Korporatiivne jura Postimehes

Paljud Eesti suuremad ettevõtted on aastatega oma malakad kätte saanud ning isegi kui nad teevad samme, mis kõigile ei meeldi, ei katsu nad neid enam mingi haleda ähmajutuga õigustada. Kõige targemad neist annavad halvast uudisest teada ning toovad lihtsalt välja selle põhjused.

Postimehega see päris nii pole. Ilmselt sellepärast, et kuna meediaettevõtted üksteist üpris kartellihõnguliselt kunagi ei arvusta, puudubki nende suhtes tõsiseltvõetav kriitika ja nad saavad sisuliselt teha, mida nad tahavad.

Igatahes. Pärast seda kui olin täna saanud Postimeest lugedes just rikkamaks "piltuudise" võrra, mis kujutas räime nosivat piisonit, jõudsin Postimehe peadirektor Erik Roose alljärgneva tsitaadini, mille peale tõmbasin endale kõigepealt teed peaaegu kurku. Seejärel mõistsin, et vähemalt Postimehel puudub igasugune enesekriitiline arusaam reaalsusest:

Väljaande jaoks jääb olulisimaks usaldus – põhjus, miks postimees.ee raketina taevasse sööstis, oli see, et kandsime paberlehe usaldusväärsuse internetti üle.

http://www.e24.ee/?id=112969

Lisaks sellele, et see on täiesti uskumatu korporatiivne BS, on selles lauses ka üks huvitav tükk infot. Nimelt on Postimehe paberlehe ajakirjanikud ise ja omavahel üldiselt jätnud mulje, et nad ei taha midagi teada sellisest asjast nagu postimees.ee ning nad on ka väitnud, et see "on täiesti erinev kanal päris Postimehest". Ma olen sellesse väitesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Erik Roose tsitaadist ilmneb kenasti, et ajalehe kõrgem juhtkond peab postimees.ee-d Postimehega vägagi seotuks.

Mis puudutab aga usaldusväärsuse ülekandmist Postimehest võrguväljaandesse, siis üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:



Allikas: Postimees.ee

ÄP tõttab ettevõtjale appi!

Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.

Loo "Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule" juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: "Pinguta veidi veel!". Sürr.


Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.

Elevant ruumis*

Õigupoolest kirjutan ma seda posti sellepärast, et lubasin kohvipausi ajal professor Lauristinile sel teemal Arengufoorumil sõna võtta aga kahjuks pidin vahepeal ära käima ja magasin sobiva hetke maha.

Arengufondi tänasel foorumil oli palju õigeid mõtteid. Ka Arengufondi Valge paber Riigikogule sisaldab hulka meetmeid, mille elluviimisel võib teatud tõenäosusega loota, et meie majandusel hakkab paremini minema. Ja õigupoolest polegi Arengufondil kerge rääkida ühest poliitilisest probleemist. Kuid üks poliitiline elevant seisis siiski ruumis ja keerutas võidukalt lonti iga kord kui keegi ütles midagi talentide Eestisse meelitamise või tolerantsi kohta.

Me võime rääkida investeeringute ja andeka inimese siia meelitamisest palju tahame, kuid jälgides üldisi arvamussuundumisi, näeme Eestis pigem suletuse kasvu, sallimatuse tõusu võõramaise tööjõu ja sealhulgas paratamatult ka talentide suhtes. See tähendab, et me võime raha raisata, lennuliinid avada aga talent ei tule siia. Lisaks näeme monumendi avamist, mille kohta Briti DJ nimega Rhythm Doctor on öelnud nii:

"Its also very militaristic as it looks to me like the iron cross awarded to german (& nazi) soldiers. i think it's actually the medal awarded to estonian freedom fighters but i imagine to most of the world its an iron cross."

Ma ei usu, et rütmidoktor on oma arvamuses päris üksi. Kas teie usute? Ma ei usu seda kohe üldse. Ja kui see on nii, siis me peame topelt vaeva nägema, et tema moodi arvavad talendid ära ei ehmuks.

Ma ei näe eriti ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks praegu jõudsalt kasvava maineprobleemi suunas isegi vaadata, rääkimata siis selle ärakirjeldamisest. Või siis teeb seda Keskerakond, mis keerab asja veel eriti kummuli. Samas võivad ju majandusinimesed mõelda välja ükskõik kui kavalaid Eesti müümise meetmeid, kuid need lihtsalt ei tööta seni, kuni me elevandiga midagi ette ei võta.

* Elevant ruumis on inglise keelest pärit väljend, mis kirjeldab tõde, millest on võimatu mööda vaadata, kuid mida inimesed proovivad siiski kramplikult ignoreerida. Seetõttu keskendutakse muudele teemadele.

Lühike ringvaade eelarve teemal

AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.


EPL, 24.04.09

Tervistkahjustav online dollar

Naljakas, kuidas me mängime jätkuvalt seda mängu, et Eesti meediaettevõtetele kuuluvates kommentaariumides luuakse sõnavabadust, kuigi samal ajal on üha vähem ja vähem inimesi, kes üldse soovivad enam avalikes meediakanalites sõna võtta ehk tegelikult toimub sõnavabaduse poolpehme vähendamine.

Heaks, kuid valusalt küüniliseks näiteks sellest on hiljuti kuuldud lugu sellest, et ühes päevalehes on inimesi, kes on palunud ennast online-toimetusest üle viia muule tööle, kuna isegi hea palga eest polnud nad nõus taluma seda soppa, mida kommenteerijad neile kaela valasid. Nii et sõnajulguse hääbumine toimub isegi toimetuste endi sees!

Lisaks on kuskil keegi vastutav väljaandja või peatoimetaja, kes tegelikult ei vastuta. Kui see teema avalikult jutuks tuleb, on nad ju tegelikult kadunud! Teiseks paneb mind imestama, et on palju lugupeetud ajakirjanikke, kes seda mängu kaasa mängivad. Te ju saate ikka aru, et see ei ole ammu enam normaalne?

Proovige korra toimetuse koosolekul sirge näoga üksteisele otsa vaadates öelda: "Meie väljaanne seisab sõnavabaduse leviku eest ja rõve sõim kommentaariruumides peab jätkuma" või et "notice and take down poliitika" on piisav tagatis, et kaitsta lugude allikaid, autoreid või ükskõik keda. Ja kui te ei suuda seda tõsiselt öelda, kuidas me saame teie muud juttu pärast seda uskuda, kui te ise ka ei usu iseennast :).

Vanemapalgaga töötuse vastu?

Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.

Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.

Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.

Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?

On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.

Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.

Väike enesetsensuuri käsiraamat

Ükskord ammu ütles üks erakondlane mulle, et ei tasuks tema parteid nõrga eelarveprotsessi tundmise pärast väga kritiseerida, "sest meil lihtsalt ei olegi piisavalt asjalikke inimesi, kes sel teemal sõna oskaks võtta". "Asi on halb, me teame seda ise ka," lisas ta mureliku näoga. Tema hirm oli see, et pekstakse maaslamajat. Küsimus muidugi jõuab kuskilt kaarega selleni välja, et on mingid "muidu mõistlikud inimesed, keda ei tasuks praegu klobida, sest muidu tuleb Moskva-Edgar ja me oleme kõik probleemi ees".

Mida siis teha? Hakata ennast kontrollima ja proovima mitte kritiseerida nii öelda "häid" jõude? Kui paljudes asjades tuleks poolvigastele õiglusekunnidele händikäppi anda, et kõik hästi oleks? Kas selline enesekärbe polegi mitte kõige suurem oht demokraatiale? Maailma ajalugu näitab hästi, et erinevate arvamuste vältimine viib ühiskonnas täpselt samasuguse mullini nagu kunstlikult odav laenuraha majanduses ja sellest tuleneva ohu vältimise ainus võimalus on luua soodsad tingimused erisuguste arvamuste levikuks.

Nii edasi mõeldes avastasin veel vähemalt viis erinevat olukorda, kus surve enesetsensuurile on tavaline.

1. Hirm ebameeldivuste ees
Kellegi jaoks radioaktiivset juttu on raske ajada, sest sellele võib järgneda üsna ebameeldiv ja tihti anonüümne kambakas. Seda võivad läbi viia parteide lakeid kuskil kommentaariruumides, teatud blogides, kuid see võib aset leida ka palju kõrgemal tasemel. Kukub ära mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta. Ebameeldivus võib tähendada ka arvaja sildistamist ullikeseks, fanaatikuks, pahatahtlikuks või punaprofessoriks, mille juurest ongi hea minna järgmise alapunkti juurde.

2. Hirm olla ebalojaalne
Peale pronkskriisi sai päris palju nalja nende valitsuspoliitikutega, kes leidsid, et raskel ajal valitsuse otsuste kritiseerimine on sisuliselt "vaenlase poole üle minek". Samas, paljud need, kes midagi teist moodi arvasid, lõpetasid ikkagi ebalojaalsuse stigmaga otsaees ja kannavad seda siiamaani. Kukub ära veel mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta.

3. Ebasoodne karjäärile või ärile.
Iseenesest ongi selge, et soov äri teha seab omad piirid sõnavabadusele, kuid kuskil on koht, millest alates see läheb imelikuks. Mida väiksem ühiskond, seda raskem on midagi väita ilma kellegi varba peale astumata. Seda lihtsam on üldse mitte midagi väita. Ja ongi jälle sõnavõtjaid vähem.

4. Isetäituvus
"Ära sellest praegu räägi, sest need, kes teavad, teavad praegu juba nagunii ja ülejäänud ei saa aru". Niisugust argumenti kasutatakse plahvatusohtlike teemade puhul nagu devalveerimine, rahvarahutused, probleemid sambaga jne jne. Kardetakse, et muredest rääkimine muudabki probleemi veel suuremaks. Tagajärjeks on üks vastikumaid olukordi, kus saladustest sosistatakse, õhk on haisust paks, kuid sirgjooneline väljaütlemine oleks justkui viga. Ja sõnavõtjaid on juba päris vähe.

5. Savisaare argumendid
Mäletan aastatetagust olukorda, kus üks poliitik (üldse mitte keegi, kellega mina koos töötasin) leidis, et ta ei saa kasutada sõna "majanduslangus", sest see on "Savisaare väljend". Märkasin sarnast asja ka hiljuti, kui Savisaar kritiseeris meediat argumentidega, millest mõned olid tegelikult õiged ka minu arvates, kuid mille edasine kasutamine oli keeruline, sest kohe küsiti mitmelt poolt: "ahaa, oled ka Savisaarega sama meelt, jah?" Ja jälle - kes see enam sõna tahab võtta, kui selline kahtlus üleval on. Tegelikult on mul tõsine hirm, et Savisaar hakkab kunagi rääkima euro vajalikkusest või muust sellisest... tagajärjed oleks kohutavad, sest mida räägiksid siis ülejäänud poliitikud?

Mõni võib öelda, et olukord ei ole nii hull ning ikka jääb inimesi, kes on piisavalt tugevad, et oma arvamust avaldada. See on tema arvamus ja ma loodan, et tal on õigus. Mina väidan, et meil on Eestis siiski pisut liiga palju enesetsensuuri, selle tagajärjel süveneb lõhe inimeste vahel, kes midagi teavad ja nende vahel, kes midagi ei tea. Pikaajaliselt on see kõige idiootsem strateegia üldse. Inimesed kannavad saladusi vaikides, töökoha, karjääri, hetkelise hingerahu või mõne muu sellise asja nimel. See viibki selleni, et ühel päeval kui mingi suur probleem ukse ees on, siis keegi sellest eriti ei tea, keegi ei huvitu ja seda jääb lahendama käputäis lolle, kes ei osanud õigel hetkel ära joosta.



Videode hulk youtube'is on katastroofiliselt vähenenud! Peate seekord leppima Manic Street Preachersiga ja muide, selle sõnad on tegelikult spot on topic.

6 rõõmustavat vaatepunkti meedia kohta

Tiit Hennostel on Sirbis mõnusalt üle visanud Eesti pealkirjad. Tähelepanuväärset tööd samas suunas on teinud ka Sulev.ee, meie meediakriitikapõllu napisõnaline harija. Samas ei ole ju mõtet kogu aeg kurta, kui halvasti asjad on. Siin on mõned ideed, mis loodetavasti lasevad teil ennast päikeselisel laupäeval hästi tunda.

1. Kui "meediat" ei nimeta meediaks, vaid veidraks meelelahutuseks, siis ei ole ka pettumust.
2. Kui ajalehe tellimus tühistada, ei tule see ka koju kollitama. Hea on saata toimetusele ka e-kiri loobumise põhjustega.
3. Kui pealkirja mitte klikkida, siis ei toeta me selle kordumist.
4. Nõukogude ajal olevat ka meedia kirjutanud igasugust jama ja alternatiivkanaliks oli Soome televisioon. Meie oleme täna palju paremas seisus.
5. Internetis on jätkuvalt palju normaalseid blogisid ja foorumeid, kui kulutada natuke aega selle väljaotsimisele, siis tasub see ennast kvaliteetsema kuhjaga ära (kuid ka siin muidugi tuleb ootustega ettevaatlik olla, blogidel on loomulikult ka probleeme info analüüsiga ja põhjalikkusega).
6. Kui otsida erinevusi, siis tuleb näiteks välja, et Eestis on meediakanaleid, mis on natukene paremas seisus. Näiteks EPL-is on uudised vähem üle võlli ja pealkirjad paremad, ERR teeb mõningaid päris häid saateid. BNS-is on üsna normaalsed uudised. Sirbis on häid kolumneid. Ekspress armastab kohutavalt "skeemitada" aga neil on vahel ka mõned head lood.

Ei ole ju hullu midagi, saame hakkama.

Esimene külalisesineja Memokraadis

Mul on hea meel teatada, et Memokraat võtab alates nüüdsest vastu ka külalispostitusi ning neist esimene pärineb Tarmo Jüristo sulest. Loodan ka tulevikus aeg ajalt nii temalt kui teistel huvitavatelt inimestelt kaastöid saada. Head lugemist ja kommenteerimist!

Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik "Flute" blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega - ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu - välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina - hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid - nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda - selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima - lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

Miks ma toetan Minu Eestit

Toetan selle pärast, et ma usun, et üritusest sünnib häid ideid ning ka sellepärast, et see suurendab inimeste oskust koos käia ning arutada ühiseid teemasid. See on eriti tähtis ajal, mil kõik kurdavad, et nende häält ei võeta kuulda. Ma usun, et see üritus õnnestub ja olen veendunud, et see on demokraatiale kasulik.

Samuti tahaksin vastu vaielda mõnedele viimasel ajal kõlanud kriitilistele argumentidele, millest mitmed on ju täiesti arukad ja hirmudena omal moel põhjendatud. Toon neist välja viis ja selgitan, miks need minu arvates ei pea paika.

1. "Üritusest pole nagunii suuremat tolku"

Argumendi kontekst: Selle argumendi sõbrad viitavad kahele asjale, esiteks riigi poolt algatatud erinevatele ning väidetavalt tulututele osalusprojektidele nagu Täna Otsustan Mina ja nii edasi ning teiseks sellele, et osa Teeme Ära 2008 prügist jäi kogumiskohta vedelema.

Miks see argument ei ole tähtis:

Eestlane tahab saada ratsa rikkaks, ta tahab iga kord hommikupudru kõrvale skaibi leiutada ning ühe netiportaaliga kodanikuühiskonna luua. Tegelik elu ju niisugune ei ole. Enamus elust toimub samm-sammult ja kui esimest sammu pole, siis teist ei tuleks kunagi.

Keegi pole öelnud seda, et ka kodanikuühiskond on mingisugune asi, mis juhtub pauguga. Need, kes kodanikuühiskonna projekte lähemalt näevad, teavad, et need käivad tihti üle kivide ja kändude. Õnneks on sellel ka kõva õppimisväärtus ja õnneks mõned neist õnnestuvad ja tekitavad ühiskonnale lisaväärtust.

Kui Täna Otsustan Mina projekti poleks kunagi olnud, siis me oleksime sirgelt öeldes täna ka mitu korda lollimad kaasamise meetodite osas. Sama kehtib Teeme Ära 2008 prügikoristuse osas, mis oli ühe kodanikuühiskonna projekti kohta üle ootuste edukas isegi siis, kui mingi kuju kuskil ei suutnud hiljem oma lubadusi täita. Kogemus, õppetund ja isegi harjumus, mis sealt saadi võimaldab tulevikus teha veelgi paremaid projekte.

Nii et ma olen juba täna ette kindel, et Minu Eesti projektil on väga kõva väärtus, kuna see õpetab, annab kogemust mida pole eriti kuskilt muidu võtta. Lisaks ma usun, et sealt tõesti tuleb ideid, mida tasub ellu viia. Lisaks katsetatakse Minu Eesti puhul huvitavat koostöömudelit, millesse on partneritena kaasatud ka analüütikud, kes suurendavad tõenäosust, et väärt ideed ikka ära tehakse. See on veel üks uus ja huvitav ning loodetavasti innovaatiline kogemus.

2. "Üritus on naiivne ja isegi ohtlik vastandus demokraatlikule riigikorrale"

Argumendi kontekst: Selle argumendi esitajad on intelligentsed inimesed, kellel on vaistlik hirm igasuguste hurraa-ürituste suhtes, mis suurte rahvahulkadega läbi viiakse. Oht on selles, et jehuu-karjudes võidakse unustada see parlamentaarne demokraatia. Kes ajalugu teab, mõistab, et see on põrgutee.

Miks see argument ei ole tähtis:

Õigemini see siiski on tähtis argument ja see oli ka minu esimene hirm Minu Eesti osas. Kuid tänaseks ma tõesti ei usu sellesse. Inspiratsioonikonverentsil kõlanud esinemistest sain mina pigem kinnitust, et oht on korraldajate poolt piisavalt hästi teadvustatud, projekti eestvedajad on endi väitel kohtunud ka poliitikutega ning tulemuseks peaks olema see, et paljud poliitikud võtavad üritusest ka ise osa.

Arutelukohtumiste korraldamine on demokraatlikes riikides samuti üpris levinud ning naljakas oleks mõelda, kui USA-s peaks keegi ebademokraatlikuks mingit kodanike meet-upi teemal, kuidas midagi paremini teha saaks. Vastupidi, ebademokraatlikku ohtu suurendab selliste asjade täielik puudumine.

Samas ei saa välistada, et üle-Eesti toimuvatel üritustel leidub inimesi, kes võivad üritusest valesti aru saada ning esitada ettepanekuid, mis ei lähtu demokraatlikust maailmavaatest. Sellist asja ei tohi aga sassi ajada Minu Eesti enda eesmärkidega. Demokraatiast mittearusaavaid inimesi on Eestis nagunii palju olemas (ka erakondades) ja pigem aitab selline üritus neid hõlmata, kui ohustada riiklust.

3. "Saalis kõlas ehmatav argument..."

Argumendi kontekst: Artur Talvik kirjutas oma üpris arukalt kriitilises Eesti Päevalehe artiklis, et teda ehmatas üks Minu Eesti inspiratsioonikonverentsilsaalist kõlanud küsimus.

Miks selline argument ei ole tähtis:

Üks asi, mida Minu Eesti ilmselt õpetab on see, et kõik inimesed sinuga samas saalis ei saagi mõelda täpselt nagu sina. On ootamatu, üllatav ja ehmatav, et teine eestlane ei pruugi käia sama moodi riides, rääkida sama juttu.. Ta võib olla meile isegi mingil põhjusel ebameeldiv, paksem, rumalam, targem, pikem, asteenilisem, räusklevam, kuid kas mitte just see ei olegi probleemide koos arutamise kõige suurem ja võimsam sõnum, et ühiste huvide nimel kokku tulles tuleb ka välja kannatada erinevused selleks, et edasi minna?

Mõni erinevus vaadetes on kindlasti väga ehmatav. Kindlasti ei tasu Minu Eesti üritusele seada ootusi, et saali satub tohutu hunnik sarnaselt mõtlevaid ja täpselt samade huvidega rahvarõivastes inimesi. Ei. Huvi saab olla meil vaid mõnes asjas sarnane, kuid me peame õppima, et inimesed on erinevad ja just selles peaks seisnema selle ürituse idee (vaadake kasvõi ülaltoodud logo kujundust).

4. "Tulemas on uus erakond!"

Argumendi kontekst: On inimesi, kes näevad ürituse väga heas maines juba ette maas lamavat poliitilist kapitali, mille Rainer Nõlvaku juhtimisel korjavad üles järjekordsed Res Publica stiilis populistid. (Huvitav, kas Res Publica taustaga IRL liikmed on ka nende kartjate seas?).

Miks see argument ei ole tähtis:

Ausalt öelda ma ei usu, et Rainer Nõlvak selleks valmis on ning ma ei usu, et ta oskaks üldse mõelda nagu poliitik. Kuigi ta on hea organisaator ning huvitav mõtleja, on tema ettekanded rabedad ja neis puudub poliitiku lihv. Kui ta tõesti tahab poliitikasse minna, siis ta peab veel mõned aasta harjutama.

Teeme Ära võlu ja võim on palju suurem rohujuure tasandi üritusena kui erakonnana. Kui Rainer Nõlvak peaks millegipärast lahkuma poliitikaväljale kaob suur osa meeskonnast ja toetusest kui sellisest kiiresti. Loomulikult annavad õnnestunud Teeme Ära üritused hea mainekapitali, kuid ma ei usu, et see oleks tõlgitav/konverteeritav poliitikaväljale. Ja lõpuks, kui keegi peakski poliitikassse minekut üritama, siis on enne seda loodud olulist väärtust kodanikuühiskonna väljal.

Nõlvak on samas ise poliitikutee kindlasti välistanud, loodame kõigi osapoolte nimel, et see nii ka jääb :).

5. "Minu Eesti maine on liiga hea"

Argumendi kontekst: On kriitikuid (näiteks Artur Talvik sealsamas), kes on juhtinud tähelepanu, et Minu Eesti maine on justkui nii hea, et seda on ebamugav kritiseerida ja see iseenesest on juba imelik/ohtlik/kahtlane.

Miks see argument ei ole tähtis:

Ilmselt ei saa Minu Eesti tegijad sinna ka ise midagi parata, et maine käest ära pilvedesse kipub lippama. Ma pole sugugi nii kindel, et nad tahavad inglistaatuses olla, sest kui nad turunduslikult vähegi targad on, siis nad mõistavad, et see tekitab osades inimestes tõrget ja liiga tasakaalust väljas maine-ootuste-pettumuse võrrandit ei soovi endale ükski mõistlik üritus. Ma arvan, et Minu Eesti kõrget mainet tuleb otsida eelmise aasta õnnestunud prügikoristusest ning muude institutsioonide madalast mainest ning selles just Minu Eesti organisaatoreid süüdi mõista on pisut koomiline. Ma loodan, et neil jätkub jõudu olla enesekriitiline ning elutervelt eneseirooniline ning püha lehma jutu asemel on normaalne plusside-miinuste arutelu, millele kutsukski kõiki üles.

P.S. Et oleks täpselt selge, mis asjaoludel ma seda posti kirjutan, siis olen ilmselt üks väheseid eksperte, kes pole aktiivselt haaratud Minu Eesti ettevalmistustesse. Olen küll EMSL-i nõukogu liikmena sattunud ühele kohtumisele ning kuna kuulun ka mõttekeskus PRAXIS nõukokku, siis tuleb mul ilmselt tegemist arutelus esitatud ettepanekute sorteerimisega.

Muutuva maailma soundtrack

Alltoodud video on asümmeetrilise kokkupõrke virtuaalne mudel. Nagu väike küber 9-11! Selgelt on sellel ka mingi analoogia Eestit mõni aeg tabanud küber-rünnakutega. Soovitan lõpuni vaadata ja just koos heliga, ärge väga muretsege, kui visuaalne pilt esialgu teile suuresti mõistmatuks jääb, vähemalt juhul, kui te arvutimänge ei mängi.

Video on tehtud 2007. aastal ühe küberpahalaste grupeeringu Goonswarm poolt ning selles toimuva eesmärgiks on häirida teiste inimeste mänguelamust kollektiivses arvutimängus EVE Online. Et te valesti aru ei saaks, siis Goonswarmil ongi mõnes mõttes üsna arukad põhjendused. Nad ütlevad, et mängijad võtavad oma virtuaalelu liiga tõsiselt. (Kuid kohe tekib küsimus, et kui "reaalne" on siis üldse mingi pank või mingi demokraatia?).

Niisiis ühel heal päeval ründas Goonswarmi armee EVE Onlines seni võitmatuks peetavat sõjalaeva ning hävitas selle. Jälgige seda kohmakat kolossi seal. Kas see "laev" ei paista nagu üks lagunev vana maailma über-institutsioon? Mõni pank, valitsus, riik? Ajaleht? Kas täpselt nii nagu see totakas imeobjekt selles süütus mängus, ei suuda tänased suur-organisatsioonid vastu panna uue tehnoloogia destruktiivsele jõule? Kas see pole väike mudel asjust, mis on varsti juhtumas ka reaalses elus?

Millised peaksid olema sellise tuleva maailma institutsioonid ja riigid? Milline peaks olema sealne kaitsevägi, finantssüsteem? Põnevus tõuseb.

Seni oleme aga uute ja samas vanade süsteemide suhtes asümmeetriliste tehnoloogiate ees kõik ühtemoodi kaitsetud ja ühtemoodi võimsad. Seni kuni jõujooned mängitakse ümber ning selle taustal kõlab griiferite elurõõmus huilgamine. Alles ei jää häid, ei halbu. On ainult need, kes mõistavad tehnoloogiat endale sobivalt kasutada. Kui valmis me üldse oleme, ristirahvas?

Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud

Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.

Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad - riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.

"Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta," rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.

Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.

Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.

Allikas: Postimees.

Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.

Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest - mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?

Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette...

Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.

Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.

Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.

Ootan lugusid arusaamatusest

Juba paar aastat tagasi arendasin ma välja ühe loengu, mille pealkirjaks oli "Arusaamatus". Olen plaaninud sellega midagi laiemat ette võtta, kirjutada sel teemal ühe pikema essee. Siinkohal ongi aeg lugejate poole pöörduda ja küsida pisut tagasisidet. Milliseid arusaamatusi on esinenud teie elus? Naljakaid, tõsiseid, saatust muutvaid?

Kui te saadate neid lugusid mulle aadressil daniel.vaarik@gmail.com, siis kui ma peaksin neid kuskil kasutama, saan lubada seda, et viitan teile kindlasti (või kui te just tahate anonüümsed olla, siis garanteerin ka selle, et jääte tundmatuks). Aitäh! (bow)

Inspireerivat lugemist Mart "qwerty" Laarilt

Poliitik Mart Laar on võtnud kommunismivastase löögirusika moodustamist vist päris sõna sõnalt, sest tema ingliskeelset blogi lugedes jääb mulje, et klaviatuuril on teksti sisestatud rusikasse surutud kämblaga, mitte näppudega tippides nagu valdav osa inimesi. Teistmoodi ei kujuta küll ette, kuidas rahvusvahelise poliitika suurkuju Laar selliseid kirjavigu teha suudaks.



* On siiski võimalikud ka muud variandid. 1) Partsi kass jalutas üle klaviatuuri, 2) Google translate.

Huvitav video Äripäeva disainimisest

Poola disainer Jacek Utko räägib 6 minuti jooksul, kuidas ta Bonnieri ärilehed disaini abil tõusule viis üle terve Ida-Euroopa. Huvitav, mida kohalikud Äripäeva inimesed sellest arvavad? Tegelikult olen ka mina nõus, et Äripäev on päris hästi disainitud ning lisaks on neil ka Eesti tugevamaid fototoimetusi. Probleem on ju ainult sisuga. Sellega ilmselt maailma top 10 000 lehe hulka ei saaks.

Kes kirjutas Savisaare artikli?

Eestile raudtee tagasi toonud Edgar Savisaare nime all ilmus tänases Postimehes üsna arukas artikkel pensionifondidest, kuid teksti lugedes leiab mitmeid lõike, mis on väga selgelt mõne noorema inimese keelepruugis kirjutatud. Andke mulle andeks, kui ma eksin.

Võtame näiteks selle lause ja kujutame ette, kuidas Savisaar seda telekaamerate ees ütleks: "Sisuliselt on käik võrreldav Eesti rahva eksistentsiaalsete garantiide ja tulevikukindluse kallale minekuga."

Või siis: "Paljud Euroopa riigid on alles teel selles suunas, kuhu Eesti on juba jõudnud. Meie pensionikorraldus on üks nendest asjadest, kus saaksime Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele midagi õpetada ja näidata, et jätkusuutlik pensionisüsteem on vajalik."

Tore on vaadata ka seda, kuidas Savisaar, kelle jaoks suulistes intervjuudes on kõik teised poliitikud lihtsalt "padarid", "ansipid" ja "laarid", nimetab Padarit korraga täie austusega ja läbivalt "rahandusminister Ivari Padariks" või siis rahandusministriks.

Siiski leidsin kogu tekstist ühe lause, mis on ilmselt Savisaare enda või mõne lähinõuniku sulest! Hurraa! Siin see on: "Reformierakonna populismist läbiimbunud negatiivsed sammud ei näi lõppevat!" See lause karjub nagu metsa jäetud kassipoeg üle terve artikli "olen hiljem juurde kirjutatud!". Nii selgelt kontekstist välja rebitud on see.

Loomulikult ei usu ma, et enamus poliitikute artikleid oleks nende endi kirjutatud. On olemas neid, kes kirjutavad pigem ise (Laar tõenäoliselt ja Savisaar ilmselt on samuti võimeline ise kirjutama, Kallas kirjutas ise, Marko Mihkelson ja Hannes Rumm muidugi kirjutavad kõik ise ma usun). Samas on palju neid poliitikuid, kes kirjutavad vaid mustandi ja sellest käiakse põhjalikult nõunike ja toimetajate poolt üle, kuid suur osa poliitikute artiklimassist on ikkagi kirjutatud ainult nõunike poolt või sootuks sisse ostetud.

Siiski on tavaline, et artikkel väljendab erakonna ideoloogiat. Savisaare artikkel hiilgab aga sellega, et sellel pole justkui isegi pistmist Keskerakonna seniväljendatud ideedega (pensionide tulevik on viimane asi, mis neid seni huvitanud on, nad on rohkem ikka pensionide oleviku mehed).

Moraalsest tehnoloogiast

Sten Tamkivi ütles Minu Eesti üritusel muu hulgas päris hästi Eesti netikommentaaride kohta. Tsiteerin peast aga see oli umbes nii, et anonüümsed netikommentaarid on näide anonümiseerimise tehnoloogia valest kasutamisest. See on uus tehnoloogiat ning seda rakendatakse selleks, et "ära panna".

Naljakas, et Eestis ja eriti meedias on inimesi, kes usuvad, et tehnoloogia (antud juhul anonümiseerimine) on hea igal juhul. Millalgi võiks mõista, et tehnoloogial endal puudub moraalsus ning moraalseks või ebamoraalseks teeb tehnoloogiat ikkagi ainult tema kasutaja. Sellest viimasest rääkis väga hästi Tõnis Kahu loengus "Tehnoloogiline kultuur".

Lõunasoomlased ja põhjalätlased

Ilmselt on teid tabanud sama mõte, kui te sõidate Tallinnast lõuna poole. Aga võib olla ei ole ka. Mulle on igatahes alati tundunud, et Läti mõjud hakkavad selgelt silma paistma juba kuskil Kesk-Eestis ning Pärnu-Tartu joonel on Eesti juba oluliselt lätilikum, kui näiteks Kosel.

Mõjud on muidugi peened ja ilmselt me oleme liialt harjunud nendega, kuid näiteks lõuna pool üha rohkem vohav punane tellisarhitektuur (osalt ilmselt ka materjali kättesaadavuse küsimus) ning põhjamaisele silmale pisut hullumeelsed värvikombinatsioonid väike-äride siltidel on fakt. Milline põhja-eestlane paneb näiteks kokku neoonrohelise ja pruuni? Võrus pole see mingi probleem, ma ütlen teile.

Sama moodi tulevad naaberriikide mõjud esile, kui liigute itta või läände. See kõik on muidugi ka loogiline, sest kuidas saakski nii olla, et üks riik, kultuur ja mõtteviis lõpeb järsult ära mingi kujuteldava joone tõttu (mis on seejuures ajalooliselt liikunud siia sinna ning mõnes suunas aastakümneid sisuliselt olematu olnud, rääkimata tsaariaegsest kubermangujaotusest).

Tore on lihtsalt see, et me ei mõtle sellest igapäevaselt. Ehk tulekski siis Viisitamme Pärnu linnapeana käsitleda kui Läti külma hingust? Haa, paraku ka Ansipit... Ouch, peaaegu unustasin, et olen ka ise Tartust.

Muidugi tähendab see seda, et ka Eesti mõjutab oma naaberriike samal moel. Mul polnud kahjuks aega alljärgnevat kaarti väga ilusaks vormistada, võtkem seda kui naiivgeograafilist töös olevat projekti. Oleks ka päris teretulnud mõne geograafiaharidusega inimese kommentaar siinkohal. Olen ma ikka õigel teel?

Lamba ajastu

2. pensionisamba kallale mineku ideed on viimasel ajal saavutanud lausa revanšistlik-revolutsioonilise alatooni. Umbes, et ärgem allugem pankade diktaadile, makskem kätte fondihalduritele, et neil poleks enam mingit raha pööritada! Jehuu! Kättemaks!

EPL-i juhtkirjas kõlas isegi loodetavasti irooniana mõeldud idee, et senised pensionisäästud tuleks inimestele kätte anda, et nad saaksid tarbida ning muidu väga nutikas majandusteadlane Andres Arrak kirjutab Postimehes, et lastest piisab pensionisamba asemel.

Kas me oleme tõesti NII lambad? See kõik kõlab umbes niimoodi, et ärme enam sotsiaalmaksu maksa, siis ei saa ilukirurg Peep Pree endale uut autot. Äkki jagaks kogu haigekassa reservid laiali, siis saaksid kõik endale Volkswagen Polod osta. Ja kui haigeks jääme, siis küll lapsed ravivad.

Ja valitsusjuht kes pensionisamba kallale läheb kriisi praeguses staadiumis ei saa vist üldse aru, miks Eestil on seni natukene paremini läinud kui Lätil. Nothing special, Ansips.

Pildil: pensionilammas.