga think-tank või muidu hästi läbi mõeldud infovooga organisatsioon suudab kanda kunagist meedia analüütilist funktsiooni palju paremini, kuna tal on olemas publiku respekt just neis küsimustes, ning ta saab luua otsesuhteid ükskõik kui paljudega.

Ka ei toimi hirmutamine infouputuse ja meelitamine meedia kui infofiltriga, sest uued kollektiivsed filtreerimise tehnoloogiad annavad üksikinimesele kätte palju täpsema infokorvi kui üldhuvile mõeldud ja vigadega suured meediaväljaanded üldse suudavad.

Jüri Kaljundi (re)postitas täna twitterisse ühe päris hea artikli, mis minu meelest on väga täpne kokkuvõte meedia tegelikest probleemidest. Artikli üks tähtsamaid väiteid on see, et uued tehnoloogiad on vähendanud kõigi nende oskuste väärtust, millega meedia varem raha teenis.

2. Osa. Kas mõni uus mudel on Eestis siiski mõeldav?

Mulle tundub, et ellu jäävad need väljaanded, mille ajakirjanikel on oma publiku kõrgem lugupidamine kitsamas valdkonnas. Publik peab uskuma, et ajakirjanik valdab vähemalt ühte teemat lugejaga võrreldes vähemalt sama hästi, soovitavalt paremini. Sellise veendumusega tellija on valmis ka edaspidi lugude eest maksma ning ilmselt on tulemas tehnoloogiaid, mis teevad maksmise lihtsamaks.

Pole tähtis, mis vormis tasumine aset leiab. Sms-i, püsikorralduse või mingi moodsat tüüpi mikrotransaktsiooniga. Samas, nii kõrge usaldusväärsusega lehti-portaale-kanaleid pole palju ja nad ei pruugi saada väga rikkaks, kuid normaalse äraelamise nad endale siiski tagavad.

Muide, ma olen üsna kindel, et selliste nišiväljaannete kirjastamiskulud on väiksemad ja väiksemad on ka nende turundusosakonnad, kui need üldse olemas on. Sellisesse gruppi kuuluvad Maaleht, riigi toel ilmuv Sirp ja ilmselt mõned erialaajakirjad, mida ma ei oska kohe välja tuua. Vahel võib selline väljaanne tegeleda isegi vana kooli reporteritööga, kuid tehes seda heade valdkonnateadmistega, saavutab ta respekti ja rahalist tasu.

Näitena võin siin tuua hiljuti tuttavalt kuuldud kiituse Maalehele. Ta oli sealt nimelt lugenud mitmeid hästi kirjutatud uudiseid ning tõi esile ühe põhjaliku, mitme allikaga uudise selle kohta, et Eestis on köögiviljade ja muude kasulike taimede seemned otsa lõppemas. Võimalik, et jutt käis sellestsamast lihtsast nupust. Tuttav tegi sellest juba omad järeldused inimeste käitumise kohta majanduskriisi ajal, kuid seda võimaldas tal teha just usaldusväärne materjal. Tundub, et me räägime siin tõenäolisest tellijast.

Ma usun, et nišiväljaannete võimalused oma haaret veelgi suurendada pigem ajas kasvavad ning nad peaksid kindlasti tegelema sellega, et oma haruteadmisi veelgi kasvatada. Näiteks võiksid Maalehe ja Sirbi sarnased väljaanded korraldada sisulisi üritusi, mille käigus publik kohtub oma püsiautoritega näost näkku.

Needsamad kirjutajad võiksid valdkonna ekspertidena esineda ka laiemalt kui ainult oma väljaandes või ainult ajakirjanduses ja väljaanne võiks samas olla huvitatud pikematest lepingutest selliste autoritega. Mida tunnustatumad nad on, seda kõrgem on lehe usaldusväärsus. Internetiloogika ennustab, et kindlasti töötab sellisele autorile raha maksmine paremini kui sama raha suunamine näiteks turundusse, rääkimata turundusjuhi autoliisingust.

Kindlasti on oluline, et ajakirjanikud oleksid kõlbulikud osalema võrdsel tasemel suhtlemises näiteks ettevõtete tippjuhtidega või erialaekspertidega. Olgugi, et EPL-i inimesed on ükskord minuga selle osas vaielnud, olen ma siiski isikliku kogemuse põhjal vägagi veendunud, et 98 protsenti ajakirjanikke ei suhtle oma allikatega täna võrdsel tasemel ja neil puudub allikate austus. Mis austust ootavad nad siis oma publikult? Tähtis on, et autorid ei kopita kuskil näruses kuubikus ja ei võõrandu seltskonnast.

Kui on lähemalt huvi teadmistekeskse mudeli vastu, siis siin üks artikkel, mille leidsin twitterist.

3. Osa. Konkreetsete meediaettevõtete väljavaated

Oleks vale pidada kõiki Eesti väljaandeid sarnasteks. Mõne väiksema puhul võib piisata ärimudeli väikesest tjuunimisest. Seepärast võiks vaadata mõnda neist lausa eraldi.

Postimehe paukpadrunid. Postimees demonstreerib viimasel ajal kõige ehedamal kujul seda, mis on Eesti meedias valesti. Kui vaadata ülaltoodud mudelit, mille kohaselt meedia eest ollakse valmis maksma siis, kui ajakirjanikku tajutakse mingis konkreetses valdkonnas asjatundjana, siis Postimees põmmutab just vastupidises suunas ja ragistab täiega tühja.

Hiiglaslik investeering Postimees.ee-sse, mis mõnedel hinnangutel ulatub 100 miljoni kroonini (kas keegi kinnitaks seda?) on viinud olukorda, kus ettevõtte juhtkonnal on ilmselt väga valus tunnistada, et valitud tee toodab ainult tühiklikke, mis ei anna lugejale lisandväärtust ega autorile usaldusväärsust. See võimaldab küll ehk olla inimeste lugemislaual aga see ei too raha.

Postimehele jääb järele vaid võimalus proovida olla number üks klikimasin Eestis, et sellega siis reklaamiraha saada, kuid see ei ole ilmselt väga jätkusuutlik suund kuna lähiaastail seda raha lihtsalt väga palju ei ole.

EPL-i analüüsid. Tegelikult mulle EPL meeldib selle poolest, et ta on suhteliselt mõistuspärane leht, Elu24 tüüpi jura nad ei esitle ning kui vaadata kui palju Eesti headest kolumnitest just selles lehes ilmub, siis on see isegi hämmastav.

Viimasel ajal on EPL hakanud sihikindlalt tootma analüüse poliitilise ja majandusliku olukorra kohta, kuid nendega kaasneb esialgu siiski see probleem, et suur osa neist ei ole küll nii kõlbulikud, et nende eest oldaks valmis maksma. Vahel avaldatakse analüüsi nime all ka asju, mis seda kindlasti ei vääri. Kuid ma loodan, et aja jooksul see paraneb ning EPL-i investorid ei tüdi lehte toetamast.

EPL-i probleem on aga liigne haare. Olla universaalne ajaleht kõigi võimalike lisadega ei ole lihtne. See on kallis ja see tähendab, et organisatsioon on liiga suur. Võib olla tuleks suurendada fookust ja tõmmata kuskil teemadega koomale. EPL-i puhul maksab positiivselt veel ära tuua turunduse sisulist arusaamist meediaettevõtte tegevusvaldkonnast. Väga edukad ja sisulised raamatuprojektid koos eelmisel aastal läbi viidud Lennart Meri Hõbevalge teemalise konverentsiga on kindlalt aktiva poolel.

Ekspress ja skeemid. Ekspressi marginaliseerumise trend on kestnud juba aastaid, kuid välja on see löönud just viimasel ajal, sest varem ostsid inimesed Ekspressi pigem harjumusest, kuid kulude kokkuhoiu ajastu on tellimusest loobujate arv olnud suur. Mulle näiteks teatas kaks inimest ühel ja samal nädalal, et nad loobusid Ekspressi tellimisest. Ning need kaks inimest on just need ainsad kaks inimest, kellest ma seda kunagi poleks uskunud ning minu teada on nad finantsiliselt üsna heal järjel.

Ekspressi põhilise probleemina näen ma tegelikult seda, et autorid on väga kaua selles lehes töötanud, toimetus asub samas rääbatanud hoonenurgas ning lugusid toodetakse enam vähem ühe malliga, mis on seni alati töötanud. Ilmselt tunnevad kõik lugejad Vedleri, Vahteri, Kärmase või Jürgeni käekirja ning intriigi ülesehituse kasvõi une pealt ära. Samal ajal kui (tegelikult head) autorid on justkui pisut aega kinni jäänud, tormab maailm edasi.

Mulle siiski meeldib Ekspressi puhul see, et nad on ka varem keerulistest oludest välja tulnud ja praegu on näha näiteks toimetuse aktiviseerumist probleemi tunnistamisel ja uusi koostöövorme lugejatega - näiteks esmaspäevaste koosolekute ajal suhtleb Hõbemägi lugejatega ka netis (jälgige näiteks Priit Hõbemäge twitteris).

Delfi ja laenukivi kaelas. Delfi on teine tühjade klikkide tootmise hullus, millele kuulub vist ka mitteametlik Eesti rekord valesti tsiteerimises, kuigi Äripäev hingab siin tõsiselt kuklasse. Räägitakse, et Ekspress Grupi poolt Delfi ostmiseks võetud laen on asi, mis segab kogu grupi arengut pommina jala küljes. Ma ei oska Delfi tuleviku osas midagi tarka öelda, ilmselt toimub millalgi meelelahutusportaalide turul mingi konsolideerumine.

Sirbist ja Maalehest ma juba rääkisin. Vabandan Äripäeva ja Õhtulehe ja paljude teiste ees, et nad jäid käsitlemata, kuid ma usun, et nii ÄP ja ÕL on pigem selle üle õnnelikud. :)

Mängime meest

Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel luuakse viha- ja välistamise koalitsioone.

Senine ajalugu tunneb näiteks kunagist Reformi ja Res Publica verevaenu, mis oli sedavõrd isiklik, et oleks vabalt võidud ka üksteisele käsitsi kallale minna. Teine näide samast asjast oli Arnold Rüütli presidendiks valimine, mis ei olnud mitte niivõrd Villu Reiljani kaval skeem, kui teiste erakondade oskamatus leppida kokku ühises kandidaadis.

Kurja juur on vist taas ka selles, et opositsiooni peetakse Eestis nii mõttetuks kohaks, et sinna sattumine tähendab asjaosaliste arvates sisuliselt enesetappu. Kuigi võiks olla teisiti.

P.S. Ja muide, mis nali see on, et Ansip järsku teatab, et ta on nõus töötukindlustusmaksu tõstma üle 3 protsendi, kui just hiljuti toimunud erinevatel üritustel on mees täpselt risti vastupidist väitnud, kinnitades, et tema valitsemisajal ei tõuse see maks mingil juhul üle 3 protsendi? Kas see on intelligentne paindlikkus või hoopis täielik pidetus?

Numbervisioon

"Don't look like numbers to me," Quiss said.
"Well they are," the minion said impatiently. "That's the whole point."
Iain Banks, Walking On Glass

Et inimesed üldiselt eriti millestki aru ei saa oli selge juba Sokratesele või Platonile, kuid viimaste aastakümnete avastused inimese aju ja mõistuse kohta toovad selle uudise kohale ka neile, kes eriti filosofeerida ei viitsi. Nii neurofüsioloogid, psühholoogid, biheivioristliku suuna majandusteadlased ja isegi statistikud esitavad üha uusi tõendeid selle kohta, et inimteadvusel on raskusi maailma adekvaatse tajumisega, ta on ekslik ning ebaratsionaalne.

Kui laias plaanis võime me selle info peale ju isegi kõik noogutada, siis siit tulenevad järeldused on aga üpris rasked seedida, kuna need lükkavad troonilt ühe järjekordse inimlikuks peetava tugevuse, meie aru. Eksperdid värisege. Kõiketeadjad, mõelge uuesti.

Teaduslikest katsetest tuleb välja, et inimaju suudab korraga aktiivmälus pidada keskmiselt seitsmekohalist numbrit, samal ajal olles nende numbrite mäletamisega ametis, oleme kergemini mõjutatavad tegema asju, mida me enne plaanisime vältida. Või kui meile anda pihku tass sooja kohviga, siis 15 minuti pärast oleme uue tuttava suhtes oluliselt sõbralikumalt meelestatud. Me mõtleme, et meil on keerukad õigusemõistmise süsteemid, kuid statistikud võivad paljastada, et otsuseid tehakse ikka sümpaatiate või poliitiliste veendumuste järgi. Me usume, et meil on hästi välja arenenud oskus veine hinnata, kuid tuleb välja, et lihtne arvutiprogramm ennustab veini maitset paremini ette kui terve elu treeninud inim-ekspert.

Rääkimata sellest, et meie silmad petavad meid kogu aeg nii värvide, kujundite kui mustrite osas. Või võtkem kultuurilised erinevused, kus inimene reageerib ikka veel ürgsete hõimusuhete võtmes, sest tema aju vanemad piirkonnad võtavad lihtsalt juhtimise üle. Ahaa, te räägite emotsioonidest? Piisab paarist elektroodist õiges kohas ja juba te oletegi elu lõpuni õnnelik. Mis tähendab, et võib olla on teie viimase aja heatujulisus tingitud sellest, et olete lihtsalt paar kuud tagasi rattaga sõites pea peale kukkunud. Mis jääb järele vabast inimesest ja tema tahtest?

Kui Garri Kasparov 1997. aastal kaotas esimest korda IBM-i arvutile Deep Blue, siis ta süüdistas IBM-i sohitegemises, sest "arvuti olevat teinud käike, millesarnast masin teha ei saa". Probleem on aga selles, et üha väiksemaks jääb hulk asju, mida arvutid teha ei saa. Põhimõtteliselt ja väga neurofüsioloogiliselt mõeldes neid asju enam peaaegu ei olegi ning pole küll minu eriala, kuid Turingi testi viimased kantsid ei pruugi pikalt vastu pidada.

Üks väga oluline infoallikas inimkäitumise kohta on seotud tänapäevaste andmebaasidega ning meie käsutuses oleva piisava arvutusvõimega, mis võimaldab suuri ja triviaalsest infost koosnevaid andmekogusid risti-rästi läbi arvutada ning leida uusi seoseid asjade vahel, mida varem seostamatuks peeti. Olen ise ühe sellise uuringu ettevalmistamisel osalenud Leedus, uuring tõi muu hulgas välja asjaolu, et üle kolmekümne aastasel gay-mehel on suure tõenäosusega kass. Võib olla oleks sellele järeldusele võinud tulla ka inimene, kuid on ka palju keerukamaid seoseid, mida ekspert enam leida ei oska.

Kes tahab, võib populaarses vormis sellest lugeda Ian Ayres'i raamatust Super Crunchers. Statistiline analüüs annab muuhulgas hoobi ka paljude seniste "ekspertide" usaldusväärsusele. Kes usub enam juura-eksperti kui ta jääb kohtuotsuse tulemuse ennustamises arvutile mitme protsendipunkti võrra alla?

Yale'i professor Ayres'i üks järeldusi on seejuures veel see, et kui teatud tulevikuprobleemidele hinnangu andmine jätta ainuüksi arvuti hooleks, tuleb ennustus parem, kui arvuti ja eksperdi koostöös sündinud nägemus. Järelikult ekspert muudab otsust isegi halvemaks? Loomulikult ei käi see veel kõikide teemade kohta aga paljude kohta käib ja püstitab palju küsimusi teemal, kelle käes on tulevikus võim tegelikult, inimese või arvutiprogrammi käes ning kes seda programmi programmeerib...

Omaette huvitav näide ebaratsionaalsusest on ju meie endi meedia ja klikiprobleem Eestis. Ratsionaalselt võttes teavad paljud inimesed, et nad ei taha ju lugeda uudist kellegi püksikutest aga emotsionaalselt eelistab väga suur hulk neistsamadest inimestest pigem sellele uudisele klikkida. Nagu ma aru saan, siis Postimees ja võimalik, et ka Delfi tegelevad ka vastava number crunchinguga ning erinevate pealkirjatüüpide katsetamisega ning kuna neil on suured andmebaasid erinevate pealkirjade klikitavusest, siis on meie alateadlikku klikkimismustrit lihtne avastada ja loomulikult kasutavad need ettevõtted seda ära uute pealkirjade tegemiseks.

Kui te nüüd arvate, et ma kirjutan seda postitust mingitest misantroopsetest kirgedest lähtudes, siis te eksite. Niisugune on lihtsalt pilt, mis avaneb uuemas teaduslikus- ning populaarteaduslikus kirjanduses. See kõik on pigem huvitav ning pakub olulist mõtlemisainet meie igapäevase elu, ühiskonna ja majanduse teemadel. Minu isiklik huviala ülikoolis on arvuti teel loodud virtuaalkeskkondade mõju inimese igapäevasele tajule ning kuigi ma usun, et tehnoloogilised muutused mõjutavad näiteks seda, kas väikesed riigid on võimalikud või senine ühiskonnakorraldus säilitatav, ei arva ma, et kõik see oleks tingimata halb, seda peab lihtsalt arvesse võtma ja tundma õppima.

Tehnoloogia toob meie ellu uusi mõõtmeid ning siiski võimaldab laiendada meie taju. Kuigi HDTV-st mingi roppuse vaatamine ei muuda seda roppust ilmtingimata paremaks, on inimesel võimalik tehnoloogia abil saavutada uusi maailmanägemise viise ning ülal kirjeldatud andmebaaside võrdlustehnikat võib käsitleda umbes samasuguse reaalsuse vaatlemise vahendina nagu näiteks prille, teleskoopi või stetoskoopi. Sellepärast paningi selle postituse nimeks numbervisioon, sest see on näide sellest, kuidas tehnoloogia võib anda meile uued silmad. Kuidas me silmi kasutame, on juba teine teema.

Mõned populaarsed lingid või tekstid minu enda lugemislaualt:
1. Ayres, Ian. Super Crunchers. How Anything Can Be Predicted. Palju näiteid andmebaaside võrdlevast analüüsist.
2. Damasio, R. Antonio. Descartes' Error. Neurofüsioloog arutleb aju ehituse üle, põhimõtteliselt väga hea ülevaade ka ajaloolises mõttes.
4. Bakker, Scott. Neuropath. Lähituleviku thriller neile, kes tahavad eriti kerglases vormis ülevaadet inimese tajuprobleemidest ja ajukirurgia saavutustest. Siin on ka üks eestikeelne arvustus selle kohta.
5. Macleod, Ken. The Night Sessions. Samuti lähituleviku thriller robotitest, kes otsustavad vastu võtta religiooni, jabur, kuid mingis mõttes täiesti usutav, lisaks on seal kirjeldatud lähituleviku võrgustunud politseitööd päris leidlik-usutavalt.
6. Radiolab: Choice. Hea tunniajane fail erinevatest taju eksperimentidest ning vaba tahte võimalikkusest.
7. Ariely, Dan. Are we in control of our decisions? Biheiviorist-majandusteadlase Dan Ariely 17 minutine ettekanne TED-il.
8. Grunvald, Michael, How Obama Is Using the Science Of Change. Eile Kristjani poolt kommentaariks saadetud link selle kohta, kuidas USA-s uusimaid käitumuslikke trende riigijuhtimisse proovitakse rakendada.

Eurot ilmselt ei tule

Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.

See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?

Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri...

Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.



James Blunt, Goodbye My Lover

P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.

No Comments


Foto: Postimees.

Kes kirjutab sõnu räppar Ligile?

Kui siin oli juba vahepeal juttu sellest, et Savisaare tekstidega on keegi võõrast teinud, siis lugedes Jürgen Ligi viimaseid tekste, süveneb tunne, et neid kirjutab Cool D. Ma loodan, et keegi teeb mingi muusika ka siia taha ja laulab sisse. Toe Tag võib olla.

Ja kui nüüd tõsiselt rääkida, siis hakkabki tõeks saama ennustus, et Ligi jääb palgateemat kaitsma viimse mehena kaevikus. Tead, oleks äkki ikka mõtet olnud minna iseenda palga alandamise teele, kui selleks veel võimalus oli. Nüüd tuleb Ligil oma risti kanda ja ohverdada paljud olulisemad teemad. Mis teha, kõigile pole antud sümbolilist kõrvakuulmist.



Toe Tagilt midagi normaalset Youtube'ist ei leidnud aga näiteks see värk Cool Dlt.

Taagepera ja uus eelarvediil

Tänases EPL-is võtab repliigi korras sõna Rein Taagepera, kes kutsub valitsust põhimõtteliselt üles võtma vastu eelarveotsused kiire paketina. Jumala eest õige jutt ja mitu kuud tagasi oleks juba tehtud pidanud olema. Ka kommunikatsiooni mõistes oleks see parem, sest korraga vastu võetud otsused on paremad, kui aasta läbi toimunud valus kärpimine.

Seejuures paluks neil inimestel, kes nüüd tagantjärele tarkuse teemal sõna tahavad võtta, mitte pöörduda, sest tagantjärele tarkus on see võib olla Ansipile, kuid muu maailm teab väga hästi, et kriisitingimustes tuleb abinõusid rakendada kiiresti, korraga ja mõtestatult, mitte käia ajalehes oma unenägudest rääkimas nagu Ivari Padar täna.

Näib, et olukorda mõistab koalitsioonipoliitikutest kõige paremini Mart Laar, kes on juba mõnda aega rääkinud kiire tegutsemise vajadustest. Nii et lõpetage kähku see "verbaalne sõnasõda" nagu keelemeistrist parempoliitik on öelnud ja visake ebareaalsed lubadused minema. Enam pole aega pensioneid, makse, vanemapalku ja muud sellist kaitsta. Olukord on uus.

Pühapäevane emotsioon

Ma üldse ei väida, et järgnev jutt väga selge jutt on, selle aluseks on lihtsalt üks emotsioon. Aga klikkide teed on imelikud, täna vaatasin täiesti juhuslikult kahte videot, mis on üksteisega selgelt dialoogis või täpsemalt öeldes, nad on pingelises dialoogis.

Ülemine on Al Gore'i uus esinemine, kus ta ütleb värsketele andmetele toetudes, et lumele ja jääle võime laias laastus head aega öelda ning teine on youtube lõik juba varem vaadatud filmist Brassed Off, mis kajastab söekaevanduste sulgemist 80ndate-90ndate aastate Suurbritannias.

Konkreetses lõigus esitab kaevurite puhkpilliorkester Joaquín Rodrigo Concierto de Aranjuezi. See on ilus, hoolimata asjaolust, et film on juba 13 aastat vana ja hoolimata 2009. aastal juba üsna selgeks vaieldud arusaamadest, et söekaevandused ei ole jätkusuutlik viis energiat toota.

Video käigus näeme ka paralleelselt toimumas kaevandusjuhtide ja ametiühingute läbirääkimisi, mille käigus kaevandus otsustatakse sulgeda. Filmi kangelased on loomulikult söekaevanduste säilitamise poolt. Need lõigud jutustavad kahe ajastu vahelisest piirist. Sellel piiril seismine on jätkuvalt hirmutav privileeg. Ka Rodrigo 1939. aasta teos lisab siia oma dramaatikat ja ka samas ka mingit imelikku kunstilist elujõudu.



Fantoom-Savisaar tegutseb jälle?

Mõni aeg tagasi leidsin väljapaistvalt ebasavisaarelikult kirjutatud Savisaare teksti, millele ka tähelepanu juhtisin. Täna ilmus üks sarnane Eesti Ekspressis. Võimalik, et neid on vahepeal palju ilmunud, kuid ma ei jõua ju kõike ka lugeda.

Nooruslik sõnakasutus, loogiline struktuur ning termin "varatu riik" on ka üpris hästi välja mõeldud. Huvitav on see, et Ekspress polegi igaks juhuks loo juurde Savisaare pilti pannud, vaid parimas Marta Karu stiilis avatari hoopis.

Igatahes on lugu päris hea, nii et kes sa iganes meie meediaveergudel Savisaart jooksmas käid, respekt!

Üks ja teine käsi

Mart Kadastik mõtiskles hiljuti Postimehes meedia arengute teemal. Üldiselt tuleb väga tervitada seda, et meediatöösturid ajakirjanduse teemadel mõtteid avaldavad, kuid loomulikult on selge, et sellised lood on ka lugejate kriitilise tähelepanu all. Teeksin siis otsa lahti.

Kuna mind ja minu Sirbi kirjutist on ka selles artiklis tsiteeritud, siis tuletan meelde, et seal loos väitsin ma, et meediatööstuslikud ettevõtted on kaotanud oma ajakirjandusliku funktsiooni ja seda Kadastik huvitaval kombel oma loos kuidagi ümber ei lükka. Kuigi ta justkui teeks mingeid katseid selles suunas, ei jõua ta kordagi selleni, et ta julgeks väita, et ettevõte Postimees on ajakirjandusliku funktsiooni kandja.

Siis kasutab Kadastik ka ühte päris imelikku ise-oled-tüüpi vaidlustehnikat juhtides tähelepanu, et meediakriitikud oleksid ise ka justkui kollase meedia tehnikate valdajad, kuna nad pole märganud Postimehe majandusportaali E24 käivitumist.

Siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole Eestis mingisuguseid meediakriitikuid ning pole mõtet sildistada mõningaid sõna võtvaid kodanikke "meediakriitikuteks" ja seejärel jätta muljet nagu oleks tegemist mingite üksikute imelike hälvikutega a la punaprofessorid. Mina pole elukutselt meediakriitik, ausõna.

Teiseks, kui mõni inimene oma blogis meediateemalisi mõtteid avaldab selle kohta, et Postimehe esikaanel on näiteks paljas tagumik, siis ei ole märkaja isik sellepärast veel "kollane", et ta ei märganud samal päeval ilmunud majandusteemalist artiklit. Parafraseerides Erik Rooset, võib öelda, et "tagumik laenab oma ebausaldusväärsust sisukale majanduspoliitilisele analüüsile".

Siit jõuamegi eriti magusa teema juurde. Nimelt proovib Kadastik taas kord väita, et Postimees on "lahutanud kerged uudised rasketest" ning koondanud need netiportaali elu24. Kujutage ette, mõnda suurt Eesti panka, kes paneks kasvõi reklaamikampaania käigus oma kodulehele tissimissi pilte ning teataks seejärel avalikkusele, et "lahutasime kergema materjali raskematest ning koondasime need eraldi portaali". Mitu inimest usuks, et tegemist on eraldi portaaliga? Ja kui kiiresti ilmuks meediakanalitesse suured pealkirjad: "Silmakirjalik pankur!".

Uskumatu, kuidas meediaettevõtjatele ENDILE ei jõua kohale asjaolu, et avalikkust ei huvita teie ettevõtte sisesed struktuurid või teie kodulehekülje rubriikide jaotus. See, mis ilmub ettevõtte domeenis on tema domeenis ja ükskõik kui keerulist jura ajada, iga lugeja saab sellest kohe aru ja jääb saama kuni ta elab.

Selle kinnituseks väike screenshot Mart Kadastiku enda artiklist, millega Kadastik üritab väita, et paremal pool asuv tulp ei oma mingisugust seost vasakul pool asetseva tulbaga.

Väike, hääbuv, suletud

Sõnades muidugi räägitakse Eesti kultuuri tulevikust ja järjepidevusest, kuid kui hakata internetist otsima suurimate Eesti kunstnike teoseid, leiab heal juhul hulgaliselt Wiiraltit. On olemas ka mõned kasutajate endi tehtud saidid, kust saab üht teist, kuid pahatihti 90ndate kvaliteediga. Kunstigaleriidest leiab ka midagi, kuid see on ka enam vähem kõik.

Google'i pildiotsing teemal "Elmar Kits" annab üksikud pildikesed, millest enamus on suuruses 400x200. Kumu.ee näitab juba ei tea mis ajast pilti kirjaga "Open soon". Raske öelda, kui palju selline asi meie kultuurile kahju toob, sest maale otsib internetist võib olla üsna spetsiifiline seltskond, kuid ma usun, et neid oleks siiski lõpuks tuhandeid. Lisaks on võimalus, et mingisugune Eesti maal satuks näiteks Penguini kirjastuse raamatu kaanele seetõttu juba oluliselt väiksem, sest kujundajad lihtsalt ei tea neist mitte midagi.

Veel hullem on lugu muusikaga. Hiljuti Youtube'ist tuhat Eesti lugu maha võtnud autorikaitsjad läksid ilmselt kallale sellele, millest neil hammas üle käis (kirjade saatmine youtube'ile ei vaja just eriti suurt professionaalsust), kuid selle efekt nii neile artistidele, kelle lood üleval olid kui ka Eesti kultuurile võib olla üsna ebameeldiv. Hea personaalne näide on see, et minu hiljutine tagasitulek Eesti muusika juurde sai alguse just tänu vanadele videotele youtube'is. Vaadates Tõnis Mägi või Kare Kauksi salvestusi seal tekkis mul vastupandamatu soov leida kuskilt ka mõni selle aja Eesti muusika plaat ja ootus, et nad teeksid üha uusi ja uusi asju.

Kuidas siis seda nüüd kõige paremini öelda, et mitte kõlada neo-klišeede esitajana... Khkhm, lugupeetud kultuurisuunajad, Internet on meie maailma muutnud ning rohkem kui ühe krooni ja üheksakümne üheksa sendi sisse käššimine, on tänapäeval oluline saavutada oma teoste osalemine digitaalses infovahetuses, vestlustes, remiksimises, taasesitamises. Nii püsib kultuur elus ja kui vahel ka mõni raha kohe saamata jääb, siis jääb just meie kultuur siiski ellu. Ja vat mis - see kroon oleks nagunii saamata jäänud ja tegelikult toob suurema mõju ja levikuga kultuur hiljem kümme korda rohkem raha tagasi.

Soovitan kõigil väga tungivalt vaadata ka siia lisatud Lawrence Lessigi videot samal teemal:

 
©2009 Memokraatia | by TNB