Mõtteid meedia uue mudeli teemadel

Ma pole meediakriitik, ma pole meediakr... Samas ei suuda ma kuidagi hoiduda meediast rääkimisest. Ka minu kõrgharidustee sai kunagi alguse just meedia alal ning ma olen näinud paljude toimetuste tööd nii seest kui väljaspoolt. Viimasel ajal aset leidnud diskussioonid twitteris ning mujal on samuti äratanud minus erinevaid tundeid, seepärast võtan mõned neist alljärgnevalt kokku.

Hoiatan ühtlasi, et see on vist üks pikemaid postitusi, mis Memokraadis on kunagi esinenud, ning see ei pruugi jääda viimaseks meediateemaliseks sõnavõtuks. Plaanis on lähitulevikus vaadata ka mõningaid meediatööstuse eriti tehnoloogilisi aspekte. Aga siin see siis on.

1. Osa. Uue mudeliga vana trikki ei müü

"Pakkuge siis mingi parem mudel välja", ütlevad meediaärimehed ja ajakirjanikud nende pihta kive lennutavatele kritiseerijatele.

Asi on aga selles, et seda paremat mudelit ei ole vähemalt suurematele meediaettevõtetele tulemas, sest see, mida nemad ootavad, on mingisugune pehme variant, kus eksisteerivad enam vähem samasugused toimetused, enam vähem samasuguste ajakirjanike, enam vähem samasuguste reklaamimüügi tüüpide ja muu sellisega. Ma kardan küll, et nende jaoks ei ole mingit uut varianti tulemas peale vana hea "leia endale mõni teine töö" mudeli.

Samas on raskesti heituvaid optimiste, kes usuvad, et kui meedia ikka kuidagi suudaks kaasas käia uue tehnoloogiaga, siis võiks ettevõtted enam-vähem vana moodi jätkata, lihtsalt kanalid oleksid teistsugused, maksemeetodid lihvitumad ja valutumad. Seejuures jääb märkamata, et kanalite muutumine on ainult väike osa moodsa tehnoloogia poolt esile kutsutud muutustest igapäevaelus. Koos kanalitega on muutumas ühiskondlike suhete hierarhia ja senine ajakirjanik on selles uues maailmas paraku üha madalamal positsioonil.

Väga raskelt jõuab meediatööstusele kohale, et üha suurem hulk inimesi otsib olulist informatsiooni kuskilt mujalt - ja ma ei viita siin blogidele, vaid tervele struktuurimuutusele - mis tähendab, et iga think-tank või muidu hästi läbi mõeldud infovooga organisatsioon suudab kanda kunagist meedia analüütilist funktsiooni palju paremini, kuna tal on olemas publiku respekt just neis küsimustes, ning ta saab luua otsesuhteid ükskõik kui paljudega.

Ka ei toimi hirmutamine infouputuse ja meelitamine meedia kui infofiltriga, sest uued kollektiivsed filtreerimise tehnoloogiad annavad üksikinimesele kätte palju täpsema infokorvi kui üldhuvile mõeldud ja vigadega suured meediaväljaanded üldse suudavad.

Jüri Kaljundi (re)postitas täna twitterisse ühe päris hea artikli, mis minu meelest on väga täpne kokkuvõte meedia tegelikest probleemidest. Artikli üks tähtsamaid väiteid on see, et uued tehnoloogiad on vähendanud kõigi nende oskuste väärtust, millega meedia varem raha teenis.

2. Osa. Kas mõni uus mudel on Eestis siiski mõeldav?

Mulle tundub, et ellu jäävad need väljaanded, mille ajakirjanikel on oma publiku kõrgem lugupidamine kitsamas valdkonnas. Publik peab uskuma, et ajakirjanik valdab vähemalt ühte teemat lugejaga võrreldes vähemalt sama hästi, soovitavalt paremini. Sellise veendumusega tellija on valmis ka edaspidi lugude eest maksma ning ilmselt on tulemas tehnoloogiaid, mis teevad maksmise lihtsamaks.

Pole tähtis, mis vormis tasumine aset leiab. Sms-i, püsikorralduse või mingi moodsat tüüpi mikrotransaktsiooniga. Samas, nii kõrge usaldusväärsusega lehti-portaale-kanaleid pole palju ja nad ei pruugi saada väga rikkaks, kuid normaalse äraelamise nad endale siiski tagavad.

Muide, ma olen üsna kindel, et selliste nišiväljaannete kirjastamiskulud on väiksemad ja väiksemad on ka nende turundusosakonnad, kui need üldse olemas on. Sellisesse gruppi kuuluvad Maaleht, riigi toel ilmuv Sirp ja ilmselt mõned erialaajakirjad, mida ma ei oska kohe välja tuua. Vahel võib selline väljaanne tegeleda isegi vana kooli reporteritööga, kuid tehes seda heade valdkonnateadmistega, saavutab ta respekti ja rahalist tasu.

Näitena võin siin tuua hiljuti tuttavalt kuuldud kiituse Maalehele. Ta oli sealt nimelt lugenud mitmeid hästi kirjutatud uudiseid ning tõi esile ühe põhjaliku, mitme allikaga uudise selle kohta, et Eestis on köögiviljade ja muude kasulike taimede seemned otsa lõppemas. Võimalik, et jutt käis sellestsamast lihtsast nupust. Tuttav tegi sellest juba omad järeldused inimeste käitumise kohta majanduskriisi ajal, kuid seda võimaldas tal teha just usaldusväärne materjal. Tundub, et me räägime siin tõenäolisest tellijast.

Ma usun, et nišiväljaannete võimalused oma haaret veelgi suurendada pigem ajas kasvavad ning nad peaksid kindlasti tegelema sellega, et oma haruteadmisi veelgi kasvatada. Näiteks võiksid Maalehe ja Sirbi sarnased väljaanded korraldada sisulisi üritusi, mille käigus publik kohtub oma püsiautoritega näost näkku.

Needsamad kirjutajad võiksid valdkonna ekspertidena esineda ka laiemalt kui ainult oma väljaandes või ainult ajakirjanduses ja väljaanne võiks samas olla huvitatud pikematest lepingutest selliste autoritega. Mida tunnustatumad nad on, seda kõrgem on lehe usaldusväärsus. Internetiloogika ennustab, et kindlasti töötab sellisele autorile raha maksmine paremini kui sama raha suunamine näiteks turundusse, rääkimata turundusjuhi autoliisingust.

Kindlasti on oluline, et ajakirjanikud oleksid kõlbulikud osalema võrdsel tasemel suhtlemises näiteks ettevõtete tippjuhtidega või erialaekspertidega. Olgugi, et EPL-i inimesed on ükskord minuga selle osas vaielnud, olen ma siiski isikliku kogemuse põhjal vägagi veendunud, et 98 protsenti ajakirjanikke ei suhtle oma allikatega täna võrdsel tasemel ja neil puudub allikate austus. Mis austust ootavad nad siis oma publikult? Tähtis on, et autorid ei kopita kuskil näruses kuubikus ja ei võõrandu seltskonnast.

Kui on lähemalt huvi teadmistekeskse mudeli vastu, siis siin üks artikkel, mille leidsin twitterist.

3. Osa. Konkreetsete meediaettevõtete väljavaated

Oleks vale pidada kõiki Eesti väljaandeid sarnasteks. Mõne väiksema puhul võib piisata ärimudeli väikesest tjuunimisest. Seepärast võiks vaadata mõnda neist lausa eraldi.

Postimehe paukpadrunid. Postimees demonstreerib viimasel ajal kõige ehedamal kujul seda, mis on Eesti meedias valesti. Kui vaadata ülaltoodud mudelit, mille kohaselt meedia eest ollakse valmis maksma siis, kui ajakirjanikku tajutakse mingis konkreetses valdkonnas asjatundjana, siis Postimees põmmutab just vastupidises suunas ja ragistab täiega tühja.

Hiiglaslik investeering Postimees.ee-sse, mis mõnedel hinnangutel ulatub 100 miljoni kroonini (kas keegi kinnitaks seda?) on viinud olukorda, kus ettevõtte juhtkonnal on ilmselt väga valus tunnistada, et valitud tee toodab ainult tühiklikke, mis ei anna lugejale lisandväärtust ega autorile usaldusväärsust. See võimaldab küll ehk olla inimeste lugemislaual aga see ei too raha.

Postimehele jääb järele vaid võimalus proovida olla number üks klikimasin Eestis, et sellega siis reklaamiraha saada, kuid see ei ole ilmselt väga jätkusuutlik suund kuna lähiaastail seda raha lihtsalt väga palju ei ole.

EPL-i analüüsid. Tegelikult mulle EPL meeldib selle poolest, et ta on suhteliselt mõistuspärane leht, Elu24 tüüpi jura nad ei esitle ning kui vaadata kui palju Eesti headest kolumnitest just selles lehes ilmub, siis on see isegi hämmastav.

Viimasel ajal on EPL hakanud sihikindlalt tootma analüüse poliitilise ja majandusliku olukorra kohta, kuid nendega kaasneb esialgu siiski see probleem, et suur osa neist ei ole küll nii kõlbulikud, et nende eest oldaks valmis maksma. Vahel avaldatakse analüüsi nime all ka asju, mis seda kindlasti ei vääri. Kuid ma loodan, et aja jooksul see paraneb ning EPL-i investorid ei tüdi lehte toetamast.

EPL-i probleem on aga liigne haare. Olla universaalne ajaleht kõigi võimalike lisadega ei ole lihtne. See on kallis ja see tähendab, et organisatsioon on liiga suur. Võib olla tuleks suurendada fookust ja tõmmata kuskil teemadega koomale. EPL-i puhul maksab positiivselt veel ära tuua turunduse sisulist arusaamist meediaettevõtte tegevusvaldkonnast. Väga edukad ja sisulised raamatuprojektid koos eelmisel aastal läbi viidud Lennart Meri Hõbevalge teemalise konverentsiga on kindlalt aktiva poolel.

Ekspress ja skeemid. Ekspressi marginaliseerumise trend on kestnud juba aastaid, kuid välja on see löönud just viimasel ajal, sest varem ostsid inimesed Ekspressi pigem harjumusest, kuid kulude kokkuhoiu ajastu on tellimusest loobujate arv olnud suur. Mulle näiteks teatas kaks inimest ühel ja samal nädalal, et nad loobusid Ekspressi tellimisest. Ning need kaks inimest on just need ainsad kaks inimest, kellest ma seda kunagi poleks uskunud ning minu teada on nad finantsiliselt üsna heal järjel.

Ekspressi põhilise probleemina näen ma tegelikult seda, et autorid on väga kaua selles lehes töötanud, toimetus asub samas rääbatanud hoonenurgas ning lugusid toodetakse enam vähem ühe malliga, mis on seni alati töötanud. Ilmselt tunnevad kõik lugejad Vedleri, Vahteri, Kärmase või Jürgeni käekirja ning intriigi ülesehituse kasvõi une pealt ära. Samal ajal kui (tegelikult head) autorid on justkui pisut aega kinni jäänud, tormab maailm edasi.

Mulle siiski meeldib Ekspressi puhul see, et nad on ka varem keerulistest oludest välja tulnud ja praegu on näha näiteks toimetuse aktiviseerumist probleemi tunnistamisel ja uusi koostöövorme lugejatega - näiteks esmaspäevaste koosolekute ajal suhtleb Hõbemägi lugejatega ka netis (jälgige näiteks Priit Hõbemäge twitteris).

Delfi ja laenukivi kaelas. Delfi on teine tühjade klikkide tootmise hullus, millele kuulub vist ka mitteametlik Eesti rekord valesti tsiteerimises, kuigi Äripäev hingab siin tõsiselt kuklasse. Räägitakse, et Ekspress Grupi poolt Delfi ostmiseks võetud laen on asi, mis segab kogu grupi arengut pommina jala küljes. Ma ei oska Delfi tuleviku osas midagi tarka öelda, ilmselt toimub millalgi meelelahutusportaalide turul mingi konsolideerumine.

Sirbist ja Maalehest ma juba rääkisin. Vabandan Äripäeva ja Õhtulehe ja paljude teiste ees, et nad jäid käsitlemata, kuid ma usun, et nii ÄP ja ÕL on pigem selle üle õnnelikud. :)

27 comments:

Tarmo ja Merit said...

Polnud see postitus midagi nii pikk:)

Üks tulevikku suunatud küsimus - mitu üleriigilist päevalehte on Sinu arvates Eestis 5 aasta pärast?

Tarmo

Unknown said...

siin on see mainit Maalehe lugu. vana kooli meetoditega kirja pandud, aga kuidagi...õige. http://www.maaleht.ee/2009/05/14/uudised/6836-vaene-aeg-sunnib-eestlasi-taas-potipollumeesteks

Unknown said...

aga kui mudelitest rääkida, siis asi pole ajakirjanikes, kellel on oskus kirja panna ju olemas, vaid võimes aru saada, et maailm on tõepoolest teine kui vee aasta eest. kurioosumite aeg on totaalselt ümber. praegu valitud teemad lähevad korda toimetajatele, iseendale ja auhinnazhüriide.

Vali Dool said...

EE puhul on need ajakirjanikud tegelikult suur pluss... nad on brändid. Pole vahet kuidas nad kirjutavad, rahvas teab neid ning neid saab müüa. Nende arvamus läheb korda. Ajakirjanike kujundamine brändiks on olnud neil justkui taotluslik. Samas teised lehed nagu müüks meelega anonüümset lugu mille kvaliteedi peaks tagama väljaande bränd. Ma arvan, et see on viga.

Eimar Veldre said...

Hea oleks sult, Daniel, kuulda ka audio- ja telemeedia arengutrendidest.

Muutunud arusaamade ja infotarbimuse juures on meedial vahendaja ja filtreerija kõrval järjest enam võimalus muutuda sihtrühmalisest personaalseks - blogosfäär on sellise nõudluse parimaks pakkumuseks.

Kui hinnata sinu poolt mainitud ajalehti, siis minu arvates on Ekspress säilitanud oma näo ning oma veebi infomahu ja uuenduse regulaarsuse suurenemine, tulevad pigem kasuks.

Päevalehe analüüside osas sinuga nõus, et oht on spekulatiivsusse langeda, ent usun, et EPL areneb. Täna on ta selles zhanris minu jaoks ainus tegija Eestis.

Tooksin sisse ma piirkondlikud ajalehed. Maakonnalehed on viimase aasta jooksul tugevalt oma veebe uuendanud; seda küll pigem mahu kui omaduste poolest. Näen siin suundumust, et suurlinna ja tõmbekeskuste välised uudised jõuavad nüüd järjest enam suurde pilti.

Priit Hõbemägi said...

Põnev lugu! Tunnistan, et mulle meeldib ajakirjanduse kriisi juures see, et ometi on hakatud tõsiselt tegelema selle rolli ja ärimudeliga ja ilmub tohutult huvitavaid käsitlusi. Väga hea allikas on muide Twitter selliste artiklite leidmisel.
Mul on hea meel, et Ekspress on siin samuti arutluse all. Oleme toimetuse tuumiktoimetajatega viimasel ajal korraldanud Ekspressi hommikusööke, kuhu oleme kutsunud mõne külaliskõneleja, kellega koos arutleda ajakirjanduse tuleviku ja Ekspressi tuleviku teemadel. Oleme kohtunud Tiit Hennoste, Aavo Koka ja Tiina Kaalepiga. (Traditsiooniline valik, aga alles algus! Kui kellelgi on häid soovitusi, kellega võiks kohtuda ja arutleda, siis palun saata teade mulle twitteri peale või siia samasse kommentaariumi) Põhitõde öeldi välja aasta tagasi - et ajakirjandus on tohutus muutumises, tagasipöördumist vana juurde ei ole ja et mitte keegi ei tea, mis lõpuks ajakirjandusest saab. Mingis mõttes on lohutav, et nii New York Times kui Eesti Ekspress on uue mudeli osas enam-vähem samal stardipositsioonil - kumbki ei tea, mida tegelikult kohe nüüd tegema peaks. Aga selle lohutusega pole suurt midagi peale hakata... Usun pigem seda seisukohta, et uus ärimudel ei tule mitte ajakirjanduse maailmast, vaid ärimeeste poolt, keda ei rõhu traditsioonide taak.

Toivo Ellakvere said...

humm, kuna mina lugejana tarbin peamiselt ainult ajalehtede aravmuslugusid (internetis, eksole), siis ma ei oska uudiste kohta miskit öelda.

ärimudelid eestis? kas võiks olla lahenduseks tasuta lehed, mida saad kaasa võtta kohvikutest ja R-kisokitest. tellijana ma ei saa aru miks peaksin maksma peale selle eest et saan reklaami lugeda. mulle reklaam meeldib, aitab maailmas orienteeruda, aga ma ei ole selle eest nõus peale maksma.

Toivo Ellakvere said...

ekspress + päevaleht + maaleht + õhtuleht = 1. müüa õhtuleht, 2. sulgeda päevaleht = 1 rohevalge ja ja 1 punakollane nädalaleht

dr Baarmän said...

Sul on tuline õigus, kui sa ajakirjanikke nende kuubikutest välja peksad. Sest ehkki igal arvuti taga konutaval kontorirotil on võimalik vähese vaevaga oma isiklik ühemehe-infoagentuur püsti panna (ja teises samasuguses kuubikus istuval ajakirjanikul ei ole talle tõepoolest suurt midagi vastu panna), ei suuda ka tema oma kuubikus ju originaaluudist toota :) Sest asjad juhtuvad kuskil mujal, kontakte tõsiselt heade allikatega telefoni teel ja kiiresti ei sõlmita ning Kapa-Kohila olude kirjeldamiseks tuleb paratamatult kohale sõita.
Jah, ma võin kuugeldades saada kätte suvalise informatsiooni, aga kes mulle ütleb, kumb kahest teineteisele vasturääkivast koduleheküljest mulle õiget infot pakub? Muidugi ma võin kontrollida, leida taustainfi, aga see ei ole ei kiire ega lihtne tegevus. Parem, kui selle kõigega tegelevad spetsialistid.
Ja selles suhtes on nii sinul kui viidatud artikli kirjutajal õigus - enamus praegusi ajakirjanikke ei ole spetsialistid ühe eriala kitsamas tähenduses, samuti puudub neil pahatihti selline laiem silmaring, mis lubab neil suurt hulka infot õigesse konteksti panna ja olulisema välja sõeluda. Kusjuures ÄP, millele sa suuremeelselt halastasid, näibki meelega vältivat nii seesuguste spetsialistide värbamist kui ka olemasolevate seast väljakasvatamist - ja seda puht fiskaalsetel kaalutlustel. Tavalist kirjatsura on ju odavam pidada...

Unknown said...

See kuskilt-mujalt-otsimise mõte tekitab mulje, et teadmisel polegi piiri, et teadmine on lõputult hajuv süsteem. Inimene on ikkagi kariloom ning ka keelekasutus on osalemine kokkuleppes. See kokkulepe leiab meid alati üles ehk teisisõnu: jagatud teadmine kuhjub mingil moel ikkagi kusagil, olgu siis võrgus või lausauditooriumis. Ja muidugi on ka küsimus, kas on ka üksinda seisvat, omaette teadmist, mida keegi ei taha jagada.

Lühidalt: pole mõtet loota, et uus tehnoloogia meid tingimata teistmoodi elama sunnib

Jüri Kaljundi said...

Kuna mõned oma mõtted olid juba ammu ootel, sai samal teemal nüüd ka oma lugu kirja pandud:
http://jkaljundi.blogspot.com/2009/05/muutuv-meedia.html

Anonymous said...

Ma pole meediakriitik, ma pole meediakr... Meediakriitik in denial!

Unknown said...

Üks päris hea näide sellest, kuidas spetsialiseerumine ning väga põhjalik teemakäsitlus võib tänasel meediamaastikul olulist edu tuua, on USA kokandusajakiri Cook's Illustrated. Siin on neist üks lühike loojupp -- http://www.37signals.com/svn/posts/1518-how-cooks-illustrated-thrives-while-others-are-dying

Madis J said...

Muidu ilus ülevaade - hea , et keegi ka sellist mõtlemist pakub - kuid ühes oled sa nö massidega kaasa läinud. See on tühiklikkide teema. Sa suhtud sellesse halvustavalt, mis põhjusel? OK, tunned, et kanal ei vääri sinu taset, fine. Kuid kui kanal läheb massidele peale, mis selles halba on. Pigem on see ainus jätkusuutlik mudel - esiletõstetud EPL kaotab jõudsalt auditooriumi. Ega Maalehelgi palju paremini lähe, kuid nõus, et oma nishis on kindle lugejaskond. Sirp ei asu kahjuks üldse pildil. Kas põhjus üheülbalises peatoimetajas?
Ok, ma näen ka klikkide valdkonnas erisust. PM Online teenib 2milj kuus ja kulutab 2,5. Samas Delfi teeb põhiosas samat kvaliteeti, kuid pakub lisaks ka nishitooteid (Naistekas,Forte, Weekend jt) teenib 3 milj ja kulutab ka 2,5. Kokku teeb see tänases turuolukorras kõige kasumlikuma meediamudeli.
Kas pole antud valdkonnas nii, et elitaarid ei saagi olla pädevad massimeedia kriitikud. See, mis sulle meeldib, ei meeldi massidele. See, mida massid tarbivad, ei luba sul anda kõrget väärtushinnangut.

Kui vaadata rahalist poolt, sest see on meediamudelites kõige määravam - seda, kes mille eest raha on valmis välja käima - siis massimeedia ruulib. Muidu poleks telel nii head positsiooni. Massimeedia eest ollakse nõus maksma ka edaspidi, samas nishimeedias on väga raske seda õiget ja tasuvat leida. Massimeedia jääb ka edaspidi tasuvaks, kuid selle sees võib asuda ka nishimeedia, mis omakorda on tasuline.

Loodan, et see väike kriitikanool ei ole surmav, sest mis tei tapa ....

Daniel Vaarik said...

Tere Madis, asi oleks palju lihtsam, kui meedia ise ei müüks ennast kui elitaarse funktsiooni kandjat. Lühidalt öeldes müüb meedia ennast kui ühiskonna valvekoera.Sellest loobudes peab ta ka ametlikult teada andma, sellest rollist loobumisest.

Valvekoeraks olemine tähendab, et meedia tarbijad usaldavad talle teatud rolli, mis eeldab teatud läbipaistvust ja teatud tõekspidamisi (näiteks seda, et informatsiooniga käiakse ümber täpselt, seatakse ärihuvid allapoole tõese info edastamise huvidest ja nii edasi).

Just sellest rääkisin pikemalt ka kunagises artiklis Tühi Mikrofon Sirbis.

Aga see selleks, Sa näid püstitavat eelduse, et inimesed klikivad pealkirjadele sellepärast, et need meeldivad neile. Kas Sul on Eestis mõni mitte-elitaarne sõber, kes tunnistaks, et ta väga armastab kui meedia teeb tema juttu ümber kirjutades kolm viga, paneb juurde 12 aastat vana foto ning püstitab seejärel tehtud vea põhjal intriigi, mida siis korratakse hiljem kõigis kanalites?

Näiteks Sinu praeguse kommentaari põhjal võiks teha sellise uudise "Kommentaator Madis: Elitist Varik ei tohiks enam kunagi meediat kritiseerida". See tooks kindlasti rohkem klikke kui mõni täpsem ja rahulikum pealkiri ja seega oleks kõik justkui äriliselt korras?

Siis on meedia puhul veel paar olulist aspekti. Kui lugeda Benedict Andersoni raamatut Imagined Communities ja ka muid sarnaseid käsitlusi, siis tuleb välja, et meedia ja rahvuse kujunemine on vanasti käinud käsikäes. Meedia on täitnud funktsioone, mis on ühendanud inimesed sarnaste teemade ümber, defineerinud rahvuse piirid ning ka need teemad, mille ümber käib ühiskonnas diskussioon. Siit tuleb paratamatult elitaarne järeldus, et meedial on kohustus täita diskussioone algatavat funktsiooni ka muul teemal kui kellegi püksikud ning kui ta seda ei tee, siis ta ongi pigem meelelahutusäri, mitte meedia.

Aga nüüd nende tühiklikkide juurde. Tegelikult ma mõtlesingi tühiklikkide puhul neid klikke, mis ei too tellijaid-maksjaid juurde. Tühiklikk ei tähendanud siin "tühist klikki" vaid klikki, mida küll tehakse, kuid millele ei järgne kunagi reaalset ostu, sest puudub usaldusväärsus. Neid saabki üleval hoida ainult reklaamirahaga ning need meenutavad oma olemuselt väga spämm meili põhimõtet - tuhandest inimesest 2 protsenti lõpuks klikib reklaami ka, selleks, et saada rohkem reklaamiklikke, on vaja tühiklikkide hulk ajada väga kõrgele jne.

Kokkuvõttes on investeeringud sellistesse klikimasinatesse väga suured ja nad ei pruugi äriliselt absoluutselt ära tasuda nagu me ka praegu siiski meediamaastikul väga hästi näeme…

Aga igatahes aitäh selle kommentaari eest, sest esitasid Sa ju täpselt neid argumente, mida minu jutu peale nii mõnigi lugeja võib esitada. Proovin paaris järgmises postituses veel samal teemal mõtteid täpsustada.

tarmojuristo said...

Daniel ütles oma vastuses juba kõik olulise ära, aga vast rõhutaks ka omalt poolt veel korra, et meedia ei ole sama asi mis meelelahutus - või vähemalt ei peaks olema. Meelelahutuse puhul ei ole mõni maitsevääratus või ka pidev jalaga-tagumikku-tase mingi eriline probleem - kellele meeldib see vaatab, kellele ei meeldi see ei vaata.

Kuigi meedia puhul on ju ka tegelikult tore, kui see "massidele peale läheb". Samas kui sellest saab juhtiv printsiip ja valikute tegemise alus, on "massimeedia" tähendusest veidi vildakalt aru saadud. Massimeedia ei ole mitte mingi sellist tüüpi meedia mis võimalikult paljudele meeldib, vaid meedia, mis ulatub suurte rahvahulkadeni - mõiste ise tekkis muide 1920ndatel seoses raadio ja rahvusliku levikuga ajakirjanduse levikuga. Ja suurte rahvahulkadeni jõudmise tähtsus ei olnud algupäraselt taaskord mitte see, et oleks äkki leitud asi mis kõigile meeldis, vaid nimelt see, et läbi massimeedia sai suuri masse LIITA RAHVAKS, käsitledes teemasid, mis olid laialt olulised ja kinnistades väärtusi, mis defineerisid neid uusi, ka Danieli poolt viidatud raamatus käsitletud "imaginaarseid kogukondi", mille all Anderson pidas silmas just nimelt tärganud rahvusi, millele meedia andis teatava selgroo ja (kujuteldava) küünarnukitunde.

Selliselt on meedial aga tõepoolest teatav elitaarne funktsioon mitte olla pelgalt oma ühiskonna peegel vaid ka kujundaja. Sellega seoses meenub mulle kohe stseen kultusfilmst Big Lebowski, kus Walter Sobchack ütleb "Say what you like about the tenets of National Socialism, Dude, at least it's an ethos". See rida võtab väga hästi kokku suurema osa praeguse Eesti meedia kurva seisu - ta pole mitte niivõrd halb kui lihtsalt kaotanud kogu oma relevantsuse.

Madis J said...

ok sõbrad, liigume edasi. Ma näen Danieli ja Tarmo kommentaaride seda ühta ja sama viga - te üritate ajakirjanduslikke printsiipe ja eeldusi panna meediale. Ei tasuks äta unustada, et ajakirjanuds on vaid osa meediast ja kahjuks või õnneks üha väiksem osa meediast. Ses suhtes tuleb "andersonide" kirjutisi võtta kui käsitlusi minevikust.
Tarmole - jah loomulikult on see aidanud liita masse, kuid see on üks massimeedia omadusi ja ilminguid ja ka oma aja (kui meedia oli konsentreeritum) märke. Samas massimeedia on ikka see, mida massid tarbivad. See ei pea neile meeldima, see võib ahvatleda aga nad tarbivad seda.
Kui tulla tänapäeva, siis kui palju on teles ajakrijandust? Väid kübeke ja enamus sellest ETVs. Mujal lokkab meelelahutus. Onlines on meelelahutus veelgi enm segunemas ajakirjandusega. Lisaks on onlinel suhtlemise layer, mida varem polnud. See on tüesti minevikust tulnud ajakirjandusjüngritele ootamatu tagasiside pomm, mida vaid vähesed on õppinud omatarbeks ära kasutama. Onlines on veel lisaks teenuste layerid - fotod, kaardid jne.
Kogu asja point on lihtsustatult selles, et meediat tarbitakse ajakirjanduse pähe. Ajakirjanduse tähtsus raugeb. Kui nüüd edasi diskuteerida, siis võiks mõelda teemadel, kas on midagi, mis ajakirjanduse tähtsust taas suurendaks. On selleks mõned vood selles samas valdkonnas või on elu ise oma perioodidega või lähemegi sopistumise teed

tarmojuristo said...

Loomulikult nõus, et a) meedia on laiem kui ajakirjandus ja b) meelelahutus lokkab nii TV-s, online-is kui kasvavalt ka ajakirjanduses. Aga oluline küsimus ongi just nimelt selles, mida sa ka viimases lõigus tõstatasid - ja just see ongi põhjus miks ma antud postitust kommenteerima vaevusin või miks Daniel ilmselt teema üldse tõstatas - ehk siis erinevus deskriptiivse ja normatiivse vaate vahel. Tänase olukorra nentimine ei ole juba mõnda aega mingi eriline avastus või teravmeelne tähelepanek.

Mida selle olukorraga täpselt teha on muidugi eraldi palju keerulisem teema ja on hea meel näha, et see on asi mille üle asjaga igapäevaselt tegelevad inimesed ka Eestis tegelikult mõtlevad. Aga selle mõtlemise edukusele tuleks kahtlemata kasuks mitte lähtuda positsioonist, et massimeedia on n.ö. masside vähim ühisnimetaja, sest niimoodi jõuamegi väga kähku Tissi-Maarjani või Soojaku-Elmari juurde ja nendime, et polegi midagi teha - ju me siis sellised olemegi.

Lauri Isotamm said...

väga huvitav teema.

ma ei pretendeeri laiale või sügavale teadmisele meediateooriast või -ajaloost. wikipediast pärit teadmistega ka ei viitsi vehkida.

lihtsalt paar tähelepanekut. maal sauna küttes meeldib mulle vanu ajalehti sirvida, on teisi päris suur pakk seal erinevatest perioodidest.

ma ei saa ikka täpselt aru, mida me igatseme, kas eestis on siis kunagi olnud seda ideaalmeediat, uurivat, faktitäpset eetilist vahikoera?

edasi 1984: 8 mustvalget lehekülge, nlkp pleenumi otsused, tartu parteiaktiivi uudised, tööeesrindlase foto, reportaazh tartusse saabunud lõõtsaga ungari bussidest ja lõpuks surmakuulutused.

kas see on see juhan peegli vaim, mida me taga nutame?

postimees 1992: leht on paksem, osa teemasid selgelt kollased, fakt ja kommentaar endiselt selgi nagu puder ja kapsad, välisuudised on esitatud üsna obskuursel moel (loeks nagu rubriiki kirev gloobus).

kõigi oma hädadega on tänane paberpostimees mu meelest parem leht, kui 10, 15 või 25 aastat tagasi.

kas häda pole mitte selles, et me võrdleme oma kodust meediat FT, NYT-i, WP-i või ka HeSa vastu ja see pilt ei kannata võrdlust kuidagi välja? kas ta saakski?

economisti arvates (eelviimane number) aitavad meediatööstust just needsamad ärilised ja tehnoloogilised uuendused, millele nii daniel kui priit hõbemägi viitasid (nt micropayments).

aga eestis? mina ka ei tea, kes neid paberlehti loeb ja kas nad oma marginaliseerumisest kuidagi pääseksid. äkki kannataks eesti välja ühte nädalalehte, sellist economisti, speigeli (aga mitte kadunud luubi või ärielu) moodi paksemat ja analüütilisemat, kui kõik päevalehed ja ekspress kokku/kinni panna? kas nii ei kannataks mingit toimetust ikka alles jätta ja ka kvaliteetsemat online-sisu pakkuda?

erinevalt nt new york timesist (kes kaotas esimeses kvartalis ca usd 75m), läheb economistil siiani väga hästi - viimati raporteerisid nad 12% käibe ja 7% kasumi kasvu...

Daniel Vaarik said...

Economisti puhul kehtib kindlasti just seesama postituses mainitud eeldus, et nende suhtes on professionaalne respekt ja olgugi, et neid on nišiajakirjaks raske nimetada on nad siiski valdkondliku suunitlusega.

Lauril on õigus, et meie ajakirjandus polegi ju kunagi liiga tugev olnud, 30ndatel olid asjad ju päris halvasti... No aga ega mina ka ei nuta taga 76nda aasta Postimeest. 80ndate lõpus alustati ilma eriliste teadmisteta...

Need staarid, kes olid, on võib olla pisut üle heroiseeritud ajaloo käigus, kahtlemata on nende teened muidugi samas tähtsad...

Kuid rahvuse kujunemisel 19nda sajandi lõpus oli meedial kindlasti absoluutselt keskne roll ja asi on lihtsalt selles, et rahvused ONGI ühise meedia produkt, mitte mingi jumala poolt ilmutuse läbi kokku aetud kogukond (meedia alla läheb ka kirjandus ja kunst). Sellepärast ei piisa meile vist ikka sellest, et lepime vigaste tekstide helpimisega ja ei püüdlegi enam kuhugi.

Võib isegi väita, et kui me ei saavuta piisavalt tugevat meediat, siis ilmselt ei ole ka eriti veenvat riiki ja rahvust (teema ka palju suuremate riikide jaoks!). Ja seda kõike peab proovima saavutada ajal, mil tehnoloogilised muutused sulevad mingeid vanu uksi ja avavad uusi.

tarmojuristo said...

FT ja Economist on tõesti globaalsed niši-väljaanded, aga mina ei saa aru miks ei võiks Eesti ajakirjandusest rääkides näiteks HeSa järgi latti seada.

Ning kui tuleb nõustuda, et Eesti meedias tõesti ei ole mingit minevikulist kuldaega mida taga nutta, siis praegune kollektiivne peataolek seoses vanade mudelite äravajumisega on rämpsu ja mitte-päris-rämpsu vahekorda veelgi viimase kahjuks kallutanud. Kindlasti on oma osa ka (mõnede) lugejate ootuste nihkumises.

Isiklikult ma tean lihtsalt seda, et kunagi ma lugesin lehti - Ekspressi, EPL-i, Postimeest, isegi Äripäeva - aga nüüd enam ei loe juba ammu, ostmisest rääkimata. Eelmisel aastal ostsin mõned Sirbid ja paar Vikerkaart ja ongi kõik. Samas käib mul kodus kolm tellitud ajalehte välismaisest nišimeediast - nii et asi ei ole selles, et mulle enam lehte lugeda ei meeldiks. Ja sama kehtib (või kehtis kui ma veel Eestis olin) laias laastus ka muu emakeelse meedia suhtes, olgu see siis TV või online.

Ja nii ma ei saagi aru - kui tänaseid lehti tehakse nii, et need massidele peale läheks - aga massid neid ei osta ja senised lugejad lõpetavad oma tellimusi just nimelt seepärast, et NEILE ei lähe see peale... siis midagi tundub selle pildi juures väga valesti olevat.

polaarkaru said...

Aga kas sa BNSi toodet ostaksid, st puhast uudist? Kusagil peab ju keegi olema, kes ka tõepoolest sisu toodab, kuigi praegu paistab, et väljaanded, õigemini online pigem pakendab ja lisab lehve ja rosette ühele ja samale nirule sisule. Mul on Nick Daviese "Flat Earth News" paraku ikka veel pooleli, aga seal kaebab ta, et sündmuste katmiseks on lihtsalt liiga vähe "elavjõudu ja tehnikat", kui militaarseid metafoore kasutada; suur osa meediast töötab juba PR-tekstide peal või taaskäitleb teiste tehtut.
PS Ma pean BNSi puhul silmas professionaalset info hankimise ja töötlemise teenust, mitte konkreetset asutust.

Kristjan said...

ma loobusin kunagi BNS-i uudistest seetõttu, et tegin mõned nädalad statistikat, et kui palju mul neist uudistest reaalselt kuidagi tööalaselt korda läheb (mitte et seda huvitav lugeda oleks vms). Neid uudiseid oli vast päevas 1-2. Miskitpidi olid need uudised tavaliselt kajastatud ka teistes (online) kanalites, nii et otsust oli üsna lihtne langetada.

ÄP lugemist (või pigem tellimist) jätkan. Lihtsalt pole veel sellist väga head alternatiivi, kust majandusasjades kohalikku fooni kätte saada. Samas olen ma korduvalt tabanud ennast mõttelt, et kas selline mõnevõrra ärapanev käsitlusviis sellises väikeses riigis lõpuks ei jõua olukorrani, kus suur osa reklaamitellijatest on kuidagi ise olnud ÄP poolt sedavõrd hingepõhjani solvatud, et nad seetõttu ka ÄP-s reklaamimisse kriitilisemalt suhtuvad.
Lugedes US või UK meediat, võib ka sealt leida muidugi äärmiselt kriitilisi arvamusi, aga sügavamal tasemel on sealsed ajakirjanikud ikkagi pahatihti tuntavalt "omade" poolt. Mistõttu näiteks WSJ võib vabalt olla USA suhtes kallutatud analüüsiga (näiteks USA aktsiaindeksite "suurema tõusu" väitmine valuutakursside mõju arvestamata). Kes on need "omad", kelle poolt ÄP ajakirjanikud on, jääb igatahes tavaliselt selgusetuks.

EPL. Ärileht on kohati täitsa hea, kuigi enamasti on see rahvusvaheline osa juba kusagil (tihti Ft's) varem silma jäänud.

Postimees käib mul kodus, kuna seda loeb mu naine ja tema arvates peab ka lastele mingit lehelugemisharjumust kasvatama. Eks näis, kas see selleks kõlbab.

Ekspress käib ka, kuna ma mängin Priit L.-ga koos vollet. Ta peab ju ka kuidagi oma osamakse selle eest ära maksma :-)

Daniel Vaarik said...

BNS-i koha pealt. Ma pean neid usaldusväärseteks, neil on omad põhimõtted ja eelmises töökohas tellisime neid, sest meil oli seda töövahendina ka tarvis. Eraisikud ei ole aga vist nende turg?

Kristjan said...

Me tellisime kunagi BNS-i ikka muidugi ettevõttesse. Ja küsimus pole usaldusväärsuses, selles suhtes pole mul midagi õiendada.

Unknown said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

Claudia Klein said...

Tere ja Tere tulemast Spotcapi ülemaailmsetesse laenuteenustesse. Minu nimi on Claudia Klein, olen laenuandja ja ka laenukonsultant.

Kas vajate rahalist tugevdamist? kas vajate laenu erinevatel eesmärkidel? Kui vastus on jaatav, soovitan teil pöörduda minu ettevõtte poole | spotcapglobalservices@gmail.com | või kirjuta meile WhatsApp: +4915758108767 | ja teie kontol on laen 24 tunni jooksul, kuna pakume suurepäraseid laenuteenuseid kogu maailmas.

Pakume kõikvõimalikke laenuteenuseid (isiklik laen, ärilaen ja palju muud), pakume nii pika- kui ka lühiajalisi laene ning lisaks saate laenata kuni 15 miljonit eurot. Minu ettevõte aitab teil mitmesuguste laenutoodete abil saavutada mitmesuguseid eesmärke.

Me teame, et õigustatud laenu saamine on alati olnud tohutu probleem Üksikisikute jaoks, kellel on rahalisi probleeme ja kes vajavad selle lahendamist, on paljudel inimestel kõrgete intresside tõttu nii keeruline omakapitalilaenu saada kohalikest pankadest või muudest finantseerimisasutustest. määr, ebapiisav tagatis, võla ja sissetuleku suhe, madal krediidiskoor või muud põhjused.

Enam pole ooteaegu ega stressirohkeid pangavisiite. Meie teenus on saadaval ööpäevaringselt - saate laenu ja teha tehinguid igal ajal ja igal pool, kus seda vajate.

Pakume 24-tunnist maailmatasemel laenuteenust. Päringutele / küsimustele? - Saada e-kiri aadressile | spotcapglobalservices@gmail.com | või kirjuta meile WhatsApp: +4915758108767 | & Saate vastuse hetkega.

Teie pere, sõbrad ja kolleegid ei pea teadma, et teil on vähe raha, lihtsalt kirjutage meile ja saate laenu.

Teie rahaline vabadus on teie kätes!

 
©2009 Memokraatia | by TNB