Kasulik idioot

Polegi ammu infograafikat teinud!



Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar kirjutas mõni aeg tagasi artikli, kus ta kirjeldas kasuliku idioodi sündroomi. Põhimõtteliselt oli tema mureks, et meedia puuduv analüüsivõime viib selleni, et ajakirjandus asub tegutsema ühiskonna huvide vastaselt. Näiteks kirjeldas ta ühe Vene propaganda paskvilli kajastamist Eesti ajakirjanduses järgmiselt:

Sisuliselt visati välja konks, lootuses, et küllap Gruusia sündmustest mõjutatud ja ärevile aetud Eesti meedia nopib uudise allikat kontrollimata üles ja asub trummi lööma. Kahjuks nii ka läks! Isegi käesoleva repliigi kirjutamise ajal (neljapäeval) oli ühe meie juhtiva ajakirjandusväljaande võrguversioonis sellele uudisele lisatud märge “tähtis”.

Täna, kui see kasuliku idioodi mõiste taas mingis kontekstis ühe inimese suust kõlas, jäin mõtlema, et kuidas meedia sellest olukorrast välja tulema peaks. Arvestades, et raha suuremateks reformideks napib, oleks ilmselt hea muuta asju üks samm korraga.

Seega võiks meediaväljaanne arengukava välja näha umbes selline:

Venemaale kasulik idioot --> Venemaale kasutu idioot --> Venemaale kasutu geenius. Kindlasti tuleks vältida sattumist Venemaale kasuliku geeniuse väljale.

14 comments:

tarmojuristo said...

:D

Ma naersin korra kohe valju häälega, ümbritsevate inimeste ehmatuseks.

Ehk siis sa oled seisukohal, et pigem võiks Eestis olla idootne Vene-vaenulik meedia täis Tissi-Maarjane ja jumal üksi teab mida veel, kui heal tasemel ja terane meedia, mis oleks Venemaale kasulik? Ja et idiootsuse jätkumine on õigustatud ja kohane ohver selleks, et hoida rahvuslikult kosher-it joont?

Pole muidugi esimene kord meil üksteisega radikaalselt mitte-nõustuda :).

Daniel Vaarik said...

Ma ei arva mitte midagi, lihtsalt arendasin ühte mõtet edasi :).

Kajar said...

Heh

Muidugi võib vaielda et kas siin on ikka tegemist kahe iseseisva teljega või on "Venemaale kasulik" ja "idioot" tunnused, mis iseloomustavad suht sarnaseid isendeid. Ehk siis progressioon idioodist ja kasulikust läheb lineaarselt geeniuse ja kasutu poole.

Tõsisemalt - meil oli toimetuses pärast ka suht tõsine arutelu selle loo üle koos sisuliselt samade argumentidega. Ja lõpuks oli järeldus, et see, et vene meedia ka suurel tasemel seda lugu kajastas, oli nibin-nabin õigustus, miks see olemas sai olla.

Ja veel tõsisemalt - online meediat sunnivad olema selline nagu ta on kaks küllaltki võimsat jõge.

1) peer pressure. Ehk siis kui sina millestki ei kirjuta ja kõik teised kirjutavad, siis pole olukord sugugi parem kui enne, ainult et sul on halvemini läinud

2) lugejate huvi. Iga hetk on sul silma all, kui palju mingi lugu (õieti kombinatsioon pilt -pealkiri) lugejat huvitab. Ausalt, välisuudistest on hetkel võimatu millegi muuga peale venemaa ja soft (Obama kaasa arvatud) lugejaid huvituma panna.

Üksik online ajakirjanik võib nende kahe voolu vastu mõnel määral püüda ujuda, aga üldiselt kulgeb kõik üsna samas sängis. Sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Tänane online meedia ei saa ju lugejatelt otse mingit raha, kõik tuleb reklaamist. Kui vaadata muud meediat siis on ju selge korrelatsioon, et mida suurem reklaamiraha, seda hullem möga see sisu on.

Noh ma vähemalt endale räägin niimoodi.

P.S viimane mõte on pärit siit: http://www.thedailyshow.com/video/index.jhtml?videoId=217707&title=Walter-Isaacson

Daniel Vaarik said...

Aitäh, Kajar, väga asjalik kommentaar ja lahe link ka. Ma tegelikult ei pidanudki nii palju konkreetset ajalehte silmas (antud juhul siis EPL-i). Konkreetne näide esineb seal pooljuhuslikult. Ja sa said aru nii nagu minagi mõtlesin - selles postituses on irooniat mitmes suunas.

Tõsisemalt võttes, kas pole selge, et see reklaamil põhinev tasustamismudel ongi omadega läbi, kui me räägime meedia funktsioonist? Meelelahutusvallas, töötab, meedia vallas enam mitte.

Kas ei tule leida mingi uus ärimudel meedia funktsiooni täitmiseks? Umbes nagu tegelikult ka räägitakse mikromaksetest ja tasulisest sisust. Keegi ei ütle, et see kerge on, keegi ilmselt ei tea veel, milline see platvorm on, kuid kas on veel mingeid muid variante kui totaalne reform?

tarmojuristo said...

Ma kopin siia ka ühe lõigu kirjavahetusest, mis meil Danieliga veidi aega tagasi oli:

Internetimeedia on oma vahetu ja reaalajas tagasisidega on toonud kaasa omamoodi atomiseerumise - iga uudis ja artikkel on nüüd eraldi üksus oma eraldi lugejaskonnaga, kui varem moodustas ajaleht ühe suhteliselt monoliitse terviku (isegi kui ta nominaalselt jagunes eri rubriikideks või koguni A-osaks, naisteleheks ja kultuurilisaks). Lugeja sai küll valida millist artiklit ta loeb ja millist rubriiki mitte, kuid lehe ostmine või tellimine oli nagu üks massiivne monoliitne KLIKK terve selle meediaväljaande peal, samas kui täna moodustub see lugeja footprint tuhandetest üksikutest klikkidest ja pageviewdest ning on seega märksa väiksema kandvusega. see on omakorda toonud kaasa just selle “masside võimu” mille vastu Ortega y Gasset hoiatas juba enam kui 75 aastat tagasi. Kuna elitaarsed ideed, mis vahem olid osa meedia koest, seisavad nüüd väljas nagu valutav pöial, jäävadki need taamale ja kogu meedia taandub vähimale ühisnimetajale, milleks on olümpiasangarid, Kapoti-Arvo või Võsa-Peeter.

Nüüd, kuidas sellest olukorrast välja pääseda on hea küsimus tõepoolest. Ma ei tea kas mikromaksed selles osas asja kuidagi parandada saaksid - see justkui eeldaks, et kui lugude nägemise eest maksma peaks siis hakkaks inimesed paugust Tisii-Maarjani asemel Märt Väljatagat lugema - millesse mina paraku väga ei usu. Ja ma saan ka Kajari poindist väga hästi aru - üksinda ei suuda ükskkõik kui hea ajakirjanik selle olukorra vastu suurt midagi ette võtta. Samas, üllatus-üllatus, kvaliteetne meedia ei ole maailmast interneti saabumisega siiski ära kadunud ning isiklikult ma millalgi aasta-paar tagasi loobusingi kogu emakeelse pabermeedia lehitsemisest (lugemise habiti olin juba varem kickinud) ning tellisin endale koju käima mõned ingliskeelsed ajalehed ja ajakirjad - mida saab tõesti praktiliselt kaanest kaaneni lugeda.

Daniel Vaarik said...

Mikromakse juures on siiski üks pluss - sa saad müüa mõnedele inimestele kallimalt. See tähendab siis, et väiksem hulk inimesi maksab rohkem. (Näiteks 25 krooni) ja nad tasuvadki sellise sisu eest, mis neile meeldib.

Teoreetiliselt on sama asi olemas ka reklaamil baseeruvas ärimudelis - Indrek Neivelti klikk peaks ju iseenesest kaaluma rohkem kui näiteks Kõrvavaigu-Aksli oma aga millegi pärast ei ole seda kuskilt näha.

Probleem on ilmselt selles, et ega keegi vist ei ole ka süsteemselt arendanud vastavat nišile suunatud sisu või see ei sobi siiski Neiveltile või on mingid muud mured selle taga?

tarmojuristo said...

Njah, aga seda ma ju oma viimase näitega sisuliselt ütlesingi ka ennast tegevat - ma maksan endale meeldiva sisu eest ja maksan tublisti rohkem kui 25 krooni.

Samas mina vähemalt küll ei näe praegu näiteks Äripäevas seda suutlikust, et nad ükskõik millise mõistliku eelarve juures oleks suutelised Economisti tasemel contenti tootma. Ja kui võtta näide teisest äärest - Vikerkaar on üldiselt ju väga hea tasemega ning samas ka odav - ometi on neil tellijad nii vähe, et iga aasta algab toimetuse jaoks küsimusega "kas on mõtet jätkata?"

Ehk siis, oleks tore ju uskuda, et inimesed loevad saasta kuna see on tasuta - aga minu hinge närib siiski kahtlus, et äkki loetakse ja klikitakse seda kräppi peamiselt ikkagi seepärast, et see huvitabki. "Tasuta" eemaldamine meediast tundub mulle natuke nagu Tallinna linnavalitsuse kampaania kasiinodelt vilkuvate tulede mahavõtmiseks - mis teatavasti inimesi hordidena sinna meelitavad. Selle peale tekkis minu peas muidugi mõte, et kui nii, siis võiks proovida Estonia teatrile ja Rahvusraamatukogule vilkuvad tuled külge panna, peale mida võiks jalad lauale visata ja vaadata kuidas Eesti rahva kultuuritase mühinal tõuseb.

Andreas said...

kõik vajalik siin öeldud, visuaalne abivahend/graafik on taaskord väga hea:) Kvaliteetmeedia tootmiseks vajaliku ärimudeli (loe: mis ei konkureeriks trükimeediaga ega oleks tingimata asendustoode, vaid pigem täiendus nõudlikumale tarbijale) leidmine on pingutus. Olen selle peale tiba mõtelnud, lahendust veel ei ole. Eeskujusid muidugi maailmas juba on.

tarmojuristo said...

Siiski, veelkord kvaliteetsest meediast.

Võtame näiteks värske uudisnupu tänasest postimees.ee-st mis teavitab meid, et Tallinnasse on saabumas lõbusõidulaev 2100 gei ja lesbiga pardal (http://www.elu24.ee/?id=81379). Ma tahaks siinkohal esitada siira küsimuse PM toimetusele - millist üldist hüve või muud kõrgemat printsiipi selle uudise avaldamise juures silmas peeti? Ning mis on põhimõte, mille järgi nimetatud uudis liigitus rubriiki “Seks”? Ma pole küll ei elu24.ee-d ega selle seksirubriiki piisava tähelepanuga jälginud, kuid julgen siiski arvata, et seal ei ole ilmunud artikleid mis teavitavad igasuviselt Tallinna sadamaid väisavatest kruiisilaevadest, mille reisijad on valdavalt heteroseksuaalid? Kui homoseksuaalsus on puhtalt deskriptiivne ja mitte hinnanguline kategooria, miks seda siis sellises kontekstis esile tõsta?

Või siiski on tegemist lihtsalt (õigustatud) ootusega, et rubriigi “Seks” püsilugejaskonna hulgas tekitab artikkel linna saabuvast pedelaevast korraliku mäsu, mille käigus sajad kommentaatorid selgitavad kõigile kes lugeda viitsivad millised on normaalsed inimesed ja millised mitte ning mida siis nende teistega ette tuleks võtta, sinna sekka mõni üksik nurga-tolerant kes kinnitab, et tal “pole homode vastu midagi, las nad kaitsevad oma õigusi”. Ja kui lõpuks tolm langeb on Postimehe kontos korralik päevasaak klikke ja lehevaateid, mida järgmises TNS Metrixi raportis õitsva näoga üle laua reklaamiandjatele ulatada.

Ma kohe tõesti ei suuda ka pingutades välja mõelda ühtki nurka mille kohaselt näiteks see konkreetne uudis selliselt esitatuna saaks ühiskonna seisukohalt midagi positiivset kaasa tuua. Ja see oli lihtsalt juhuslik esimene asi, mis mulle täna brauserit avades näppu jäi.

Nii et ärme võtagi alguses nii suuri eesmärke nagu seda on regulaarne põhjalike ja intellektuaalselt huvitavate ning koherentsete arvamusartiklite kirjutamine. Püüaks esmalt lahti saada oma elutoa nurka kusemisest ja hakkaks alles seejärel kaunist merevaatest rääkima.

Toivo said...

"Ausalt, välisuudistest on hetkel võimatu millegi muuga peale venemaa ... lugejaid huvituma panna."

vene ongi meie naaber, kellega tihedad kult. - maj. sidemed. mis siin üllatavat.mitu lennutundi sinna moskvasse oligi nüüd?

Kajar said...

Mõned mõtted veel:

Iseenesest see mikrokreditite mõte on ju ilus. Aga probleem on vist selles, et raske on hakata küsima raha selle eest, mida on kogu aeg tasuta ära antud. NYTs oli ju ka pikka aega subsciptioni skeem, mille nad lõpuks ära muutsid, sest väidetavalt reklaami müümine oli ühel hetkel majanduslikult mõttekam. Ja see oli ikkagi NYT, mille lugemise eest pole ehk ka häbi raha küsida.

Muidugi, ka reklaamipõhise meedia mõttes on olemas kanaleid, mis on "kvaliteetsed" - võtame näiteks Slate või... noh ei tule keset ööd rohkem meelde. Aga Eesti perspektiivis on seda raskem näha - kunagine KesKus ehk on näida, aga kõik muu läheb juba nutuklišee "turg on meil liiga väike" alla.

Mis ole Postimehe toimetuse mõte avaldada geikruiisi lugu? Aga sama mõte, mis kõigi teiste elu24 lugude puhul - lootus, et see võiks kedagi huvitada ja inimesed selle peal klikivad. Kui olla elus kolme elu24 lugu näinud, peaks ometi selge olema, et muud "üldist hüve või muud kõrgemat printsiipi" nende lugude taha küll ei lähe.

Ses mõttes et ma vaatan, hetkel on elu esilugu "Aasta seksikaimad on Kasearu ja Kuurmaa". Me võime ju selle kohta samamoodi küsida et kas tal on "ühtki nurka mille kohaselt näiteks see konkreetne uudis selliselt esitatuna saaks ühiskonna seisukohalt midagi positiivset kaasa tuua." Ei, ei ole.

Kui küsimus on ajakirjanduseetikas, siis see kaalutlus muidugi on ikka, aga antud juhul ei hinnanud toimetaja muret ilmselt piisavalt suureks. Muide, see lugu iseloomustab pigem seda peer pressure'i pointi, sest ta ei olnud elu24 oma uurimus, vaid oli esimesena minu meelest üleva EE veebis, siis Delfis ja ÕLis.

Nojah, see kognitiivne dissonants on ikka üks suur jõud, sattusin jälle elu24 kaitsema.

Daniel Vaarik said...

Harjumus saada tasuta asju võib ka muutuda, seda on elu näidanud. (Võib lugeda kasvõi seda Economisti lugu: http://www.economist.com/opinion/displaystory.cfm?story_id=13109596).

Ma ise arvan, et ajalehe lugemisharjumused muutuvad korraga ökoloogilistel, majanduslikel, tehnoloogilistel ja kultuurilistel põhjustel ja neid faktoreid on piisavalt juba praegu näha.

Näiteks, kui ajalehed lihtsalt ei ilmu, tekib vajadus uue teenuse järele ja selle eest ollakse valmis jälle maksma, või kui muutub lihtsamaks nende lugemine uutelt platvormidelt ja need platvormid levivad piisavalt ja maksmine on lihtne.

Praegu on ikka probleemiks saamas see, et ajaleht üritab olla "midagi kõigile" ja ta ei suuda seda. See on mpäris halb uudis, sest äkki see tähendabki, et lehed peavad vahepeal tõsiselt vee alt läbi käima, uksed kinni panema ja mingite uute mudelitega kuskilt restartima. Võimalik, et isegi uute omanike käe all.

Reklaamimudeli kahjuks räägib ju seegi, et vähemalt praegu ei näe ma Eesti ajalehtede reklaame, sest adblocker koristab need 90 protsendi ulatuses väga mugavalt ära. Mille eest see reklaamiandja minu puhul üldse maksab? Ma võin klikkida palju tahan aga reklaam jääb nägemata.

tarmojuristo said...

Kajar: mõte ei olnudki eraldi elu24-a jalaga peksta ning see artikkel jäi muide mulle tegelikult silma postimees.ee avalehelt, alles pealkirja klikkides sattusin, oih, elu24.ee peale. Aga see selleks.

Nagu sa isegi aru said, püüdsin ma selle küsimusega viidata justnimelt sellele eetika osale ja siin on geikruiisil ja Kasearu-Kuusma kaasusel või lool sellest, kuidas strippar Marko lõug ei logisegi siiski oluline vahe. YMMV kas see mure on piisavalt suur või mitte, ma lihtsalt püüdsin viidata sellele, et ajakirjandust saab "parandada" ka väiksemate sammukestega kui seda on oluliste maailma muutvate artiklite kirjutamine (mis tõesti on raske hästi teha). Ja see on omamoodi tõesti juba ka konkreetse ajakirjaniku kätes, selle call-i saab ju teha igaüks ise - või kas see käiks nii, et kui Sina näiteks lihtsalt keeldud treimast nuppu saabuvast geikruiisist siis järgneb sellele mingi räme toimetusepoolne sanktsioon?

Ja see "ÕL avaldab selle niikuinii"-argument viitabki just nimelt sellele probleemile, mida Daniel varem mainis. Niikaua kui artikli väärtuse ainsaks mõõduks on korjatud klikkide hulk olemegi olukorras, kus meedia on motiveeritud oma elutoa nurka kusema. Mõne inimese kodune kasvatus võib ju veidi aega selle vastu protestida, aga kui kõik seda niikuinii teevad siis näib aja jooksul peale jäävat ammune tõdemus, et inimene harjub kõigega.

Anu said...

Minu arvates on praegu meedia ENDA poolt määratlemata - MIS sõnumit ja KUIDAS nad edastada tahavad ning KELLELE. Ehk enamus väljaanded ei ole ennast iseenda jaoks, arusaadavalt määratlenud - KES ma olen Eesti meedia maastikul. Kui ma isegi ei tea, kes ma olen, siis kuidas saan teen ma end teistele mõistetavaks teha????

See, mida ma tarbijana praegu meedias kogen on see, et KÕIK väljaanded püüavad KÕIKI lugejaid. Kuna aga kõigle meeldida pole võimalik ja eesmärk olla ei saagi, siis on tulemuseks pettunud tarbijaid ja pettunud reklaamiostjad.
Ongi kriis käes.

Sellest ka ütlemised avalike tegelaste poolt - kallutatus, foobiad, hirmutamine, kollane, jne. Paljudel tavatarbijatel, kogu minu tutvusringkkond, ongi praegu tunne, et Eestis normaalset meediat enam polegi. See, mis toimub on nii arusaamatu, et pigem on mõistlik vaadata AINULT aktuaalset kaamerat.

 
©2009 Memokraatia | by TNB