Üks ja teine käsi

Mart Kadastik mõtiskles hiljuti Postimehes meedia arengute teemal. Üldiselt tuleb väga tervitada seda, et meediatöösturid ajakirjanduse teemadel mõtteid avaldavad, kuid loomulikult on selge, et sellised lood on ka lugejate kriitilise tähelepanu all. Teeksin siis otsa lahti.

Kuna mind ja minu Sirbi kirjutist on ka selles artiklis tsiteeritud, siis tuletan meelde, et seal loos väitsin ma, et meediatööstuslikud ettevõtted on kaotanud oma ajakirjandusliku funktsiooni ja seda Kadastik huvitaval kombel oma loos kuidagi ümber ei lükka. Kuigi ta justkui teeks mingeid katseid selles suunas, ei jõua ta kordagi selleni, et ta julgeks väita, et ettevõte Postimees on ajakirjandusliku funktsiooni kandja.

Siis kasutab Kadastik ka ühte päris imelikku ise-oled-tüüpi vaidlustehnikat juhtides tähelepanu, et meediakriitikud oleksid ise ka justkui kollase meedia tehnikate valdajad, kuna nad pole märganud Postimehe majandusportaali E24 käivitumist.

Siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole Eestis mingisuguseid meediakriitikuid ning pole mõtet sildistada mõningaid sõna võtvaid kodanikke "meediakriitikuteks" ja seejärel jätta muljet nagu oleks tegemist mingite üksikute imelike hälvikutega a la punaprofessorid. Mina pole elukutselt meediakriitik, ausõna.

Teiseks, kui mõni inimene oma blogis meediateemalisi mõtteid avaldab selle kohta, et Postimehe esikaanel on näiteks paljas tagumik, siis ei ole märkaja isik sellepärast veel "kollane", et ta ei märganud samal päeval ilmunud majandusteemalist artiklit. Parafraseerides Erik Rooset, võib öelda, et "tagumik laenab oma ebausaldusväärsust sisukale majanduspoliitilisele analüüsile".

Siit jõuamegi eriti magusa teema juurde. Nimelt proovib Kadastik taas kord väita, et Postimees on "lahutanud kerged uudised rasketest" ning koondanud need netiportaali elu24. Kujutage ette, mõnda suurt Eesti panka, kes paneks kasvõi reklaamikampaania käigus oma kodulehele tissimissi pilte ning teataks seejärel avalikkusele, et "lahutasime kergema materjali raskematest ning koondasime need eraldi portaali". Mitu inimest usuks, et tegemist on eraldi portaaliga? Ja kui kiiresti ilmuks meediakanalitesse suured pealkirjad: "Silmakirjalik pankur!".

Uskumatu, kuidas meediaettevõtjatele ENDILE ei jõua kohale asjaolu, et avalikkust ei huvita teie ettevõtte sisesed struktuurid või teie kodulehekülje rubriikide jaotus. See, mis ilmub ettevõtte domeenis on tema domeenis ja ükskõik kui keerulist jura ajada, iga lugeja saab sellest kohe aru ja jääb saama kuni ta elab.

Selle kinnituseks väike screenshot Mart Kadastiku enda artiklist, millega Kadastik üritab väita, et paremal pool asuv tulp ei oma mingisugust seost vasakul pool asetseva tulbaga.

7 comments:

dr Barman said...

Aplaus :)
Ehkki tegelikult oleks ka see ekraanipauk kogu loo ära rääkinud :)

sepp said...

ca aasta tagasi väitsid PM tegelased sama, screenshoti sa aga veel parema :)
http://sepp.offline.ee/tavaline/2008/03/merit-kopli-ja-janet-jacksoni-kube-parandus-hargivahe/

Margus said...

Tore postitus.

TÜ ajakirjandustudengid kogeksid diskursuse ja retoorika analüüsi kursuse raames Kadastiku artiklit analüüsides kindlasti palju äratundmisrõõmu :) Nt "Meile on toodud eeskujuks Soome kirjastajate sotsiaalset kohusetunnet. 2009. aasta esimeses kvartalis kahanesid Soome ajalehtede reklaamitulud 25 protsenti." - kui suur see number Eesti ajalehtede puhul oli, ununes Kadastikul kahjuks kirja panna...

Kas keegi juhtumisi sai aru, mida pidas Kadastik silmas lausega "New York Timesi netilehe lugemiseks kulub keskmiselt 15 minutit kuus."?

Artikli lõpus olev viide Rupert Murdochi "paberiusule" tundub ka olevat laest võetud. Niipalju kui mina olen lugenud, on Murdoch rääkinud sellest, et ajalehed peaksid onlines artiklite lugemise eest raha küsima (http://www.reuters.com/article/ousiv/idUSTRE53201I20090403?rpc=28&sp=true). Samas kuulub Murdochile ka selline tsitaat: "I like the look and feel of newsprint as much as anyone. But our real business isn't printing on dead trees. It's giving our readers great journalism and great judgement." (http://www.independent.co.uk/news/media/press/murdoch-attacks-newspaper-doomsayers-1023214.html). Üsna tabav.

Üht meie poliitikut parafraseerides võiks ehk aga öelda, et Kadastiku artikkel "on meie vanameelse, ajale jalgu jäänud paberajakirjanduse viimane korin". Sellise suhtumisega on küll raske vältimatute ümberringi aset leidvate muutustega kaasa minna...

Tiit said...

Pilt on muidugi super leid!
Ja tegelikult lugesin alles nüüd Kadastiku kirjutist, mis alles blogi postitusega koos moodustas lugemisväärse terviku.
Ausalt öeldes olen pisut pettunud, kuna viimase kümnendi jooksul on tema kirjutused olnud hoopis teisest mastist, lühikesed, sisukad, löövad. Nagu kirikuõpetaja, kes vahetevahel end kogudusele ilmutas ja kantslist manitsevad kõne pidas.
Seekord aga sellisene pikk, lohisev ja kõhklev heietus, sekka kurtmine riigipoolse abikäe puudumise üle ja mitmed katkendlikud mõtted kokku seotud.
Ei oskagi öelda, millest selline kvaliteedilangus. Oli aeg kiire või sulg roostes. Või ei tunne ta end kindlalt enam ja sisimas kahtleb isegi kui pikalt seda sellist tulevikku enam.
2018 kohta on täna vara öelda. Mu vanemad kindlasti tellivad Postimeest, kui veel siis elus. Mu lapsed ei telliks tänagi juba ammu kui ma ise neile poleks tellinud, et mingigi paberlehe lugemise harjumus sees püsiks. Internetti loevad nad ilma kõrvalise abitagi ja paberleheks on Postimees mitte sisu, vaid Tartus paiknemise tõttu.
Tõele aua andes, postkastist nad ise lehte toomas ei käi. Aga kui laual on, siis vahel vast võtavad korraks kätte. Pealegi, ahiküttega korteris kulub iga kirjandus ära...
Geograafiliselt eemal olles pole paberleht niikuinii valik. Tuleb postimees.ee-ga leppida ning tulbal ja tulbal pole vahet. Üks tiss ja Kadastik puha.
Aga sa Daniel ära pane pahaks, et koos Hennostega nüüd meediakriitik oled. Eks tead ise paremini, et pole ju niivõrd küsimus, kuidas asjad on, vaid kuidas need näivad. Ju see lihtsalt üks su blogipidamise varjukülg ole ning eks pead siis seda rasket koormat edasi kandma:)

tarmojuristo said...

Sest ajaleht on midagi muud kui kolumnide kogum.

Tõesti, võiks olla. Peaks olema. Kõigi Kadastiku poolt toodud viidete ja nimede listile tahaks omalt poolt veel tungivalt lisada Benedict Andersoni klassikalist raamatut "Imagined Communities", mis rõhutab ajakirjanduse funktsiooni rahvuse tekkimisel ja kooshoidmisel. Ma vist olen seda ka selle blogi lehtedel varem tsiteerinud, aga kordamine on tarkuse ema, eksole. Andersoni arvates on kaasaegsed rahvused "kujuteldavad kogukonnad", mille liikmetel puudub võimalus omavahel üksteist näost näkku tunda või kokku puutuda ning seega on üheks kogu rahvust liitvaks rituaaliks igahommikune lehtede lugemine. Tänapäeval ei ole see aga enam ammu piiratud paberlehega - ning seega on selline paberil kõrgete ideaalide hoidmine ja internetis "anything goes" vaade lihtsalt dinosauruslik kui mitte päris rumal.

Merlis Nõgene said...

Ajaloo ilu nimel paneks siia postituse juurde veel ühe lingi:
http://www.elu24.ee/?id=118758

Ilutses teine avalehel spordiuudiste ja eurovisiooni vahel.

Tubli žurnalistika. On mindud lihtsate inimeste juurde, küsitud nende arvamust, mitte hallides ülikondades ametnike häma. Supertöö!

aubout vita said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

 
©2009 Memokraatia | by TNB