Delfi kommentaator nimetab ministrit "litsikeseks", kedagi ei huvita

Juba nädalaid ripub Delfi kommentaariumis üleval kommentaar, mis nimetab minister Urve Palot "litsikeseks", kuid toimetajaile see muret ei tee. Olgugi, et tegemist on solvanguga, mis tavaelus tooks kaasa kohtuasja, klõbistab ennast "doktoriks" nimetav kommentaator ilmselt seniajani kommentaariumides, mida pähe tuleb ja meediakanalid võtavad vastu raha klikkide eest, mis on tehtud tänu temale.

Asi pole loomulikult konkreetses juhtumis, vaid veenvas näites, et veebiväljaanded ei suuda tagada Eesti Vabariigi seaduste kehtimist. Ei tööta ei paljuräägitud "notice and take down" poliitika, "hea tava lepped" ega ka toimetuse enda võime kommentaaridest roppe solvanguid maha kustutada. Kuna sedasorti kommentaarid on massilised, ei aita ilmselt ka üksikud politseisse kaebamised.

Muidugi on teema üles võtnud ainult paljudel põhjustel nagunii ebapopulaarne Vjatsheslav Leedo, kellel pole avaliku maine osas midagi eriti kaotada. Inimesed, kellel on parem maine, ei soovi pöörduda solvangute pärast politseisse, sest sellele järgneks parastav teemakajastus avalehel a la "litsikeseks nimetatud X pöördus kohtusse" ning sellega kaasneks kiire Streisandi efekt ning üleüldine mõnitamine.

Need, kes väidavad, et anonüümne solvamine kommentaariruumis on kellegi sõnavabadus ja õigus, peaksid järele mõtlema, kui paljud inimesed loobuvad "sõnavabaduse" tagajärjel üldse avalikus ruumis osalemast ja mida see tegelikult tähendab reaalse sõnavabaduse jaoks.

Ning loomulikult on kogu sõnavabaduse jutt sellises olukorras täiesti harimatu, sest moodne demokraatlik ühiskond ei põhine mitte absoluutselt vabadusel, vaid vabadusel, mis ei takista teiste vabadusi. Meediaväljaannete väide sõnavabadusest on umbes sama jabur, kui pargivahi väide, et retsidivistid peavad saama pargis oma vabadust rakendada inimestele anonüümselt peksa andes, sest me elame demokraatlikus ja vabas ühiskonnas. Tagajärjeks on muidugi see, et pargis käivad lõpuks ringi ainult pätid ning tavaline inimene jalutab sealt ringiga mööda.

Täna tundub küll, et ainus normaalne lahendus suurendada Eesti Vabariigis tegelikku sõnavabadust, on rakendada massiliselt kodanikujulgust ning kaevata anonüümikud politseisse ja meediaväljaanded kohtusse. Keegi teine, kui kodanikud ise, ei suuda siinkohal ilmselt seadusi kehtima panna. Meediakanalid muidugi võiksid kaaluda kommentaarivõimalust ainult registreeritud kasutajatele. Väide, et anonüümsed vihjed on vajalikud demokraatia toimimiseks ei kehti kommentaariumide kohta, sest toimetused võivad alati töös hoida anonüümsetele vihjetele avatud meiliaadresse.

Õnneks on probleem ka mõnevõrra ajutine, sest interneti arenedes, open-id ja muu personaalse jalajälje süvenedes on inimene ka virtuaalses ruumis üha paremini nähtav ning identifitseeritav. Kuid täna rikuvad meediaväljaanded Eesti Vabariigis nii sõnavabaduse kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtet, pugegu nad siis mis iganes JOKK konstruktsioonide taha.

13 comments:

peemot said...

Kaks kommentaari:

Esiteks on Eesti portaalidel võime ja valmisolek kommentaare toimetada täiesti olemas - valgustav näide on siinkohal kommentaarium epl.ee uudisele (m)ärkamisaja kontserdi õhtust, mil THI korraks haiglasse viidi - leht oli täis roosal taustal blokke kirjaga "Kommentaar on kustutatud, kuna ta ei vastanud Päevaleht Online'i hea tava reeglitele". Ning keegi ei leidnud, et karauul ja sõnavabaduse piiramine. Selles mõttes on nii Eesti (kui tegelikult kogu Lääne) ajakirjandus ja ühiskond omaenda vabaduse lõksus - vabadust mõistetakse reeglina eeskätt negatiivse vabadusena ("vabadusena millestki", piirangute puudumisena) ja mitte positiivse vabadusena ("vabadus millekski).

Aga see kodanukualgatuse idee on muidugi üllas, ning siirast soovist sellele kaasa aidata olen valmis ennast ohvriks tooma, et luua pretsedent millest tõuseks kahtlemata kasu tuhandetele inimestele. Pakun sulle siin välja eksperimendi ja nimetan sind, Daniel Vaarikut, käesoleva avaliku blogi avalikus kommentaariumis litsikeseks. Kui see eksperimendi edukusele peaks kaasa aitama siis avaldan siinkohal valmisolekut sind litsikeseks nimetada ükskõik millise Eesti avaliku internetiportaali ükskõik millises avalikus foorumis.

Nüüd - sinu positsioon on tublisti parem kui Urve Palol - minu identiteet on sulle teada ning ma ei kavatsegi seda varjata ega tagasi ajada. Aga ma arvan, et su probleem saab olema sootuks milleski muus - nimelt on minu kohtussekaevamine seotud olulise sinupoolse ajakulu ja vaevaga, mille AINUS reaalselt oodatav tulemus on see, et sa eeldatavalt tekitad teatud vaeva ja ajakulu ka mulle ning tulemusena pean ma võibolla avalikult vabandama (mida ma olen muidugi kohe valmis tegema).

Võibolla ma eksin ja olen midagi olulist kahe silma vahele jätnud - aga siis let's find out.

Litsike.

Distant Signals said...

Hei, Sina Tarmo või?

Ma ei jaga Su skepsist lõpuni. Tegelikult piisab 5-6 edukast juhtumist aastas, et saavutada mingi muutus.

peemot said...

Mina jah.

Tegelikult piisaks ka ainult ühest edukast juhtumist, kui keegi tõesti selle eest korralikult risti löödaks, et ta Urve Palot litsikeseks nimetas. Aga minu point on see, et kui jätta kõrvale "juudid ahju" laadi juhtumid (mis on reguleeritud karmide seadustega teistel alustel) on su tegelik downside kellegi "litsikeseks" nimetamisest suhteliselt olematu. VõS § 1047(4) ütleb selle kohta järgmist:

Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.

Nii et me oleme tagasi seal kust alustasime - kõigepealt käime natuke aega kohut ja tuvastame kas sa oled litsike või mitte ning kui peaks selguma, et ei ole, siis ma avaldan paranduse ja vabanduse oma kulul. Kui sa selles olukorras endiselt tahad kogu selle tee ette võtta siis be my guest. :)

Distant Signals said...

Peemot, ei eitagi, et juhid tähelepanu täitsa õigele asjale. Tegelikult on tavaelus sama. Keerukas ja aeganõudev on teatada politseile, "et mul varastati poe juurest jalgrattalt helkur ära", samal ajal kui mingid suuremad kuriteod on avastamata. Isegi kui varas kätte saadaks, oleks karistus selle eest väike ja ei tasuks vaeva.

Samas saavad vähesed kodanikud üldse aru, et ajalehe kommentaarium on samasugune avalik ruum nagu näiteks kaubanduskeskuse fuajee. Ja mõnel neist oleks kindlasti põhjust ka politseisse pöördude (see pole tegelikult nii keeruline ja aeganõudev protseduur, tuleb lihtsalt avaldus esitada).

peemot said...

Aga vat ma ei ole kindel kas on nii, et "ajalehe kommentaarium on samasugune avalik ruum nagu näiteks kaubanduskeskuse fuajee". Ja miks peaks olema näiteks nii, et omas kodus sõpradega omavahel võin ma Urve Palot solvata, aga kaubanduskeskuse fuajees ei või. Aga ok, see on veel täitsa teine teema.

Tulles tagasi netikeskondade juurde - ma olen nõus, et seal on tegemist "avaliku ruumiga" (jättes hetkeks kõrvale mida täpselt see tähendab ja mis sellest siis tuleneb). Aga valikku ruumi on mitut sorti - Londonis on nii parlamendi alamkoja saal kui Hyde Park'i speakers' corner ühtmoodi avalik ruum. Ometigi ei kehti neis lõpuni samad reeglid - kas keegi saab Gordon Browni bitchiks nimetada ja mis on sellise asja tagajärjed on neis kahes kohas ilmselt erinevad.

Ja kuigi ka mina arvan, et inimesed võiksid endale (ning teistele) ka internetis vähemalt samu viisakusreegleid kohaldada nagu kaubanduskeskuste fuajeedes, närib mind ikkagi kahtlus, et võibolla on oluline osa tänasest segadusest tulenev muuhulgas ka just selles, et me endiselt üritame mahutada neti-ruumi kaubanduskeskuse šablooni alla.

Nagu sa isegi tead - not all spaces are places.

Distant Signals said...

Kas täpselt kaubanduskeskuse fuajee või mitte, kuid avalik ruum kindlasti. Samuti ütleks ma selle üpris huvitava mõttevahetuse jätkuks hoopis seda, et ei ole tähtis, milline saab olema mingi konkreetne karistus või kohtussekaebamine.

Esmatingimus ütleja jaoks peaks olema see, et see, kelle kohta avalikult midagi öeldakse, peab saama teada, kes ütles. Usun, et sellega kaasneb suurem hulk vastutust, mis on juba ise aja jooksul ennastreguleeriva toimega.

See kehtib nii Briti avalikus ruumis, kui mingi (ja minu arvates mõistliku piirini) isegi kellegi juures kodus.

Politseisse pöördumise mõte ei ole mitte see, et hakata arutlema sõna "litsikese" semantika üle, mis viib enamasti naeruväärsete tulemusteni, vaid jõuda selleni, et sõjakas anonüümsus ei ületaks neid piire, kus see hakkab segama teiste inimeste õigusi, mis iganes need ei oleks.

Selleks aga, et selleni jõuda, saavad kodanikud üht teist ära teha, nii nagu nad saavad paljudes muudeski küsimustes, mis puudutavad elu korraldust Eestis.

peemot said...

Mida ma tahtsin öelda on vast see, et kuigi meid ümbritsevas avalikus ruumis kehtivad (loodetavalt ja eeldatavalt) teatud üldised reeglid, on meie käitumine palju otsesemalt mõjutatud ja suunatud tulenevalt sellest, et see avalik ruum jaguneb mingiteks konkreetseteks märksa täpsemate reeglitega kohtadeks. Ning nii nagu reeglid ei ole ka meie isikulisus või anonüümsus üle kogu selle ruumi konstantne. On teatud kohad, kus tegutsemiseks me peame olema väga täpselt identifitseeritud ja samas on hulk kohti, kus me oleme (suhteliselt) anonüümsed.

Ning aja jooksul korrastub selliselt kindlasti ka netspace - sinna tekkivad keskused ja jäävad omad getod. Samas, püüda kehtestada ühtset ja detailset "avaliku ruumi" reeglistikku üle kogu selle meediumi on minu arust tuuleveskitega võitlemine. Kui delfi ei meeldi siis kõige konkreetsem ja lihtsam asi on sinna lihtsalt mitte minna. Paraku on praegune seis jah kahjuks pigem selline, et meil on ainult üks suur geto ja ei ühtegi džentelmenide klubi ja selliselt on tõesti oht pesuveega koos ka laps välja visata.

Distant Signals said...

Jah, sellega nõus. Siit ka omad majanduslikud järeldused meediaväljaannetele.

petskratt said...

on selle kaasuse puhul notice toimunud? ja milline on avalikkuses sõna võtmast loobunud isikute arv?

ma ise muidugi otsustasin kah natu aega tagasi, et lõpetan suures meedias sõnavõtmise ära, aga seda pigem tingituna tuututamise olematust tulemuslikkusest - lisaks pole tuuleveskitega võitlemine rohelise energia ajastul eriti rahvameelne...

ehk probleem on selles, et ei Leedo ega Palo suuda oma positsiooni kommunikeerida. selles on osa nende kommunikatsioonil ja osa ajakirjanduse suutlikkusel positsioonidesse süveneda.

kui me nüüd probleemi järsku kommenteerijate peale lükkame siis läheb kõik see põhjuslik pool korda, eksju? ja kas see, et muu maailma ajakirjanduses leian ma autori kommentaariumist (ning tema oma blogist) on kommentaaride kvaliteedi põhjus või tagajärg?

Distant Signals said...

Tegelikult ei ole ju tähtis, kas notice on toimunud, kui see asi ripub seal juba nädalaid üleval? Notice filosoofia peaks olema, et süsteem peaks hoidma avaliku ruumi tsiviliseeritud piirides? Ehk siis, et kui inimene ise pole kommentaariumi sattunud ja seda lugenud ja keegi teine pole ka hoolinud, siis võib solvav info rahulikult ripneda kasvõi aastaid üleval?

Kommentaatorite kaela vastutust lükata oleks samas siiski vale, nagu Sa ka ise viitad, asi on rohkem selles, et anonüümne süsteem filtreerib eemale ka normaalsed kommentaatorid. Ühesõnaga, ikkagi, kas tahaksid käia jalutamas pargis, kus anonüümselt kolki saamine on reegel? Kas mitte nii ikka ei ole, et anonüümset kaikamehed hoiavad eemal ka need kommentaatorid, kes võiksid esineda ratsionaalselt ja rahulikult?

petskratt said...

Ses mõttes et ma olen nüüd muidugi mõne õhtuse õlle võtnud ja vahest mitte kõige adekvaatsem (aga vähemasti sobin kenasti diskursusesse "kaks meest ja sarvik arutasid külapoe juures et..."), aga mida Teie suitsetate või kelle tellimusel kirjutate?

Viimati kui ma tutvusin asjassepuutuva seadusandlusega siit ja sealtpoolt lompi, sh direktiivid ning neist mugandatud seadused, siis tulenes kogu see notice and takedown loogikast mille kohaselt teenusepakkujad on vabastet nende teenuse peal toimuva jama eest vastutamisest kuniks nad adekvaatselt reageerivad nõuetele jama maha võtta. Ning levinuim probleem selles vallas on teenusepakkujate valmisolek mahavõtmistaotlustesse mitte süveneda ning kõik kaebdusealune koheselt allavett saata. (muidugi on ka erandeid kus viivitamine on äriplaani osa, aga siis jõuavad jutud sageli välja RBNi, Intercage'i, EstDomains'i, McColo ja muude sääraste toredate organisatsioonideni).

Kogu Leedo-kampaania puänt on selles, et notice'it ei ole toimunud. Ma saan aru, et Sinu kaasuses on sama lugu.

Aga mul on umbes 5 saadet veel toota ja ma heameelega kulutaks ühe neist sellele teemale. Delfiga oleks igav vaielda, Sinuga palju lõbusam - sest mind huvitab selle kõige juures piiri tõmbamine Delfi ja kolhoos.ee vahele.

Eriti pakub mulle huvi see, kuidas me suudame kommenteerijate kohtusse kaebamise edukuse tõestada olukorras kus RIAA oluliselt paremini rahastatud aktsioonid oodatud tulemust pole andnud - ja siis et kuidas me peaks reguleerima juhtumeid, kus mina (kui delfi.ee põline vastane) ühe ammuse delfi.ee uudise alla TORPARKi kasutades ennast solvava kommentaari pistan ja siis Delfi kohtusse kaeban.

Sorry see kuri ja kahtlustav algus, aga ma tõesti tahaks teada vastuseid neile kahele probleemile.

petskratt said...

Tekkis mul järsku mõte, et vahest on meie erineva arusaama taga võimalus väljendit "notice and takedown" mitmeti tõlkida - "märka ja võta maha" ning "märkusele järgnegu mahavõtt".

Esimene neist kohustaks tõesti kõike jälgima ja reageerima, teine (ning see, mida klassikaliselt notice-and-takedown all mõeldakse) aga nõuab reageerimist konkreetsetele põhjendatud nõuetele.

Distant Signals said...

Selle saate võib muidugi ära teha.

 
©2009 Memokraatia | by TNB