Laar vs. Ligi. Deathmatch. Laar võidab.

Fakt: Mart Laar teatas, et IRL parlamendifraktsioon maksab tagasi selle osa palgast, mis muidu peaks tõusma. Jürgen Ligi ründas. Mart Laar vastas. Vaatame korraks, millest siis jutt käib.

Ligi kirjutab, et "on tõestatud, et palgateemaliste rinnarebimiste ajal lõpevad sisulised poliitilised debatid ja uuenduslikud ideed, sest konkurentsireeglid nõuavad demonstratiivsust ja alapakkumisi."

Küsiksin vastu, et kus see tõestatud on? Kes tõestas? Millal? Kas Ligi tõesti usub, et järgmiseks seob Jaan Kundla auto katusele ruupori ning hakkab mööda linna ringi sõitma, teatades, et ta ei võta üldse palka vastu? Kas ta tõesti usub, et seepärast jääb tegemata mingi "uuenduslik idee"? Milline?

Umbes sellist hirmsat tonti on Reformierakond ka pidevalt avalikkuse ees maalinud. Selle hirmutamise allikad paistavad olevat mingis arusaamas, et parlamendierakonnad on nagu USA ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, kus esimese palga pihta suunatud raketi väljatulistamine viib garanteeritud vastastikuse hävitamiseni. Jabur eksole, kuigi ma ei välista, et äkki nad ise usuvadki seda.

Vaataks seda õudset olukorda natuke lähemalt. Kui Kundla loobuks palgast, kas see võtaks Ligilt valijad ära? Not! Minu meelest on kõige realistlikum stsenaarium see, et keegi rohkem oma palka ei alanda ja mõned Riigikogu liikmed võivad või siis võivad mitte järgida Laari algatust, kuid mingit rinnaga rebimist numbri edasiseks vähendamiseks ei ole ega tule.

Ligi loogika on põhimõtteliselt selline, et kui üks parlamendiliige teeb midagi head, siis see viib kõlvatu konkurentsini, sest järgmine parlamendiliige teeb seepeale veel rohkem head ning lõpptulemusena kukub parlament kokku. Lõpuks aitavad kõik vanainimesi üle tee ja tööd ei tehtagi. Seejuures muidugi proovib ta jätta mulje, et asi puudutab ainult palgaküsimust, kuna see on millegi pärast "eriline küsimus".

Tegelikult käib jutt ju sellest, kas poliitikud oskavad kommunikeerida oma valijatega ja vastata nende ootustele ilma hulluks minemata. Jutt käib ühe õiglustunnet väga riivava palgatõusu ärajätmisest inimeste isiklikul vastutusel raha tagasi maksmise teel. See on eriline olukord, see ei pea korduma. Samas näitavad poliitikud sellega, et nad teavad midagi ka ühiskonnale sõnumite saatmisest. Ajal, mil kõigi palgad vähenevad, näitab see teatud arusaama juhtimisest ja sümbolitest.

Eriti teretulnud on, kui selle sammu teevad need poliitikud, kes hääletasid palgaalandamise seaduseelnõu poolt, mis Riigikohtus ebaseaduslikuks tunnistati, nende puhul on see lausa oluline, et nad näitaksid oma senise käitumise siirust.

Samas, samas, samas... Loodetavasti ei oodanudki IRL, et keegi hakkab nüüd nende pead silitama. Ütleme nii, et see, mis nad tegid oli lihtsalt väga normaalne samm. Seejuures pole tähtis, mis nende "tegelik põhjus" oli. Kuid palga alandamine pole ka kangelastegu. See on lihtsalt üks tegu ja antud hetkel ja just selles ulatuses õige tegu.

Peale muu oli see samm õige sellepärast, et seda tehes maandasid laarlased palgakriitikat palju veenvamalt kui Jürgen Ligi oma räuskleva blogipostitusega. IRL-lased saavad nüüd tööd teha ja nad ei pea veetma tunde end õigustavaid blogisid ja artikleid täites. Ligi peab palgateema käes aga väänlema terve valimisteaasta. See pole muidugi kuigi mõnus. Kui see on asi, milleks ta tunneb ennast parlamenti valituna, kaitsmaks oma palka, siis on muidugi teine asi.

Ligi postituse lõpus tuleb välja tema tegelik solvumise põhjus: "Aga solidaarsus?" heidab ta Laarile lõpuks ette. Esiteks on see muidugi vastuolus tema ülejäänud tekstiga, kuna siit võib kaudselt välja lugeda, et kui IRL oleks oma otsuse teinud eelnevalt Reformierakonnaga kokku leppides, siis oleks võib olla ka midagi kokku lepitud.

Teiseks, Ligil on selle kandi pealt vist ka õigus. Tundub, et temaga polnud varem räägitud. Ehk oli IRL jälle poisikeselikus õhinas? Tahtes esimesena ja ainsana suurt uudist teatada, jäeti teiste poliitikutega rääkimata? Ja see parlamendi poliitloogika kohaselt ei võimalda ülejäänutel enam ideega kaasa tulla. See poleks neil esimene kord. Kui nii, siis tegi IRL tehnilise vea, kuid üldiselt ei saa ma nende sammu siiski halvaks pidada.

Ühe poliitilise triki lõppmäng

Kuna Riigikogus ei lubanud parlamendisaadikutel oma palku külmutada, mis pole kellelegi mingi üllatus, siis oleks päris huvitav, kas lõpuks jõutakse selleni, et parlamendisaadikud loobuvad osast oma palgast ise.

"Populism!" ütles selle idee peale üks mu tuttav, kes töötab ühe erakonna juures. Mulle jälle tundub, et sõnast populism on saanud tänapäevase poliitiku jaoks õigustus jätta tegemata kõik asjad, mille suhtes on valijate õigustatud ootus. Populismi uus definitsioon on selline: populistlik on otsus, mis on õige, mis tuleks ära teha, mida valijad ootaksid aga mis on poliitikule ebamugav.

Kui läheb palgast loobumise jutuks, maalivad need poliitikud, kellega olen rääkinud kiiresti ette pildi, kuidas iseenda palga vähendamine on hukatuse tee, sest keegi vähendab alati rohkem, keegi jookseb rahvahulga sekka lillasid kupüüre loopima ja lõpuks on kõik läbi, parlament pannakse kinni.

Ega rahvas muidugi asja kergemaks ei tee. Kui esimene poliitik loobub näiteks 5000 kroonist oma sissetulekutes, kargab ligi hulk anonüüme, kes sajatavad: "rohkem oleks pidanud loobuma", "ta tegi seda sellepärast, et tulemas on valimised" ja nii edasi. Justkui õige otsus oleks täiesti devalveeritud sellepärast, et seda tehti valimiste eel.

Üldiselt oleks soovitus parlamendile leppida kokku, et kõik parlamentäärid loobuvad ühesuurusest summast. See oleks tänastes oludes normaalne ja tehtav. Kui kõik ei taha loobuda, ärgu siis loobugu, kuid ma tahaks näha, kes jääks kõrvale, kui parlamendi kümme väärikamat liiget juba kokkuleppele jõuaksid.

Reklaamid maha

Kes veel ei tea, siis siin on väike nipp, kuidas lahti saada suurest osast segavast reklaamivirvendusest (ja mitte ainult Eesti netilehtedel). Võtke kasutusele Adblock Plus. Selleks lugege läbi eelpooltoodud aadressil asuvad instruktsioonid, laadige alla programm ja seadistage see. Seejärel tuleb valida andmebaas, mis aitab reklaame blokeerida (Easylist töötab päris hästi).

Kahjuks töötab Adblock tuntud browseritest ainult Firefoxiga, kuid ka sellele on lihtne üle minna. Ma ise kasutan Adblock Plusile lisanduvat programmijuppi Add-Art, mis paneb reklaamide asemele moodsat kunsti. (Ei soovita kõigile, vahel on ka need pildid üsna tüütud).

Praeguse seisuga tapab see süsteem ära umbes 90 protsenti reklaamidest. Kõiki ei tapa ja võib olla leiavad meediakanalid mingi võimaluse sellest programmist ümber minna. Mispuhul ma loodan, et adblocki kutid leiavad mingi võimaluse jälle nendest mööda minna.



"Adblockitud" ja "Add-Artitud" Postimehe lehekülg

PS. Hiljem: olen vahepeal ajast maha jäänud, tuleb välja, et on Adblock olemas Safarile ja ka Internet Explorerile leiab üht teist. Proovigem googeldada ka "Adblock Eesti".

Maailm vajab Eestit



Riigid on kujuteldavad, neid ei eksisteeri objektiivses maailmas. Objektiivses maailmas eksisteerib ainult maakera, kiht mulda, vett, taimi. Seal peal liiguvad küll loomad ja inimesed, kuid kui te lähete kohale ja vaatate, siis riigipiirid on tänapäeval vaid kujuteldavad jooned kahe piiriposti vahel. Kui neid jooni ei kaitseks inimene, kelle peas on idee, siis võiks rahulikult vöödiliste postikeste vahelt läbi jalutada. Niisiis, riigid elavad, sünnivad ja surevad inimeste peades.

Kuidas siis on juhtunud, et inimesed kujutavad ette just sellist riiki nagu Eesti Vabariik? Kui lubate, siis ma proovin teha oletusi selle olukorra kohta vaadeldes põhjusi, mis asuvad väljaspool Eestit. 1995 - 2003 töötasin ma pikalt erinevates Eesti riigiametites ja väga palju tuli tegeleda meediasuhetega. Sel ajal saadud kogemuste põhjal tekkis mul oma arusaam sellest, kuidas sündisid uudised Eesti kohta rahvusvahelises meedias.

Meie paljuräägitud väiksus oli ilmselt ka meie õnn. Kui väliskorrespondendiks Moskvasse satuti sellepärast, et see on tähtis koht, seal sünnib maailma ajalugu mõjutavaid uudiseid, hiljem sai sellest kõigest raamatu kirjutada, siis vähemalt 90ndatel aastatel tuldi väliskorrespondendiks Eestisse põhiliselt seetõttu, et Eesti meeldis mingi veidra juhuse läbi või oli olemas kauge sugulusside eestlastega.

Seetõttu tekkis reporterite kogukond, kes tegi Eesti maine loomiseks ära hindamatu töö. Ma ei taha otse öelda, et need inimesed olid kallutatud, vähemalt nad ise ei oleks selle määratlusega nõus. Kuid kõigest hoolimata paistis nende suhtumine ja Eesti-armastus välja sellest, millise pühendumusega nad olid valmis ümber lükkama valeinformatsiooni Eesti kohta ja raporteerima häid uudiseid. Nad tegid oma tööd põhjalikult ja enamasti oli nende haridus ja ettevalmistus parem kui mitmete Eesti endi ajakirjanike oma. See tähendas muuhulgas, et nad nägid uurimistööga rohkem vaeva ning tihtipeale tuli nendega terveid tunde koos veeta, seletades lahti erinevaid riigi poliitilisi taustu.

Lisaks neile inimestele, kes olid Eestiga seotud, on Eesti suhtes tähelepanu osutanud need inimesed, kes on leidnud Eestis sobiva koha oma ideede tõestamiseks. Enamasti on tegu ideedega, mis räägivad vabadusest, avatusest ja moderniseerumisest. Need on just need inimesed, kes Eestit vaadates väljendavad alati rõõmsat imestust, kuidas saab üks nii väike riik üldse olemas olla, hoida kinni avatud väärtustest ning olla nii moodne. Need on nemad, kellel on alati hea meel, kui meil hästi läheb. Nemad on pühendunud Eesti kaitsjad.

Nende inimeste hulka kuulub näiteks Edward Lucas, kelle artiklid ning blogikajastused nii Eesti kui paljude teiste läänelike väärtuste poole püüdlevate Venemaa-äärsete riikide kohta on toonud Eestile rohkem kasu kui ükskõik millised makstud kampaaniad kunagi võinuks. Küsimus, mis minu peas tihtipeale tekib, on aga see, et kas me ise siin Eestis elades suudame üldse näha ennast sellisel kujul nagu need sõbrad, kes tahaksid näha Eestit õnnestumas, meie ideed elamas ja tõestamas, et jah, on võimalik olla väike, vapper ja tark. Elades Eesti reaalsuses mõtlen ma vahel, et kas nad mitte ei kanna oma peas utoopiat?

90ndatel riigiametis ringi liikudes torkas silma ka teine seltskond, kes tegi märkimisväärset tööd selleks, et Eestit maailmas populariseerida, selleks olid nii IMF kui Maailmapank. Idee Eestist kui väikesest ja edukast reformiriigist näis neile hästi sobivat, sest hoolimata poliitilisest retseptist, olid kõik Eesti valitsused alati valmis koostööks nende kahe institutsiooniga. See andis võimaluse esitleda Eestit paljudele teistele riikidele kui "töötavat näidet" reformidest, mida IMF soovitas. See diil tõi omakorda kaasa positiivse tagasiside paremate krediidireitingute ning suuremate välisinvesteeringute näol. Ma ei tea, oli see hea või halb, see lihtsalt oli nii. Pigem oli see siiski hea.

Kellegi andekas idee osta valitsuse majja eriti õhukesed LCD monitorid tõi Eestile samuti palju kasu, need riistapuud võlusid paljusid ajakirjanikke Newsweekist Financial Timesini, hoolimata sellest, et need ei olnud Eestis valmistatud. Kuid tõsiselt rääkides on loomulikult tähtis meie riigi kiire internetiseerumine, mis on vaieldamatult muljet avaldanud suurele hulgale Eestit külastanud inimestele.

Ning viimaks ja mitte sugugi kõige väiksema tähtsusega, oli Eesti enda niinimetatud "salongikõlbulikkus", see oli termin, mida kasutati 90ndatel aastatel sageli rääkides sellest, et millistel "ekskommunistlikel" riikidel on kaalu rahvusvahelise diplomaatia kuluaarides. Niipalju kui mina sellel ajal aru sain, olid Eesti diplomaadid kõrgelt hinnatud ja teretulnud rohkemates kohtades kui võiks arvata.

Praegu on aasta 2009. ja paljud asjad on muutunud. Väliskorrespondendid teevad küll jätkuvalt edasi oma tööd, kuid muutunud on infotehnoloogiline keskkond ning nende kui üksikisikute osakaal Eestist väljaliikuva informatsiooni mõjutamises on vähenenud.

Ajakirjanikud on tihti noor rahvas ja tulemas on uus põlvkond, kellele mälestused 90ndate aastate säravast Eestist ei tähenda enam suurt midagi ning kes vajavad uut informatsiooni, uut kogemust ja omi mälestusi. Paljud neist alustavad ühel hetkel valgelt lehelt, teades vaid seda, et Eesti on üks "endisi Nõukogude liiduvabariike", kelle infosüsteemid jäid Venemaa küberrünnaku alla ning kus toimusid 2007. aastal rahutused pronksist monumendi teisaldamise pärast. Nii võime end kergesti leida olukorras, kus polegi enam sõbralikult silma kinni pigistavat väravahti.

IMF-i roll tänapäeva maailmas on muutunud ja nagu alati kriiside ajal, on see ka senisest enam vastuoluline. Ka Eesti majandusedu teema on hetkel löögi all ning raske on leida väga selget ja kiiret võimalust sellel teemal midagi väga lootustandvat leida. Infotehnoloogilise arengu eelis on tõenäoliselt samuti mööduv nähtus sedamööda, kuidas infotehnoloogia "infrastruktuuristub" ehk muutub tavaliseks ka kõikjal mujal. Moodsust hakkavad defineerima juba järgmised uuendused, olgu nendeks siis nano-, geeni- või hoopis mingid muud tehnoloogiad. Õnneks ei ole ka need meile päriselt võõrad.

Tänastest Eesti välispoliitilistest saavutustest tean ma kõige vähem, sest ma ei liigu enam nii tihti vastavates ringkondades, kuid ma usun, et maailma tähelepanu on nihkunud ära Eestit puudutavatelt küsimustelt ning välisteenistuste töö on rutiinsem, kuivem ja ametlikum. Loodan, et tehakse head tööd, kui ma ei usu, et meie mõju rahvusvahelisele mõttele oleks ilmtingimata suurem kui meie tegelik suurus riigina seda eeldada lubaks.

Kui mul on õigus, siis on tänaseks vähenenud paljud meie 90ndate aastate eelised, kuid ma ei arva, et me peaksime paaniliselt otsima Eesti tutvustamiseks mingisuguseid uusi teemasid. Ma arvan, et me peaksime vaatama lähiminevikku ja mõtlema, mis on see hea asi, mida maailm meis on seni näinud. Miks usutakse, et me oleme riik ja veel selline, mida on tarvis võtta tõsiselt. Miks säravad Edward Lucase silmad, kui ta räägib Eestist. Ma usun, et me õpiksime sellest teadmisest midagi väga olulist.

On tõsi, et meie senine maine on sündinud tänu toele anglo-ameerika kultuuriruumist ning Skandinaaviast sõpradele. Sellest ei piisa ja see pole igavene. Seega on meil isegi kolm olulist väljakutset. Kuidas mõista, millised väärtused on meile tähtsad, kuidas tõlkida tähtsaid väärtusi 21. sajandile mõistetavasse keelde ning kolmandaks, kuidas tõlkida neid ka uutesse kultuuriruumidesse. Ma ei räägi siin ainult Indiast ja Hiinast, ma räägin ka näiteks Prantsusmaast ja Itaaliast, mis siiamaani on olnud meie partnerid vähemal moel.

Lõpetuseks tahan ma öelda, et ma ise näen ja usun Eesti ideed. Minu jaoks on see väikese riigi vaprus, avatus ja leidlikkus. Ja ma suudan vabalt ette kujutada miljoneid inimesi kogu maailmas, kes vajavad täpselt sellist ideed, tahavad seda ette kujutada ja toetada. Ma usun, et sellise idee järgi on isegi karjuv nõudlus ning olgugi, et kõik ei pruugi minuga nõustuda, usun ma, et selles idees on Eesti puhul tugev annus tõtt. Seetõttu olen ma ka kindel, et maailm vajab Eestit.

Ettekanne peetud ajakirjanikele mõeldud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni ja Eesti Ajakirjanike Liidu seminaril - "Eesti maine rahvusvahelises meedias". 18. veebruaril, 2009

Presidendi reede möödus siunates

Või vähemalt näib nii kohaliku ajakirjanduse andmetel. Kui Äripäev Online kirjutab, et Ilves "siunas" ajakirjandust, siis EPL-i Ärileht on tabanud presidendi "siunamas" hoopis devalveerimise teemaga eputajaid. Väga peen määratlus, kuid kas mitte ka lärakas hinnangulisust?

Tegelikult on Eesti keeles veel sõnu, millega saab iseloomustada kriitilist juttu: laitis, kirus, arvustas, needis, manas, põhjas, kritiseeris, sõimas, tänitas, mõnitas, materdas, halvustas, laimas, klohmis, tembeldas halvaks, sakutas, piitsutas, nahutas, nuhtles, tegi maha, tampis, andis pähe, sarjas, tuuseldas, tutistas, noomis, kutsus korrale, noris, näägutas, naaksus, tõreles, tegi etteheiteid, pahandas, hurjutas, naakus, riidles, kärkis, põrkis, vemmeldas, malgutas, paugutas või lammutas.

Uudismeedial oleks soovitav kasutada vähem hinnanguliselt laetud sõnu nagu näiteks "arvustas", "kritiseeris", "tegi etteheiteid" jne. On vist nii?

Tühi mikrofon

Sirp tellis minult paari nädala eest ühe meediakriitilise loo. Täna ilmuski.

Kasulik idioot

Polegi ammu infograafikat teinud!



Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar kirjutas mõni aeg tagasi artikli, kus ta kirjeldas kasuliku idioodi sündroomi. Põhimõtteliselt oli tema mureks, et meedia puuduv analüüsivõime viib selleni, et ajakirjandus asub tegutsema ühiskonna huvide vastaselt. Näiteks kirjeldas ta ühe Vene propaganda paskvilli kajastamist Eesti ajakirjanduses järgmiselt:

Sisuliselt visati välja konks, lootuses, et küllap Gruusia sündmustest mõjutatud ja ärevile aetud Eesti meedia nopib uudise allikat kontrollimata üles ja asub trummi lööma. Kahjuks nii ka läks! Isegi käesoleva repliigi kirjutamise ajal (neljapäeval) oli ühe meie juhtiva ajakirjandusväljaande võrguversioonis sellele uudisele lisatud märge “tähtis”.

Täna, kui see kasuliku idioodi mõiste taas mingis kontekstis ühe inimese suust kõlas, jäin mõtlema, et kuidas meedia sellest olukorrast välja tulema peaks. Arvestades, et raha suuremateks reformideks napib, oleks ilmselt hea muuta asju üks samm korraga.

Seega võiks meediaväljaanne arengukava välja näha umbes selline:

Venemaale kasulik idioot --> Venemaale kasutu idioot --> Venemaale kasutu geenius. Kindlasti tuleks vältida sattumist Venemaale kasuliku geeniuse väljale.

Netikommentaatorite kohtumine, kahes vaatuses

Esimene vaatus

Vana kommentaator (hoolikalt kahe näpuga toksides):
"...Kui sa ise ja su lapsed peaksite elama 3600 krooniga kuus, kus teil peale maksude maksmist enam muuks kui mingiks kerjatoiduks raha ei jää... Kui sa kogu ülejäänud elu peaksid ostma kõige odavamat aja ületanud toitu ja käima vanades kaltsudes..."

Noor kommentaator (süütamata sigaret kõrva taga, loeb teksti, jalad laual, seepeale hakkab ühe käega aeglaselt trükkima):
"Ja elangi 3600krooniga kuus... kõik ülejäänu kulub sellele, mis teil sitavarestel olemas on ja oma vanemate toetamiseks. Ja saab väga eduliselt hakkama."

Vana kommentaator (vaatab üle prillide eelmisi ridu ja krimpsutab nägu, nagu oleks tal selg haige):
"Meie, vanad, ei ole süüdi, et teie, noored, olete LAENURAHADEGA elanud üle jõu - joonud, laaberdanud, prassinud ja reisinud, LAENANUD endale elamiseks paleesid ja sõitmiseks luksuautosid, käinud laenurahade eest ööklubides aidsi saamas ja reisidel."

Noor kommentaator (võtab jalad laualt maha ja nõjatub arvuti poole sellise hooga, et tool kääksatab):
"Meie, noored, pole selles süüdi, et teie, sitavaresed ilma ühegi pauguta riigi käest ära andsite. Nüüd nutke ja halage. Oma lastele ja lastelastele ma luban, sellist sigadust ei korralda! Meie pole süüdi, et te oma järelkasvu, kui teil seda on üldse, joodikuiks ja lakkekrantsideks kasvatasite... sööge ise oma suppi nüüd!"

Vana kommentaator (keerab kinni vana kummiga kokku tõmmatud Philipsi kassettraadio, kust parajasti tuleb SMS-laenu reklaam):
"MEIE oleme kõigest heast ja paremast juba Eesti taastamise ajal ilma jäetud, oleme pidanud kogu aeg piskuga läbi ajama ja nüüd tuled sina ütlema, et sedagi on peale tehtud elutööd ja loodud rikkusi liiga palju?"

Noor kommentaator (klõbistab klahve nüüd juba väga valjusti):
"Mind on ilma jäetud kõigest sellest, mis nodi teie omal ajal ära parseldasite.. korterid värgid.. Kõik olen oma käte ja peaga endale loonud, ka piskuga läbi ajanud.. Teist sitavarestest ei jäänud minule küll ühtegi kasulikku rikkust siia.. kõik on nullist enda poolt tehtud."

Vana kommentaator (jätkab raskelt hingeldades tippimist, seejärel loeb kirjutatu jälle üle, teeb ühe paranduse, vajutab enterit):
"Kui tõesti Jumal taevas olemas on, siis ta teeb õiglust ja kogu teie kurjus tuleb teile kõigile tagasi, kes te jälle uuesti vanu oma prassinguid ja vargusi kinni maksma sunnite. Ma ei tea, kuidas edasi elada. Põlege te kõik põrgus!"

Noor kommentaator (võtab suitsu kõrva tagant, paneb lauale ja kirjutab üleoleval ilmel veel paar rida):
"Ainult tõeline kõnts võib midagi sellist soovida. Kurat, kogu riik pingutab püksirihma ja meil on nüüd järsku mingid väljavalitud siin platsis... Teinud lapsi ja kasvatanud neid inimesteks, poleks praegu ka vaja hädaldada."

Näeme korraga kahte tuba. Vana ja noore kommentaatori oma. Mõlemad mehed tõusevad püsti ja lahkuvad toast esikusse.

Teine vaatus

Esik. Kommentaatorid sisenevad eri ustest, pisut äraolevad ilmed ees.

Vana kommentaator: Käisin just arvutist lehti lugemas. Kuhu sa lähed, lapselaps?
Noor kommentaator: Lugesin ka lehti, vanaisa. Lähen korraks õue suitsu tegema, tulen varsti tagasi. Kas toon sulle apteegist palderjaniteed?

---Lõpp ---

Materjal võetud Eesti Päevalehe kommentaariruumist, lisatud õigekirjalised täpsustused, meeleolukirjeldused ja teine vaatus. Eriline tänu ka kommentaatoritele, kelle nimed olid samostile ja pnk.

Nunnu.

 
©2009 Memokraatia | by TNB