Ahto Lobjakas kirjutab Postimehes:
"Klassikalise riigiteadusliku definitsiooni järgi on poliitika protsess, mille raames n-ö paljas võim (naked power) taotleb avalikku autoriteeti, otsib avalikkuse toetust, ehk lühidalt: püüab hankida endale legitiimsust.
Poliitilist protsessi selle mõiste sügavamas tähenduses (mugandatult Roger Scrutoni teosest «A Dictionary of Political Thought», eesti keeli «Poliitilise mõtte sõnaraamat») on praeguses Eestis peaaegu võimatu täheldada. Võimu poliitiline vastutus on hajunud sellisel määral, et volitatusest on järele jäänud vaid voli.
Link.
Lobjakalt hea kolumn poliitika lõpust
Delfi kommentaator nimetab ministrit "litsikeseks", kedagi ei huvita
Juba nädalaid ripub Delfi kommentaariumis üleval kommentaar, mis nimetab minister Urve Palot "litsikeseks", kuid toimetajaile see muret ei tee. Olgugi, et tegemist on solvanguga, mis tavaelus tooks kaasa kohtuasja, klõbistab ennast "doktoriks" nimetav kommentaator ilmselt seniajani kommentaariumides, mida pähe tuleb ja meediakanalid võtavad vastu raha klikkide eest, mis on tehtud tänu temale.
Asi pole loomulikult konkreetses juhtumis, vaid veenvas näites, et veebiväljaanded ei suuda tagada Eesti Vabariigi seaduste kehtimist. Ei tööta ei paljuräägitud "notice and take down" poliitika, "hea tava lepped" ega ka toimetuse enda võime kommentaaridest roppe solvanguid maha kustutada. Kuna sedasorti kommentaarid on massilised, ei aita ilmselt ka üksikud politseisse kaebamised.
Muidugi on teema üles võtnud ainult paljudel põhjustel nagunii ebapopulaarne Vjatsheslav Leedo, kellel pole avaliku maine osas midagi eriti kaotada. Inimesed, kellel on parem maine, ei soovi pöörduda solvangute pärast politseisse, sest sellele järgneks parastav teemakajastus avalehel a la "litsikeseks nimetatud X pöördus kohtusse" ning sellega kaasneks kiire Streisandi efekt ning üleüldine mõnitamine.
Need, kes väidavad, et anonüümne solvamine kommentaariruumis on kellegi sõnavabadus ja õigus, peaksid järele mõtlema, kui paljud inimesed loobuvad "sõnavabaduse" tagajärjel üldse avalikus ruumis osalemast ja mida see tegelikult tähendab reaalse sõnavabaduse jaoks.
Ning loomulikult on kogu sõnavabaduse jutt sellises olukorras täiesti harimatu, sest moodne demokraatlik ühiskond ei põhine mitte absoluutselt vabadusel, vaid vabadusel, mis ei takista teiste vabadusi. Meediaväljaannete väide sõnavabadusest on umbes sama jabur, kui pargivahi väide, et retsidivistid peavad saama pargis oma vabadust rakendada inimestele anonüümselt peksa andes, sest me elame demokraatlikus ja vabas ühiskonnas. Tagajärjeks on muidugi see, et pargis käivad lõpuks ringi ainult pätid ning tavaline inimene jalutab sealt ringiga mööda.
Täna tundub küll, et ainus normaalne lahendus suurendada Eesti Vabariigis tegelikku sõnavabadust, on rakendada massiliselt kodanikujulgust ning kaevata anonüümikud politseisse ja meediaväljaanded kohtusse. Keegi teine, kui kodanikud ise, ei suuda siinkohal ilmselt seadusi kehtima panna. Meediakanalid muidugi võiksid kaaluda kommentaarivõimalust ainult registreeritud kasutajatele. Väide, et anonüümsed vihjed on vajalikud demokraatia toimimiseks ei kehti kommentaariumide kohta, sest toimetused võivad alati töös hoida anonüümsetele vihjetele avatud meiliaadresse.
Õnneks on probleem ka mõnevõrra ajutine, sest interneti arenedes, open-id ja muu personaalse jalajälje süvenedes on inimene ka virtuaalses ruumis üha paremini nähtav ning identifitseeritav. Kuid täna rikuvad meediaväljaanded Eesti Vabariigis nii sõnavabaduse kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtet, pugegu nad siis mis iganes JOKK konstruktsioonide taha.
Kus on meie Paxman?
Eesti ajakirjanik armastab näilist ettesöödetud tõde. Võib olla ta isegi ei armasta seda, kuid ta pole võimeline sellest läbi vaatama. Ta ei oska korralikult aru pärida. Ansip, Padar, Parts või Savisaar võivad pressikonverentsil rääkida mida tahavad, reporter paneb selle lihtsalt nii kirja nagu kuuleb ning tihtipeale vigadega. On see nüüd aukartus või mis... Parimal juhul küsib ta siis ühe küsimuse ja kui poliitik oskab sellest soravalt mööda rääkida, siis nii ka jääb.
Kunagi oli üks tubli küsija, Enno Tammer aga temal oli jälle see viga, et ta ajas teinekord kirjutades fakti ja kommentaari sassi. Küsijana oli aga terav nagu naaskel.
Tore näide, kuidas tegelikult võiks küsimusi esitada, on Jeremy Paxman BBC-st, siin on terve kogu intervjuudest, kus ta ei jää rahule ebatäpsete vastustega:
Postimees Riigikogu "võttest" külili
Nüüd on siis nii, et kui president Ilves teeb midagi, mis on seaduse järgi ainuvõimalik, nimetab Postimees seda "vee peale tõmbamiseks". Kas pole mitte nii, et vee tõmbasid millelegi peale hoopis need riigikogulased, kes esitasid populistliku eelnõu palkade vähendamiseks, teades, et see läbi ei lähe?
Esimene jõuluvana
Nii vara kui 25. november pole ma varem jõuluvana näinud. Selline seisis täna Uuel tänaval Tallinnas.
Portfelliga vastu pead
Tegelikult ma ei tea ühtegi edukat portfellita ministrit. Kui teile kunagi pakutakse sellist ametikohta, siis ärge võtke vastu! See on lõks. Nõudke sellist, millel oleks portfell, hakake näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministriks. Rahvastikuminister Urve Palo kauge eelkäija Eldar Efendijev sai portfellita ametis lausa infarkti. Legend räägib, et see juhtus natuke aega peale seda, kui ta oli käinud Riigikantseleis tugeva aktsendiga korduvalt nõudmas "Kus on minu ministeerium!?". Kuna teati, et tal on süda haige, siis ei julenud keegi talle pika aja jooksul öelda "Ausalt, Eldar, Sul polegi ministeeriumi."
Ministeeriumi ja tegelikult igasuguse büroo puudumine oli ametisse astudes üllatuseks ka Urve Palole, kuid kiire tegutsemisega harjunud ärinaine asus väledalt meeskonda looma, intervjuusid andma ja rahvaste integratsiooni korraldama. Portfellidega poliitkalad muidugi naersid pihku, sest tavaliselt tunnebki valitsuse kõige kogenematud ministrid ära sellest, et nad annavad kohe esimestel ministrinädalatel hulgaliselt intervjuusid. Tihti suudavad nad siis välja öelda midagi ebakompetentset või anda liiga suuri lubadusi. Samad probleemid olid olemas ka Urve Palol. Edasi järgnes juba Pronksöö ning integratsiooni seisukohalt tähtsad teemad jõudsid meessoost ministrite kätte, kellel polnud ehk oluliselt rohkem poliitilist kogemust, kuid neil oli vähemalt portfell ning kuna vastasseis kohalike venelastega ning vabadussamba püstitamine võttis vähemalt nende endi sõnul kohati sõja mõõtmed, siis oli loomulik, et krusaadi pandi juhatama kindral Aaviksoo.
Mul on Urve Palost kahju, sest tänaseks on ta poliitiliselt ja administratiivselt (selleks ametiajaks) enam vähem surnud, need ideed, mis ta ellu viia püüab, mõjuvad kui karikatuurid millestki, mis kunagi võisid olla head mõtted. Ja see pole suures osas tema süü. Ilma abita, ilma poliitilise kogemuseta ja ilma portfellita, põruks läbi enamus. Valus järeldus - kokkuvõttes toimib ka valitsuse süsteem sama moodi nagu Savisaare keskerakond. Need onklid võivad võtta näiteks IMF'i läbipaistva riigijuhtimise käsiraamatu ja hakata sealt näpuga järge ajades ideid ellu viima, tulemuseks on ikka Usbekistan.
Täiesti seaduslik moodus Riigikogu palkade külmutamiseks
Riigikogu otsus külmutada saadikute palgatõus on järjekordne eluvõõras mäng avaliku arvamusega, sest parlamendi sama koosseisu palkade muutmine pole Põhiseaduse kohaselt võimalik. Ometi teeb rahvaasemik näo nagu oleks olemas mingi šanss, et tema palgatõus tulevikus tõesti ära jääb. Huvitav, kelle peas see geniaalne plaan sündis?
Ja edasi kavatsevad poliitikud terve mõistuse ja ühtlasi ka süüdlase leida hoopis Presidendi kantseleist. On ju ette teada, et Presidendil ei jää muud üle, kui seadus Riigikokku tagasi saata.
Endalt vastutust ära lükata tahtvatelt poliitikutelt tuleks hoopis küsida: "Kus te olite parlamendi eelmise koosseisu ajal, kui oleks saanud kärpida praeguse koosseisu palkasid?"
Teine küsimus on aga veel tähtsam. Kui te tõesti tahate juba oma koosseisu palku vähendada, siis pole ju mingit probleemi leppida kokku, et te maksate osa palgast riigi rahakotti tagasi. See on täiesti seaduslik viis palku vähendada ning seda saaks teha juba alates tänasest. Tehniliselt võib välja mõelda mingisuguse konkreetse fondi, sihtkapitali või isegi terve valiku neist, kuhu saadikud saavad raha tagasi kandma hakata.
Kuidas oleks selle ideega siis?
Subscribe to:
Posts (Atom)
