ÄP tõttab ettevõtjale appi!

Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.

Loo "Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule" juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: "Pinguta veidi veel!". Sürr.


Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik "Flute" blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega - ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu - välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina - hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid - nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda - selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima - lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Lõunasoomlased ja põhjalätlased

Ilmselt on teid tabanud sama mõte, kui te sõidate Tallinnast lõuna poole. Aga võib olla ei ole ka. Mulle on igatahes alati tundunud, et Läti mõjud hakkavad selgelt silma paistma juba kuskil Kesk-Eestis ning Pärnu-Tartu joonel on Eesti juba oluliselt lätilikum, kui näiteks Kosel.

Mõjud on muidugi peened ja ilmselt me oleme liialt harjunud nendega, kuid näiteks lõuna pool üha rohkem vohav punane tellisarhitektuur (osalt ilmselt ka materjali kättesaadavuse küsimus) ning põhjamaisele silmale pisut hullumeelsed värvikombinatsioonid väike-äride siltidel on fakt. Milline põhja-eestlane paneb näiteks kokku neoonrohelise ja pruuni? Võrus pole see mingi probleem, ma ütlen teile.

Sama moodi tulevad naaberriikide mõjud esile, kui liigute itta või läände. See kõik on muidugi ka loogiline, sest kuidas saakski nii olla, et üks riik, kultuur ja mõtteviis lõpeb järsult ära mingi kujuteldava joone tõttu (mis on seejuures ajalooliselt liikunud siia sinna ning mõnes suunas aastakümneid sisuliselt olematu olnud, rääkimata tsaariaegsest kubermangujaotusest).

Tore on lihtsalt see, et me ei mõtle sellest igapäevaselt. Ehk tulekski siis Viisitamme Pärnu linnapeana käsitleda kui Läti külma hingust? Haa, paraku ka Ansipit... Ouch, peaaegu unustasin, et olen ka ise Tartust.

Muidugi tähendab see seda, et ka Eesti mõjutab oma naaberriike samal moel. Mul polnud kahjuks aega alljärgnevat kaarti väga ilusaks vormistada, võtkem seda kui naiivgeograafilist töös olevat projekti. Oleks ka päris teretulnud mõne geograafiaharidusega inimese kommentaar siinkohal. Olen ma ikka õigel teel?

Obama üllatab jälle!

Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!

Kasulik idioot

Polegi ammu infograafikat teinud!



Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar kirjutas mõni aeg tagasi artikli, kus ta kirjeldas kasuliku idioodi sündroomi. Põhimõtteliselt oli tema mureks, et meedia puuduv analüüsivõime viib selleni, et ajakirjandus asub tegutsema ühiskonna huvide vastaselt. Näiteks kirjeldas ta ühe Vene propaganda paskvilli kajastamist Eesti ajakirjanduses järgmiselt:

Sisuliselt visati välja konks, lootuses, et küllap Gruusia sündmustest mõjutatud ja ärevile aetud Eesti meedia nopib uudise allikat kontrollimata üles ja asub trummi lööma. Kahjuks nii ka läks! Isegi käesoleva repliigi kirjutamise ajal (neljapäeval) oli ühe meie juhtiva ajakirjandusväljaande võrguversioonis sellele uudisele lisatud märge “tähtis”.

Täna, kui see kasuliku idioodi mõiste taas mingis kontekstis ühe inimese suust kõlas, jäin mõtlema, et kuidas meedia sellest olukorrast välja tulema peaks. Arvestades, et raha suuremateks reformideks napib, oleks ilmselt hea muuta asju üks samm korraga.

Seega võiks meediaväljaanne arengukava välja näha umbes selline:

Venemaale kasulik idioot --> Venemaale kasutu idioot --> Venemaale kasutu geenius. Kindlasti tuleks vältida sattumist Venemaale kasuliku geeniuse väljale.

Ilves vs. Adamkus, pilvesõda!

Eesti ja Leedu presidentide ingliskeelsete kõnede sõnapilved. Põhiline erinevus, Adamkus armastab energiast rääkida. (Ignalina tuumajaam pannakse kinni 2009).

Neid pilvekesi ei tasu liiga tõsiselt võtta, need näitavad vaid kõigi kõnede kokkuvõtet ja mõni hea idee võib siia sisse ära kaduda. Ent samas on nende põhjal ikkagi võimalik väita, et vähemalt Eesti president räägib inglise keeles üsna üldist juttu ning ta ei pühendu eristuva ja läbiva välispoliitilise sõnumi edastamisele.


Ilves

Adamkus

Erinevate asjaolude mõju elukvaliteedile Eestis