Ma ju hoiatasin, et muutused Memokraadis ei ole sugugi läbi. Esiteks kolib see blogi tänasest uuele aadressile memokraat.ee, teiseks vahetub blogimisplatvorm ning sellega seoses ka paratamatult kujundus, kuna sama skinni ei saanud üle viia.
Otsustasin seekord Wordpressi kasuks, kuna seal on pisut paindlikumad võimalused blogi arendamiseks. Vanad postitused jäävad siia aadressile veel mõneks ajaks üles, kuna nendega on seotud suur kogus erinevaid linke, kuid juurde siia enam midagi ei tule.
Sellega seoses soovitan ka praeguseks olemas oleval 300+ tellijal üle vaadata ka feedreaderi aadressid, kuigi tundub, et mõnede jaoks võib mingi IT-maagilise lükke tulemusel toimida ka automaatne ümbersuunamine, ausalt ei tea, kontrollige igal juhul üle. Uue Memokraadi tellimise link on siin. Näeme siis uuel aadressil, kus ma räägin juba pikemalt ka edaspidistest paanidest.
Memokraat kolib uuele aadressile
Kvaliteedist ja turunduse jalajäljest
Kaks kommentaatorit juhtisid eelmise posti all tähelepanu EPL-i kvaliteedipüüdlustele ja ma olen ka märganud selle lehe vastavaid suundumusi. Kuigi sisu kallal võib tihti norida, on EPL võrreldes teiste päevalehtededega usaldusväärsem.
Olen ise mõelnud, et kui ka muidu meedia pärast muret tundvad lugejad tõesti märkavad ühe ajalehe erinevust, võiksid nad põhimõtteliselt sellest siis ka suureneva tellimuste arvu või külastuste hulga kaudu teada anda. Võib olla tuleb see leht välja ka mingisuguse online sisu tellimise variandiga, sest mina isiklikult ei taha neid paberihunnikuid endale koju.
Teoreetiliselt on üks asi veel.
Vähem taibatakse, et sama skeem kehtib ju ka reklaamiandjatele. Kui ettevõte muidu muretseb oma tegevusest tuleneva ökoloogilise jalajälje üle, siis võiks ju muretseda ka turunduse tulemusel tekkiva kultuurilis-ökoloogilise jalajälje eest ning osta oma reklaamid kvaliteetsemasse lehte?
Võib olla jõuavad sõnumid vähema arvu inimesteni, kuid kui KÕIK mõjud läbi arvutada, siis pole asi enam nii lihtne. Võimalik, et kvaliteetsema väljaande lugeja klikk on väärtuslikum ning samuti on võimalik, et tänu saadud rahale suudab see kvaliteetväljaanne muutuda ka tugevamaks ja kasvatada lugejate arvu, kuna tal on nüüd rohkem raha.
Ning loodetavasti saab rämpsväljaandes reklaame avaldav kujuteldav jogurtitootja ikka aru, et tema raha eest toodetakse peale jogurtiostude ka nii ebakvaliteetset sisu, et oleks see jogurt, ajaks see kõõksuma? Või sellest, et äripartnerina mängu kaasa mängides osaleb ka tema süsteemis, mille tegevuse osad mõjud ei pruugi talle endale sugugi meeldida ega kasulikud olla?
P.S. Kunagi varem käsitlesin sama teemat postituses nimega Õudne tõuk
Postimees Online'i investeeringute suurusest
Postituses "Mõtteid meedia uue mudeli teemadel" puudutasin muu hulgas ka aegade jooksul tehtud investeeringute suurust Postimees Online'i. Peab piinlikkusega tunnistama, et kuigi ma mainisin seal küsimuse korras Postimees Online võimaliku investeeringu suurust, oleks võinud korra äriregistrisse vaadata. Ma ei teadnud, et Postimees Online on eraldi firma ja selle info on avalikult kättesaadav.
Aruandest selgub, et kuigi ükski tegutsemisaasta pole PO-le lõppenud kasumiga, on tema reklaamimüügi tulud katnud enamuse arenduskuludest. Postimees AS on pidanud ettevõtte omakapitali 2008. aastal juurde maksma 5 miljonit krooni ning põhivarasse investeerima miljon krooni. 2007. aasta majandusaruandest selgub, et investeeringud põhivarasse olid 1,7 miljonit krooni ning omakapitali süstiti siis 2,6 miljonit krooni.
Mis juhtub, kui reklaamitulu järsult kukub? Firma müügitulu oli hoolimata alanud majanduse jahenemisest eelmisel aastal 23 miljonit krooni, kuid suur osa sellest läks üpris jäikadeks kuludeks nagu näiteks rohkem kui 50 töötaja palgad (13,8 miljonit) ja üldhalduskuludeks (6 miljonit krooni). 4,9 miljonit krooni läks turunduskuludeks, mis iseenesest pole jäigad, kuid on kindlasti olulised turu suurima lugejate arvu saavutamiseks peetavas võitluses Delfiga.
Kujundusuudiseid
Lähitulevikus võib Memokraadi töös esineda tõrkeid, kuna ma kavatsen pisut muuta kujundust ning natuke eksperimenteerida. Mis tähendab, et üks päev võib asi välja näha näiteks halli värvi aga teine päev aga ei pruugi. Lugejad on muidugi oodatud oma arvamust avaldama, kui mõni asi ei meeldi või meeldib.
Andrus Ansipi vastuolulisusest
Hiljuti suutis peaminister Ansip iseendale vastu rääkida umbes 1 minuti jooksul, süüdistades valitsuse pressikonverentsil rahandusminister Padarit pealiskaudsuses materjalide esitlemises kabinetinõupidamisel. Kui Padar ennast samale kohtumisele viidates kaitsma asus, leidis Ansip, et nimetatud nõupidamise meenutamine ei ole sugugi ilus tegu:
" No Ivari, mis sa nüüd siis praegu ütlesid? Minu meelest ei ole ilus siin kaamerate ees hakata seda möödunud kabinetiistungit veel kord reprodutseerima."Peaminister Andrus Ansipil on segaseid ja vastuolulisi avaldusi tegeva poliitiku kuulsus. Ei saa öelda, et Laaril või Savisaarel samasugust probleemi pole, kuid Ansipile on vastuolulisus saanud lausa keskmiseks nimeks. Muide, on inimesi, kes peavad meie riigi juhi meelemuutusi isegi õppimisvõime ja tarkuse tunnuseks.
"Ivari, ära nüüd aja hullu juttu!" Pilt: Postimees.
See teema on mul ammu mõttes kripeldanud, et kui adekvaatne ma ikkagi ise Ansipi hindamisel olen. Heitsin siis pilgu peale Andrus Ansipi erinevatele peaministriperioodidele, et oma mälu värskendada ja aru saada, kui palju peaminister siis iseendale üldse vastu räägib. Kokku vaatasin läbi 1500 erinevat kajastust Eesti ajalehtedes, põhiliselt Eesti Päevalehes. Annan väikese ja ilmselt mitte täiesti ammendava ülevaate sellest, mis ma leidsin.
1. Kristiina Ojulandi juhtum
Andrus Ansip oli veel majandus- ja kommunikatsiooniminister, kui lahvatas tüli Reformierakonna ja Res Publica vahel. Põhjuseks olid välisminister Kristiina Ojulandi ametiajal Välisministeeriumist kaduma läinud salajased dokumendid. Veel enne kui Ansip jõudis asjaoludega tutvuda, teatas ta ta 6. veebruaril kategooriliselt, et tal ei ole mõttessegi tulnud välisministrit välja vahetada.
"Minu teada ei ole välisministril mingit süüd seoses dokumentide kadumisega," põhjendas Ansip. (EPL, 07.02.05).Sõnade söömine saabus juba nädala pärast, kui Ansip oli sunnitud tunnistama, et "Ma ei välista, et oleksin selles olukorras ise tagasi astunud, kui ma olnuksin välisminister". (EPL, 14.02.05)
2. Tõnis Palts ja Savisaared
Värske peaministrina läks Ansip kiiresti tülli tolleaegse Tallinna linnapea Tõnis Paltsiga, pidades teda isegi sedavõrd väärituks partneriks, et keeldus temaga Tallinna päeval kohtumast. Tema etteheiteks oli, et Palts ei olnud Reformierakonda piisavalt informeerinud oma probleemidest Maksuametiga. Ansip ütles siis järgmist:
«Palts ei peaks jätkama Tallinna linnapeana. Tallinn väärib ausat linnapead.»(EPL, 14.05.05).Võimalik, et Ansipi väites oli mingisugune iva. Hoolimata sellest, et Tõnis Palts oli Maksuametile vaidlusaluse summa osas teinud ettemakse ning ta mõisteti mõni aeg hiljem kohtus lõplikult õigeks, võis Ansipil olla põhjust talle etteheiteid teha Maksuameti juhtumi kohta ebatäpse info edastamise eest.
Hoolimata võimalikust ivast, meenutagem, Ansip leidis lausa, et Palts peaks ametist lahkuma. Sedavõrd terav hinnang läheb vähemalt sama teravasti vastuollu Ansipi edasise võimetusega anda ükskõik milliseid eetilisi hinnanguid sellele, kui Edgar Savisaar määras omaenda abikaasa Vilja Savisaare Tallinna Sadama nõukogusse või kui jutuks tuli Edgar Savisaare kahtlasehõnguline majaafäär Keila Joal.
Vilja Savisaare juhtumi kohta arvas Ansip järgmist:
"Oluline on see, et prokuratuur ei ole selles küsimuses pidanud vajalikuks menetlust alustada, samuti mitte kaitsepolitsei." (EPL, 04.08.05)
Kahtlane kinnisvaratehing Keila Joal. Pilt: Postimees.
Edgar Savisaare korruptsioonihõnguliste tehingute kohta keeldus Ansip korduvalt ja järjekindlalt seisukohta võtmast nentides, et seisukoha peavad võtma uurimisorganid. Kuidas siis on? Paltsi kohta võis võtta väga selgeid seisukohti aga Savisaarte kohta ei võinud?
3. Öösel ja kraanaga
See on üks tuntumaid Ansipi vastuolusid. Juunis 2006 ütles ta Riigikogus:
"Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraana konksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus." (Postimees, 29.06.06).Ometi helistas Andrus Ansip meedia teateil vähem kui aasta pärast isiklikult öösel kraanajuhi välja, et kuju ööpimeduses teisaldada. Meelemuutust põhjendati ootamatu vägivallaga tänavatel.
4. Euro juhtum
Mida selgemaks sai, et Eesti 2007ndaks aastaks eurot ei saa, seda rohkem püüdis ka peaminister seda vaikselt siin-seal välja öelda. Uudise ise esimesena väljakäimine võimaldas juga paremini kontrollida ning ega opositsiooni valimiseelsed katsed kedagi vastutama panna eriti kuhugi ei jõudnud. Valimisteemana tappis euro ära rahvuslik ärevus, mida eriti kõvasti toitsid kasvavad pinged Tõnismäel.
Siiski juhtus üks huvitav intsident parlamendis, kus sotsiaaldemokraat Eiki Nestor küsis infotunnis Ansipilt, kas peaminister on valmis tagasi astuma juhul, kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta alguses euroga.
Ansip vastas:
"Kui peaministril on mingisugune süülisus, kui ta on jätnud midagi tegemata, mida ta oleks pidanud tegema, siis ma pean seda [tagasiastumist] täiesti loomulikuks" (EPL, 15.04.06).Seda tõlgendati opositsiooni poolt väledalt kui peaministri soovi vastutada ja vajadusel tagasi astuda suutmatuse tõttu riiki eurokursile tüürida. Ansip ehmus ning hilisemas vestluses Postimehega tegi ta juba selliseid oravahaake, et pealtvaatajail hakkas silme ees virvendama:
«Minu jätkamine või mittejätkamine peaministri ametis ei ole absoluutselt seotud sellega, kas Eesti läheb 2007. aasta 1. jaanuarist eurole üle või mitte,» kinnitas Ansip. Riigikogu infotunnis mainitud «süülisuse» kohta ütles Ansip, et pidas selle all silmas mingeid konkreetseid süütegusid.«Kui mina peaministrina lähen näiteks vales kohas üle tee ja põhjustan sellega raske liiklusõnnetuse, siis ma loomulikult astun tagasi,» selgitas Ansip. (samas)Vaadates Savisaarte juhtumeid ja Ansipi arusaama, et vastutama peab ainult mingisuguste reaalsete/füüsiliste süütegude eest ning lubadused ja eetika ei ole väga tähtsad, ei ole midagi imelikku, et samal ajal juurdus avalikkuses üha enam termin nimega JOKK.
5. Hinnangud majanduse kohta
Ansip on ise tunnistanud, et eksis Eesti majandusliku olukorra hindamisel, kuid artiklites kaevamine toob välja tänastes oludes ikka päris põnevaid pärle. Septembris 2005 leidis Ansip näiteks, et tollel hetkel Töötukassas asunud 1,7 miljardit krooni ei lähe mitte kunagi vaja. Ta lisas:
"Selleks, et see summa aastaga ära kulutada, peaks tööpuudus Eestis olema nii suur, et meil ei oleks seda riiki enam." (EPL, 22.09.05).Kindlasti ei osanud Eestis keegi uskuda, et vaid mõne aasta pärast läheb kogu raha vaja, kuid see statement heidab siiski pisut valgust Ansipi iseloomule. Sel hetkel on näha, et ta on enesekindel, ei usu, et kunagi midagi võiks viltu minna ning usaldab oma kõhutunnet piisavalt, et selle põhjal suure mõjuga avaldusi teha.
2007. aasta valimiste lävel peaminister lausa praalis heatujuliselt ning lubas julgelt pensione tõsta:
"Mis me keerutame, Aivar (Sõerd-toim) tegelikult teab, et sotsiaalmaksu laekumine saab prognoosi kohaselt olema piisav, et katta ära pensionitõus sel aastal," ütles Ansip. "Ah, nimetage siis mind lobisejaks." (EPL, 15.03.07).Samal ajal lubas peaminister kokku ka konservatiivset eelarvepoliitikat ning samas anti heldelt raha kõikvõimalikeks kulutusteks, mis juba iseenesest on selgelt oksümoorsed positsioonid.
Kui nüüd keegi peab Ansipi meelemuutusi tarkuse ja õppimisvõime tunnuseks, siis suhtumises majanduskasvu ei paista need omadused liiga teravalt silma. Ilmneb hoopis jäikus ja soovimatus mõista tegelikku olukorda.
Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes Tartus leiab Ansip:
"Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd - defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." (22.02.08).Samas, 2008. aasta aprillis leidis Ansip, et negatiivseks lisaeelarveks ehk siis defitsiiti vältivaks sammuks pole põhjust. Muide, lehest lugedes tuleb välja, et siis oli Ivari Padar hoopis see mees, kes väitis, et negatiivne lisaeelarve siiski tuleb teha (meenutagem, et viimane koalitsioonilagunemine sündis seetõttu, et Reformierakond polnud rahul sotside võimekusega eelarvet kärpida).
Muidugi oli Padar siiski suhteliselt pehme ning võib olla saab seda talle ka süüks panna:
“See ei ole nüüd nii sõja koht, sellel on omad argumendid. Selge on, et suvine prognoos annab täpsema ülevaate, mis toimunud on.” (EPL, 08.04.08)Vahepeal väljakuulutatud ülejääkidega riigieelarvetest hakkasid vaikselt saama miinusega riigieelarved. Seda ju mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas (argument, mida on poliitikas senini väga hea kasutada). Kuid Ansip ei uskunud lihtsalt ei arve, prognoose ega silmi. Ühel päeval ütles ta näiteks nii:
“Mina selle prognoosi eest küll ei ole nõus andma ei veretilku ega oma sente /.../ Eestis on teatavasti enamasti prognoosid olnud liigkonservatiivsed ehk siis tegelikud laekumised viimase kuue aasta jooksul on märgatavalt ületanud prognoosides kavandatud laekumisi. Viimased kaks prognoosi on aga olnud liiga optimistlikud, nagu hiljem on selgunud.” (EPL 28.08.08).Pööre hakkas tulema alles aasta lõpus, kus isegi Ansip oli sunnitud tunnistama kulude kärpimisvajadust.
"Peame olema valmis, et peame tulude ja kulude vahe täitma reservidega, neid on viimase viie aasta jooksul kogunenud märkimisväärselt." (EPL, 31.10.08).Järgmise aasta lõpus teatas peaminister aga juba, et "kriis ja rasked ajad on Eestisse jõudnud" ning mais 2009. tunnistas ta juba ilmselget: "ma ei osanud sellise sügavusega finantskriisi ette näha."
Peaminister Andrus Ansipi sõnul ei osanud ta tõesti sellise ulatusega kriisi ette näha, kuid seda ei osanud ka enamus maailma juhtivatest riikidest. „Mina ei osanud sellise ulatuse, sellise sügavusega finantskriisi ette näha,“ tunnistas Ansip ning selgitas ka, mida oleks tagasi vaadates tulnud teisiti teha. Peaministri sõnul oleks pidanud reserve veelgi suuremas ulatuses koguma ning samuti oleks tulnud jääda konservatiivseks ning mitte tõstma sellises ulatuses avaliku sektori palku. (EPL, 13.05.09).6. Faktilised möödapanekud
Peaministril on kombeks esineda informeeritud isikuna ning talle meeldib rääkida asjadest, mille kohta tal on ilmselgelt ainult mingi memo, kui sedagi. Samuti pole tal paljudest teemadest kuigi palju isiklikke ja tänapäevaseid teadmisi. Üritades täie veenvuse ning ilma viitamiseta "tark" olla, juhtuvadki paljud apsakad, mida hiljem tuleb siluda. Puudutagu see siis omavalitsuste laenukoormat või seda summat, mida Töötukassa tegelikult töötutele maksab (Ansip arvas, et 15 000 krooni töötu kohta, Töötukassa andmetel saab kaks kolmandikku neist alla 6000 krooni). Selliste möödapanekute dokumenteerimist ei võtnud ma siiski eraldi eesmärgiks, kuid on selge, et neil on oma roll peaministri maine kujunemisel.
7. Täielik nurkavärvimine 2009
Ma olen seda teemat juba varem lühidalt käsitlenud, kuid hoolimata senise liigoptimismi ületsunnistamisest teeb Ansip jätkuvalt sarnaseid vigu. Valitsusjuhi selle aasta lubadused kõrvuti pannes tundub, et Eesti Vabariigi riigieelarve peaks olema küll nätsust tehtud, et neid kõiki täita saaks. Rahustavaid teateid lendab siia sinna nagu jumal juhatab, kuid eelarvelist katet neile ju ei ole. Valusaid otsuseid vastu võtta ei osata ega juleta. Lehti läbi vaadates avastasin ehmatuseks veel, et vahepeal on Ansip käinud Roostal ning lubanud, et kaitsekulusid eriti ei kärbita:
"Peaminister Andrus Ansip esines täna 19. korda toimuvatel kõrgematel riigikaitsekursustel Roostas, kus kinnitas, et hoolimata kaitsekulutuste vähendamisest on endiselt jõus valitsuse eesmärk viia kaitsekulud kahele protsendile meie sisemajanduse koguproduktist." (EPL, 20.04.09).Vahepeal jäi mulje, et uut koalitsiooni luuakse selleks, et sünniksid uued kokkulepped, mis vastaksid majanduslikule reaalsusele, kuid jälgides uue ja tegelikult väga imeliku koalitsiooni aborti täna ja peaaegu pidevaid valimisi see aasta, on vist selge, et mingit sirgeseljalist riigimehelikkust oodata pole.
Järeldusi
Mida selle kõige põhjal kokkuvõttes öelda? Peaminister Ansip on tõesti päris heitliku iseloomuga mees. Mulle isiklikult tundub, et tema avalduste muutlikkus ei ole tingitud mitte sellest, et ta palju õpiks, vaid sellest, et ta tahab väga kiiresti midagi öelda ja teha seda võimalikult karmis ja otsustavas toonis. Kahjuks on enamasti kodutöö tegemata ning oma sõnu tuleb hiljem mõrus kastmes süüa.
Ülalpool väljatoodud näidete põhjal võime ilmselt öelda ka seda, et kui Ansip oleks suutnud Rahandusministeeriumi suunal paremini koostööd teha, kui ta poleks elanud täielikus majanduslanguse eituses 2008. aasta hiliste kuudeni, kui tema valitsus ei oleks teinud sedavõrd optimistlikke eelarveid uskudes, et kõik hea jätkub, oleks meie väljavaade ka täna parem. Nagu ka siis, kui Ansipi valitsus poleks ellu viinud 2009. aasta pensionitõusu.
Paljuski on Eesti majanduslik positsioon Lätist täna parem ainult seetõttu, et kunagised valitsused järgisid konservatiivset joont, meil on õnneks veel mingit väga vana rasva, mitte seetõttu, et Ansipi valitsused oleksid ette mõelnud või midagi. Valus küsimus on ka see, et kas meil tegelikult võiks ikkagi täna juba euro olla, kui oleks oldud alalhoidlikumad ja targemad?
Tagantjärele Ansipi valitsuse möödapanekute kohta öelda, et kõik oli lihtsalt maailmamajanduse uperpalli süü, mida mitte keegi ette ei näinud on seega natuke sama kui öelda, et rasvunud ja südamehaige mees kukkus tänaval sellepärast, et oli libe, mitte sellepärast, et ta sõi iga päeva õhtusöögiks kaks kasti pontšikuid ja oli minetanud seetõttu võime libedal tänaval kõndida. Samuti ei saa Ansipi valitsus liiga palju vehkida teadmatusega maailmamajanduse seisust, kuna vähemalt 2008. aastal (ja ka 2009) on tegeldud ikkagi silmade kinnipigistamisega.
Ansip analüüsimas pensionifondide tootlust. Pilt: TV3.
Samuti võib Ansipi puhul tunnistada, et JOKK mõiste esiletõus mõni aasta tagasi oli ka tema teene. Tundub siiski, et teisel peaministriajal on Reformierakond üritanud korruptiivse süsteemi vastu asetuda ning sellele on eemaldumine Savisaarest kaasa aidanud ning ka erinevate korruptsiooniprotsesside küllaltki segamatu areng Eesti kohtutes on pigem siiski punkt praeguse valitsuskriisi eelsele valitsusele.
Samas, uskuge mind, kui ma lõpuks artiklite lugemise lõpetanud olin, siis ma sain ka sellest aru, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Ansip tunnistanud oma eksimusi mitmel korral, kuigi, võimalik, et vabandada tulnuks sügavamalt. Aga juba Ojulandi juhtumi puhul tegi ta seda esimest korda ning näiteks ka Pronkssõduri öise äraviimise järel nentis ta, et tema senine hinnang olukorrale oli olnud ekslik.
Edasiliikumine Ansipiga oleks siiski võimalik, kui poleks neid viimaseid hullumeelseid lubadusi ja kramplikku kinnihoidmist valimisplatvormist. Kuna praegu on koalitsioonivahetumise aeg, siis võiks olla peaministri võimaluseks unustada igasugused valimispointid ning käituda mõnda aega lihtsalt riigimehena, kes on valmis kuulama tagasisidet ja eksperte, lugema analüüse, unustama ego ja varasemad saavutused ning vastu võtma karme, kuid vajalikke otsuseid.
Mõtteid meedia uue mudeli teemadel
Ma pole meediakriitik, ma pole meediakr... Samas ei suuda ma kuidagi hoiduda meediast rääkimisest. Ka minu kõrgharidustee sai kunagi alguse just meedia alal ning ma olen näinud paljude toimetuste tööd nii seest kui väljaspoolt. Viimasel ajal aset leidnud diskussioonid twitteris ning mujal on samuti äratanud minus erinevaid tundeid, seepärast võtan mõned neist alljärgnevalt kokku.
Hoiatan ühtlasi, et see on vist üks pikemaid postitusi, mis Memokraadis on kunagi esinenud, ning see ei pruugi jääda viimaseks meediateemaliseks sõnavõtuks. Plaanis on lähitulevikus vaadata ka mõningaid meediatööstuse eriti tehnoloogilisi aspekte. Aga siin see siis on.
1. Osa. Uue mudeliga vana trikki ei müü
"Pakkuge siis mingi parem mudel välja", ütlevad meediaärimehed ja ajakirjanikud nende pihta kive lennutavatele kritiseerijatele.
Asi on aga selles, et seda paremat mudelit ei ole vähemalt suurematele meediaettevõtetele tulemas, sest see, mida nemad ootavad, on mingisugune pehme variant, kus eksisteerivad enam vähem samasugused toimetused, enam vähem samasuguste ajakirjanike, enam vähem samasuguste reklaamimüügi tüüpide ja muu sellisega. Ma kardan küll, et nende jaoks ei ole mingit uut varianti tulemas peale vana hea "leia endale mõni teine töö" mudeli.
Samas on raskesti heituvaid optimiste, kes usuvad, et kui meedia ikka kuidagi suudaks kaasas käia uue tehnoloogiaga, siis võiks ettevõtted enam-vähem vana moodi jätkata, lihtsalt kanalid oleksid teistsugused, maksemeetodid lihvitumad ja valutumad. Seejuures jääb märkamata, et kanalite muutumine on ainult väike osa moodsa tehnoloogia poolt esile kutsutud muutustest igapäevaelus. Koos kanalitega on muutumas ühiskondlike suhete hierarhia ja senine ajakirjanik on selles uues maailmas paraku üha madalamal positsioonil.
Väga raskelt jõuab meediatööstusele kohale, et üha suurem hulk inimesi otsib olulist informatsiooni kuskilt mujalt - ja ma ei viita siin blogidele, vaid tervele struktuurimuutusele - mis tähendab, et iga think-tank või muidu hästi läbi mõeldud infovooga organisatsioon suudab kanda kunagist meedia analüütilist funktsiooni palju paremini, kuna tal on olemas publiku respekt just neis küsimustes, ning ta saab luua otsesuhteid ükskõik kui paljudega.
Ka ei toimi hirmutamine infouputuse ja meelitamine meedia kui infofiltriga, sest uued kollektiivsed filtreerimise tehnoloogiad annavad üksikinimesele kätte palju täpsema infokorvi kui üldhuvile mõeldud ja vigadega suured meediaväljaanded üldse suudavad.
Jüri Kaljundi (re)postitas täna twitterisse ühe päris hea artikli, mis minu meelest on väga täpne kokkuvõte meedia tegelikest probleemidest. Artikli üks tähtsamaid väiteid on see, et uued tehnoloogiad on vähendanud kõigi nende oskuste väärtust, millega meedia varem raha teenis.
2. Osa. Kas mõni uus mudel on Eestis siiski mõeldav?
Mulle tundub, et ellu jäävad need väljaanded, mille ajakirjanikel on oma publiku kõrgem lugupidamine kitsamas valdkonnas. Publik peab uskuma, et ajakirjanik valdab vähemalt ühte teemat lugejaga võrreldes vähemalt sama hästi, soovitavalt paremini. Sellise veendumusega tellija on valmis ka edaspidi lugude eest maksma ning ilmselt on tulemas tehnoloogiaid, mis teevad maksmise lihtsamaks.
Pole tähtis, mis vormis tasumine aset leiab. Sms-i, püsikorralduse või mingi moodsat tüüpi mikrotransaktsiooniga. Samas, nii kõrge usaldusväärsusega lehti-portaale-kanaleid pole palju ja nad ei pruugi saada väga rikkaks, kuid normaalse äraelamise nad endale siiski tagavad.
Muide, ma olen üsna kindel, et selliste nišiväljaannete kirjastamiskulud on väiksemad ja väiksemad on ka nende turundusosakonnad, kui need üldse olemas on. Sellisesse gruppi kuuluvad Maaleht, riigi toel ilmuv Sirp ja ilmselt mõned erialaajakirjad, mida ma ei oska kohe välja tuua. Vahel võib selline väljaanne tegeleda isegi vana kooli reporteritööga, kuid tehes seda heade valdkonnateadmistega, saavutab ta respekti ja rahalist tasu.
Näitena võin siin tuua hiljuti tuttavalt kuuldud kiituse Maalehele. Ta oli sealt nimelt lugenud mitmeid hästi kirjutatud uudiseid ning tõi esile ühe põhjaliku, mitme allikaga uudise selle kohta, et Eestis on köögiviljade ja muude kasulike taimede seemned otsa lõppemas. Võimalik, et jutt käis sellestsamast lihtsast nupust. Tuttav tegi sellest juba omad järeldused inimeste käitumise kohta majanduskriisi ajal, kuid seda võimaldas tal teha just usaldusväärne materjal. Tundub, et me räägime siin tõenäolisest tellijast.
Ma usun, et nišiväljaannete võimalused oma haaret veelgi suurendada pigem ajas kasvavad ning nad peaksid kindlasti tegelema sellega, et oma haruteadmisi veelgi kasvatada. Näiteks võiksid Maalehe ja Sirbi sarnased väljaanded korraldada sisulisi üritusi, mille käigus publik kohtub oma püsiautoritega näost näkku.
Needsamad kirjutajad võiksid valdkonna ekspertidena esineda ka laiemalt kui ainult oma väljaandes või ainult ajakirjanduses ja väljaanne võiks samas olla huvitatud pikematest lepingutest selliste autoritega. Mida tunnustatumad nad on, seda kõrgem on lehe usaldusväärsus. Internetiloogika ennustab, et kindlasti töötab sellisele autorile raha maksmine paremini kui sama raha suunamine näiteks turundusse, rääkimata turundusjuhi autoliisingust.
Kindlasti on oluline, et ajakirjanikud oleksid kõlbulikud osalema võrdsel tasemel suhtlemises näiteks ettevõtete tippjuhtidega või erialaekspertidega. Olgugi, et EPL-i inimesed on ükskord minuga selle osas vaielnud, olen ma siiski isikliku kogemuse põhjal vägagi veendunud, et 98 protsenti ajakirjanikke ei suhtle oma allikatega täna võrdsel tasemel ja neil puudub allikate austus. Mis austust ootavad nad siis oma publikult? Tähtis on, et autorid ei kopita kuskil näruses kuubikus ja ei võõrandu seltskonnast.
Kui on lähemalt huvi teadmistekeskse mudeli vastu, siis siin üks artikkel, mille leidsin twitterist.
3. Osa. Konkreetsete meediaettevõtete väljavaated
Oleks vale pidada kõiki Eesti väljaandeid sarnasteks. Mõne väiksema puhul võib piisata ärimudeli väikesest tjuunimisest. Seepärast võiks vaadata mõnda neist lausa eraldi.
Postimehe paukpadrunid. Postimees demonstreerib viimasel ajal kõige ehedamal kujul seda, mis on Eesti meedias valesti. Kui vaadata ülaltoodud mudelit, mille kohaselt meedia eest ollakse valmis maksma siis, kui ajakirjanikku tajutakse mingis konkreetses valdkonnas asjatundjana, siis Postimees põmmutab just vastupidises suunas ja ragistab täiega tühja.
Hiiglaslik investeering Postimees.ee-sse, mis mõnedel hinnangutel ulatub 100 miljoni kroonini (kas keegi kinnitaks seda?) on viinud olukorda, kus ettevõtte juhtkonnal on ilmselt väga valus tunnistada, et valitud tee toodab ainult tühiklikke, mis ei anna lugejale lisandväärtust ega autorile usaldusväärsust. See võimaldab küll ehk olla inimeste lugemislaual aga see ei too raha.
Postimehele jääb järele vaid võimalus proovida olla number üks klikimasin Eestis, et sellega siis reklaamiraha saada, kuid see ei ole ilmselt väga jätkusuutlik suund kuna lähiaastail seda raha lihtsalt väga palju ei ole.
EPL-i analüüsid. Tegelikult mulle EPL meeldib selle poolest, et ta on suhteliselt mõistuspärane leht, Elu24 tüüpi jura nad ei esitle ning kui vaadata kui palju Eesti headest kolumnitest just selles lehes ilmub, siis on see isegi hämmastav.
Viimasel ajal on EPL hakanud sihikindlalt tootma analüüse poliitilise ja majandusliku olukorra kohta, kuid nendega kaasneb esialgu siiski see probleem, et suur osa neist ei ole küll nii kõlbulikud, et nende eest oldaks valmis maksma. Vahel avaldatakse analüüsi nime all ka asju, mis seda kindlasti ei vääri. Kuid ma loodan, et aja jooksul see paraneb ning EPL-i investorid ei tüdi lehte toetamast.
EPL-i probleem on aga liigne haare. Olla universaalne ajaleht kõigi võimalike lisadega ei ole lihtne. See on kallis ja see tähendab, et organisatsioon on liiga suur. Võib olla tuleks suurendada fookust ja tõmmata kuskil teemadega koomale. EPL-i puhul maksab positiivselt veel ära tuua turunduse sisulist arusaamist meediaettevõtte tegevusvaldkonnast. Väga edukad ja sisulised raamatuprojektid koos eelmisel aastal läbi viidud Lennart Meri Hõbevalge teemalise konverentsiga on kindlalt aktiva poolel.
Ekspress ja skeemid. Ekspressi marginaliseerumise trend on kestnud juba aastaid, kuid välja on see löönud just viimasel ajal, sest varem ostsid inimesed Ekspressi pigem harjumusest, kuid kulude kokkuhoiu ajastu on tellimusest loobujate arv olnud suur. Mulle näiteks teatas kaks inimest ühel ja samal nädalal, et nad loobusid Ekspressi tellimisest. Ning need kaks inimest on just need ainsad kaks inimest, kellest ma seda kunagi poleks uskunud ning minu teada on nad finantsiliselt üsna heal järjel.
Ekspressi põhilise probleemina näen ma tegelikult seda, et autorid on väga kaua selles lehes töötanud, toimetus asub samas rääbatanud hoonenurgas ning lugusid toodetakse enam vähem ühe malliga, mis on seni alati töötanud. Ilmselt tunnevad kõik lugejad Vedleri, Vahteri, Kärmase või Jürgeni käekirja ning intriigi ülesehituse kasvõi une pealt ära. Samal ajal kui (tegelikult head) autorid on justkui pisut aega kinni jäänud, tormab maailm edasi.
Mulle siiski meeldib Ekspressi puhul see, et nad on ka varem keerulistest oludest välja tulnud ja praegu on näha näiteks toimetuse aktiviseerumist probleemi tunnistamisel ja uusi koostöövorme lugejatega - näiteks esmaspäevaste koosolekute ajal suhtleb Hõbemägi lugejatega ka netis (jälgige näiteks Priit Hõbemäge twitteris).
Delfi ja laenukivi kaelas. Delfi on teine tühjade klikkide tootmise hullus, millele kuulub vist ka mitteametlik Eesti rekord valesti tsiteerimises, kuigi Äripäev hingab siin tõsiselt kuklasse. Räägitakse, et Ekspress Grupi poolt Delfi ostmiseks võetud laen on asi, mis segab kogu grupi arengut pommina jala küljes. Ma ei oska Delfi tuleviku osas midagi tarka öelda, ilmselt toimub millalgi meelelahutusportaalide turul mingi konsolideerumine.
Sirbist ja Maalehest ma juba rääkisin. Vabandan Äripäeva ja Õhtulehe ja paljude teiste ees, et nad jäid käsitlemata, kuid ma usun, et nii ÄP ja ÕL on pigem selle üle õnnelikud. :)
Mängime meest
Kristen Michali viimane argumentum ad hominem Ivari Padari kammimata pea suunas näitab, et poliitikud ei oska keerulistes olukordades käituda. Punkt. Põletades sildu, solvates üksteist, saavutatakse irratsionaalsed vastasseisud, mis ei võimalda inimestel omavahel normaalselt suhelda. Seejärel luuakse viha- ja välistamise koalitsioone.
Senine ajalugu tunneb näiteks kunagist Reformi ja Res Publica verevaenu, mis oli sedavõrd isiklik, et oleks vabalt võidud ka üksteisele käsitsi kallale minna. Teine näide samast asjast oli Arnold Rüütli presidendiks valimine, mis ei olnud mitte niivõrd Villu Reiljani kaval skeem, kui teiste erakondade oskamatus leppida kokku ühises kandidaadis.
Kurja juur on vist taas ka selles, et opositsiooni peetakse Eestis nii mõttetuks kohaks, et sinna sattumine tähendab asjaosaliste arvates sisuliselt enesetappu. Kuigi võiks olla teisiti.
P.S. Ja muide, mis nali see on, et Ansip järsku teatab, et ta on nõus töötukindlustusmaksu tõstma üle 3 protsendi, kui just hiljuti toimunud erinevatel üritustel on mees täpselt risti vastupidist väitnud, kinnitades, et tema valitsemisajal ei tõuse see maks mingil juhul üle 3 protsendi? Kas see on intelligentne paindlikkus või hoopis täielik pidetus?
Numbervisioon
"Well they are," the minion said impatiently. "That's the whole point."
Iain Banks, Walking On Glass
Et inimesed üldiselt eriti millestki aru ei saa oli selge juba Sokratesele või Platonile, kuid viimaste aastakümnete avastused inimese aju ja mõistuse kohta toovad selle uudise kohale ka neile, kes eriti filosofeerida ei viitsi. Nii neurofüsioloogid, psühholoogid, biheivioristliku suuna majandusteadlased ja isegi statistikud esitavad üha uusi tõendeid selle kohta, et inimteadvusel on raskusi maailma adekvaatse tajumisega, ta on ekslik ning ebaratsionaalne.
Kui laias plaanis võime me selle info peale ju isegi kõik noogutada, siis siit tulenevad järeldused on aga üpris rasked seedida, kuna need lükkavad troonilt ühe järjekordse inimlikuks peetava tugevuse, meie aru. Eksperdid värisege. Kõiketeadjad, mõelge uuesti.
Teaduslikest katsetest tuleb välja, et inimaju suudab korraga aktiivmälus pidada keskmiselt seitsmekohalist numbrit, samal ajal olles nende numbrite mäletamisega ametis, oleme kergemini mõjutatavad tegema asju, mida me enne plaanisime vältida. Või kui meile anda pihku tass sooja kohviga, siis 15 minuti pärast oleme uue tuttava suhtes oluliselt sõbralikumalt meelestatud. Me mõtleme, et meil on keerukad õigusemõistmise süsteemid, kuid statistikud võivad paljastada, et otsuseid tehakse ikka sümpaatiate või poliitiliste veendumuste järgi. Me usume, et meil on hästi välja arenenud oskus veine hinnata, kuid tuleb välja, et lihtne arvutiprogramm ennustab veini maitset paremini ette kui terve elu treeninud inim-ekspert.
Rääkimata sellest, et meie silmad petavad meid kogu aeg nii värvide, kujundite kui mustrite osas. Või võtkem kultuurilised erinevused, kus inimene reageerib ikka veel ürgsete hõimusuhete võtmes, sest tema aju vanemad piirkonnad võtavad lihtsalt juhtimise üle. Ahaa, te räägite emotsioonidest? Piisab paarist elektroodist õiges kohas ja juba te oletegi elu lõpuni õnnelik. Mis tähendab, et võib olla on teie viimase aja heatujulisus tingitud sellest, et olete lihtsalt paar kuud tagasi rattaga sõites pea peale kukkunud. Mis jääb järele vabast inimesest ja tema tahtest?
Kui Garri Kasparov 1997. aastal kaotas esimest korda IBM-i arvutile Deep Blue, siis ta süüdistas IBM-i sohitegemises, sest "arvuti olevat teinud käike, millesarnast masin teha ei saa". Probleem on aga selles, et üha väiksemaks jääb hulk asju, mida arvutid teha ei saa. Põhimõtteliselt ja väga neurofüsioloogiliselt mõeldes neid asju enam peaaegu ei olegi ning pole küll minu eriala, kuid Turingi testi viimased kantsid ei pruugi pikalt vastu pidada.
Üks väga oluline infoallikas inimkäitumise kohta on seotud tänapäevaste andmebaasidega ning meie käsutuses oleva piisava arvutusvõimega, mis võimaldab suuri ja triviaalsest infost koosnevaid andmekogusid risti-rästi läbi arvutada ning leida uusi seoseid asjade vahel, mida varem seostamatuks peeti. Olen ise ühe sellise uuringu ettevalmistamisel osalenud Leedus, uuring tõi muu hulgas välja asjaolu, et üle kolmekümne aastasel gay-mehel on suure tõenäosusega kass. Võib olla oleks sellele järeldusele võinud tulla ka inimene, kuid on ka palju keerukamaid seoseid, mida ekspert enam leida ei oska.
Kes tahab, võib populaarses vormis sellest lugeda Ian Ayres'i raamatust Super Crunchers. Statistiline analüüs annab muuhulgas hoobi ka paljude seniste "ekspertide" usaldusväärsusele. Kes usub enam juura-eksperti kui ta jääb kohtuotsuse tulemuse ennustamises arvutile mitme protsendipunkti võrra alla?
Yale'i professor Ayres'i üks järeldusi on seejuures veel see, et kui teatud tulevikuprobleemidele hinnangu andmine jätta ainuüksi arvuti hooleks, tuleb ennustus parem, kui arvuti ja eksperdi koostöös sündinud nägemus. Järelikult ekspert muudab otsust isegi halvemaks? Loomulikult ei käi see veel kõikide teemade kohta aga paljude kohta käib ja püstitab palju küsimusi teemal, kelle käes on tulevikus võim tegelikult, inimese või arvutiprogrammi käes ning kes seda programmi programmeerib...
Omaette huvitav näide ebaratsionaalsusest on ju meie endi meedia ja klikiprobleem Eestis. Ratsionaalselt võttes teavad paljud inimesed, et nad ei taha ju lugeda uudist kellegi püksikutest aga emotsionaalselt eelistab väga suur hulk neistsamadest inimestest pigem sellele uudisele klikkida. Nagu ma aru saan, siis Postimees ja võimalik, et ka Delfi tegelevad ka vastava number crunchinguga ning erinevate pealkirjatüüpide katsetamisega ning kuna neil on suured andmebaasid erinevate pealkirjade klikitavusest, siis on meie alateadlikku klikkimismustrit lihtne avastada ja loomulikult kasutavad need ettevõtted seda ära uute pealkirjade tegemiseks.
Kui te nüüd arvate, et ma kirjutan seda postitust mingitest misantroopsetest kirgedest lähtudes, siis te eksite. Niisugune on lihtsalt pilt, mis avaneb uuemas teaduslikus- ning populaarteaduslikus kirjanduses. See kõik on pigem huvitav ning pakub olulist mõtlemisainet meie igapäevase elu, ühiskonna ja majanduse teemadel. Minu isiklik huviala ülikoolis on arvuti teel loodud virtuaalkeskkondade mõju inimese igapäevasele tajule ning kuigi ma usun, et tehnoloogilised muutused mõjutavad näiteks seda, kas väikesed riigid on võimalikud või senine ühiskonnakorraldus säilitatav, ei arva ma, et kõik see oleks tingimata halb, seda peab lihtsalt arvesse võtma ja tundma õppima.
Tehnoloogia toob meie ellu uusi mõõtmeid ning siiski võimaldab laiendada meie taju. Kuigi HDTV-st mingi roppuse vaatamine ei muuda seda roppust ilmtingimata paremaks, on inimesel võimalik tehnoloogia abil saavutada uusi maailmanägemise viise ning ülal kirjeldatud andmebaaside võrdlustehnikat võib käsitleda umbes samasuguse reaalsuse vaatlemise vahendina nagu näiteks prille, teleskoopi või stetoskoopi. Sellepärast paningi selle postituse nimeks numbervisioon, sest see on näide sellest, kuidas tehnoloogia võib anda meile uued silmad. Kuidas me silmi kasutame, on juba teine teema.
Mõned populaarsed lingid või tekstid minu enda lugemislaualt:
1. Ayres, Ian. Super Crunchers. How Anything Can Be Predicted. Palju näiteid andmebaaside võrdlevast analüüsist.
2. Damasio, R. Antonio. Descartes' Error. Neurofüsioloog arutleb aju ehituse üle, põhimõtteliselt väga hea ülevaade ka ajaloolises mõttes.
4. Bakker, Scott. Neuropath. Lähituleviku thriller neile, kes tahavad eriti kerglases vormis ülevaadet inimese tajuprobleemidest ja ajukirurgia saavutustest. Siin on ka üks eestikeelne arvustus selle kohta.
5. Macleod, Ken. The Night Sessions. Samuti lähituleviku thriller robotitest, kes otsustavad vastu võtta religiooni, jabur, kuid mingis mõttes täiesti usutav, lisaks on seal kirjeldatud lähituleviku võrgustunud politseitööd päris leidlik-usutavalt.
6. Radiolab: Choice. Hea tunniajane fail erinevatest taju eksperimentidest ning vaba tahte võimalikkusest.
7. Ariely, Dan. Are we in control of our decisions? Biheiviorist-majandusteadlase Dan Ariely 17 minutine ettekanne TED-il.
8. Grunvald, Michael, How Obama Is Using the Science Of Change. Eile Kristjani poolt kommentaariks saadetud link selle kohta, kuidas USA-s uusimaid käitumuslikke trende riigijuhtimisse proovitakse rakendada.
Eurot ilmselt ei tule
Mõnedes asjades on lihtsalt loogikat tarvis ja vahel on vaja, et keegi ilmselge asja välja ütleks. Olen valmis olema see titt, kes ütleb välja, et eelarve on alasti ja tänaseks on juba selge, et Eesti ei suuda eelarvedefitsiiti sel aastal alla 3 protsendi hoida. Selles on muidugi süüdi aeglaselt toiminud valitsus. Võimalik, et praegune sotside väljavahetamine kiirendab mingeid otsuseid ja suurendab ühtlasi eurošansse, kuid samas on hilja mis hilja.
See on muidugi kokkuvõttes täiesti katastroofiline uudis. Euro oleks meile vähemalt mingisugune toetuspunkt. Aga võimatut üritav Eesti ei suuda kriteeriumeid täita, see on tänaseks sama raske kui saepurust veini teha vms. Pole jõudu. No paneme siis õunad ja pihlakad kõrvuti. Kas olete euro nimel valmis loobuma vanematoetusest, vanemad? Kas olete euro nimel valmis loobuma pensionist, pensionärid? Kas olete euro nimel valmis loobuma palgast, ametnikud?
Eile rääkisin Anvariga umbes samal teemal ennustades, et eelarvedefitsiit jääb vähemalt 5-7 protsendi juurde sel aastal. Anvar vastas sellele, et veel hullem oleks, kui eelarvedefitsiit jääks 3.1 protsendini, eurot ei tuleks aga riik oleks ennast hingetuks säästnud. Kujutan ette seda mürgist atmosfääri...
Edasi on järgmised võimalused.
1) Võimalik, et valitsus proovib euro ootust hoida üleval nii kaua kui saab, sest see on mugav põhjendus kärbete tegemiseks ning võib olla suudetakse ära teha mõned vajalikud kokkutõmbamised, mida oleks tarvis nii euroga kui ilma. Lõpuks üritatakse euro kuidagi vaikselt agendast maha saada, kerge see ei ole aga eks peale valimisi võib proovida.
2) Võib juhtuda ka mingi ime ja me saame eurotsooni hoolimata oma halbadest tulemustest. Ma ei ole nii hea makromajanduse asjatundja, et öelda, mis selleks täpselt peab juhtuma, kuid elu on näidanud, et kõik on võimalik.
James Blunt, Goodbye My Lover
P.S. Järgmisest nädalast kavatsen blogida pisut uuematel teemadel, mis vaatavad natuke rõõmsamalt tulevikku.
Kes kirjutab sõnu räppar Ligile?
Kui siin oli juba vahepeal juttu sellest, et Savisaare tekstidega on keegi võõrast teinud, siis lugedes Jürgen Ligi viimaseid tekste, süveneb tunne, et neid kirjutab Cool D. Ma loodan, et keegi teeb mingi muusika ka siia taha ja laulab sisse. Toe Tag võib olla.
Ja kui nüüd tõsiselt rääkida, siis hakkabki tõeks saama ennustus, et Ligi jääb palgateemat kaitsma viimse mehena kaevikus. Tead, oleks äkki ikka mõtet olnud minna iseenda palga alandamise teele, kui selleks veel võimalus oli. Nüüd tuleb Ligil oma risti kanda ja ohverdada paljud olulisemad teemad. Mis teha, kõigile pole antud sümbolilist kõrvakuulmist.
Toe Tagilt midagi normaalset Youtube'ist ei leidnud aga näiteks see värk Cool Dlt.
Taagepera ja uus eelarvediil
Tänases EPL-is võtab repliigi korras sõna Rein Taagepera, kes kutsub valitsust põhimõtteliselt üles võtma vastu eelarveotsused kiire paketina. Jumala eest õige jutt ja mitu kuud tagasi oleks juba tehtud pidanud olema. Ka kommunikatsiooni mõistes oleks see parem, sest korraga vastu võetud otsused on paremad, kui aasta läbi toimunud valus kärpimine.
Seejuures paluks neil inimestel, kes nüüd tagantjärele tarkuse teemal sõna tahavad võtta, mitte pöörduda, sest tagantjärele tarkus on see võib olla Ansipile, kuid muu maailm teab väga hästi, et kriisitingimustes tuleb abinõusid rakendada kiiresti, korraga ja mõtestatult, mitte käia ajalehes oma unenägudest rääkimas nagu Ivari Padar täna.
Näib, et olukorda mõistab koalitsioonipoliitikutest kõige paremini Mart Laar, kes on juba mõnda aega rääkinud kiire tegutsemise vajadustest. Nii et lõpetage kähku see "verbaalne sõnasõda" nagu keelemeistrist parempoliitik on öelnud ja visake ebareaalsed lubadused minema. Enam pole aega pensioneid, makse, vanemapalku ja muud sellist kaitsta. Olukord on uus.
Pühapäevane emotsioon
Ma üldse ei väida, et järgnev jutt väga selge jutt on, selle aluseks on lihtsalt üks emotsioon. Aga klikkide teed on imelikud, täna vaatasin täiesti juhuslikult kahte videot, mis on üksteisega selgelt dialoogis või täpsemalt öeldes, nad on pingelises dialoogis.
Ülemine on Al Gore'i uus esinemine, kus ta ütleb värsketele andmetele toetudes, et lumele ja jääle võime laias laastus head aega öelda ning teine on youtube lõik juba varem vaadatud filmist Brassed Off, mis kajastab söekaevanduste sulgemist 80ndate-90ndate aastate Suurbritannias.
Konkreetses lõigus esitab kaevurite puhkpilliorkester Joaquín Rodrigo Concierto de Aranjuezi. See on ilus, hoolimata asjaolust, et film on juba 13 aastat vana ja hoolimata 2009. aastal juba üsna selgeks vaieldud arusaamadest, et söekaevandused ei ole jätkusuutlik viis energiat toota.
Video käigus näeme ka paralleelselt toimumas kaevandusjuhtide ja ametiühingute läbirääkimisi, mille käigus kaevandus otsustatakse sulgeda. Filmi kangelased on loomulikult söekaevanduste säilitamise poolt. Need lõigud jutustavad kahe ajastu vahelisest piirist. Sellel piiril seismine on jätkuvalt hirmutav privileeg. Ka Rodrigo 1939. aasta teos lisab siia oma dramaatikat ja ka samas ka mingit imelikku kunstilist elujõudu.
Fantoom-Savisaar tegutseb jälle?
Mõni aeg tagasi leidsin väljapaistvalt ebasavisaarelikult kirjutatud Savisaare teksti, millele ka tähelepanu juhtisin. Täna ilmus üks sarnane Eesti Ekspressis. Võimalik, et neid on vahepeal palju ilmunud, kuid ma ei jõua ju kõike ka lugeda.
Nooruslik sõnakasutus, loogiline struktuur ning termin "varatu riik" on ka üpris hästi välja mõeldud. Huvitav on see, et Ekspress polegi igaks juhuks loo juurde Savisaare pilti pannud, vaid parimas Marta Karu stiilis avatari hoopis.
Igatahes on lugu päris hea, nii et kes sa iganes meie meediaveergudel Savisaart jooksmas käid, respekt!
Üks ja teine käsi
Mart Kadastik mõtiskles hiljuti Postimehes meedia arengute teemal. Üldiselt tuleb väga tervitada seda, et meediatöösturid ajakirjanduse teemadel mõtteid avaldavad, kuid loomulikult on selge, et sellised lood on ka lugejate kriitilise tähelepanu all. Teeksin siis otsa lahti.
Kuna mind ja minu Sirbi kirjutist on ka selles artiklis tsiteeritud, siis tuletan meelde, et seal loos väitsin ma, et meediatööstuslikud ettevõtted on kaotanud oma ajakirjandusliku funktsiooni ja seda Kadastik huvitaval kombel oma loos kuidagi ümber ei lükka. Kuigi ta justkui teeks mingeid katseid selles suunas, ei jõua ta kordagi selleni, et ta julgeks väita, et ettevõte Postimees on ajakirjandusliku funktsiooni kandja.
Siis kasutab Kadastik ka ühte päris imelikku ise-oled-tüüpi vaidlustehnikat juhtides tähelepanu, et meediakriitikud oleksid ise ka justkui kollase meedia tehnikate valdajad, kuna nad pole märganud Postimehe majandusportaali E24 käivitumist.
Siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole Eestis mingisuguseid meediakriitikuid ning pole mõtet sildistada mõningaid sõna võtvaid kodanikke "meediakriitikuteks" ja seejärel jätta muljet nagu oleks tegemist mingite üksikute imelike hälvikutega a la punaprofessorid. Mina pole elukutselt meediakriitik, ausõna.
Teiseks, kui mõni inimene oma blogis meediateemalisi mõtteid avaldab selle kohta, et Postimehe esikaanel on näiteks paljas tagumik, siis ei ole märkaja isik sellepärast veel "kollane", et ta ei märganud samal päeval ilmunud majandusteemalist artiklit. Parafraseerides Erik Rooset, võib öelda, et "tagumik laenab oma ebausaldusväärsust sisukale majanduspoliitilisele analüüsile".
Siit jõuamegi eriti magusa teema juurde. Nimelt proovib Kadastik taas kord väita, et Postimees on "lahutanud kerged uudised rasketest" ning koondanud need netiportaali elu24. Kujutage ette, mõnda suurt Eesti panka, kes paneks kasvõi reklaamikampaania käigus oma kodulehele tissimissi pilte ning teataks seejärel avalikkusele, et "lahutasime kergema materjali raskematest ning koondasime need eraldi portaali". Mitu inimest usuks, et tegemist on eraldi portaaliga? Ja kui kiiresti ilmuks meediakanalitesse suured pealkirjad: "Silmakirjalik pankur!".
Uskumatu, kuidas meediaettevõtjatele ENDILE ei jõua kohale asjaolu, et avalikkust ei huvita teie ettevõtte sisesed struktuurid või teie kodulehekülje rubriikide jaotus. See, mis ilmub ettevõtte domeenis on tema domeenis ja ükskõik kui keerulist jura ajada, iga lugeja saab sellest kohe aru ja jääb saama kuni ta elab.
Selle kinnituseks väike screenshot Mart Kadastiku enda artiklist, millega Kadastik üritab väita, et paremal pool asuv tulp ei oma mingisugust seost vasakul pool asetseva tulbaga.
Väike, hääbuv, suletud
Sõnades muidugi räägitakse Eesti kultuuri tulevikust ja järjepidevusest, kuid kui hakata internetist otsima suurimate Eesti kunstnike teoseid, leiab heal juhul hulgaliselt Wiiraltit. On olemas ka mõned kasutajate endi tehtud saidid, kust saab üht teist, kuid pahatihti 90ndate kvaliteediga. Kunstigaleriidest leiab ka midagi, kuid see on ka enam vähem kõik.
Google'i pildiotsing teemal "Elmar Kits" annab üksikud pildikesed, millest enamus on suuruses 400x200. Kumu.ee näitab juba ei tea mis ajast pilti kirjaga "Open soon". Raske öelda, kui palju selline asi meie kultuurile kahju toob, sest maale otsib internetist võib olla üsna spetsiifiline seltskond, kuid ma usun, et neid oleks siiski lõpuks tuhandeid. Lisaks on võimalus, et mingisugune Eesti maal satuks näiteks Penguini kirjastuse raamatu kaanele seetõttu juba oluliselt väiksem, sest kujundajad lihtsalt ei tea neist mitte midagi.
Veel hullem on lugu muusikaga. Hiljuti Youtube'ist tuhat Eesti lugu maha võtnud autorikaitsjad läksid ilmselt kallale sellele, millest neil hammas üle käis (kirjade saatmine youtube'ile ei vaja just eriti suurt professionaalsust), kuid selle efekt nii neile artistidele, kelle lood üleval olid kui ka Eesti kultuurile võib olla üsna ebameeldiv. Hea personaalne näide on see, et minu hiljutine tagasitulek Eesti muusika juurde sai alguse just tänu vanadele videotele youtube'is. Vaadates Tõnis Mägi või Kare Kauksi salvestusi seal tekkis mul vastupandamatu soov leida kuskilt ka mõni selle aja Eesti muusika plaat ja ootus, et nad teeksid üha uusi ja uusi asju.
Kuidas siis seda nüüd kõige paremini öelda, et mitte kõlada neo-klišeede esitajana... Khkhm, lugupeetud kultuurisuunajad, Internet on meie maailma muutnud ning rohkem kui ühe krooni ja üheksakümne üheksa sendi sisse käššimine, on tänapäeval oluline saavutada oma teoste osalemine digitaalses infovahetuses, vestlustes, remiksimises, taasesitamises. Nii püsib kultuur elus ja kui vahel ka mõni raha kohe saamata jääb, siis jääb just meie kultuur siiski ellu. Ja vat mis - see kroon oleks nagunii saamata jäänud ja tegelikult toob suurema mõju ja levikuga kultuur hiljem kümme korda rohkem raha tagasi.
Soovitan kõigil väga tungivalt vaadata ka siia lisatud Lawrence Lessigi videot samal teemal:
Korporatiivne jura Postimehes
Paljud Eesti suuremad ettevõtted on aastatega oma malakad kätte saanud ning isegi kui nad teevad samme, mis kõigile ei meeldi, ei katsu nad neid enam mingi haleda ähmajutuga õigustada. Kõige targemad neist annavad halvast uudisest teada ning toovad lihtsalt välja selle põhjused.
Postimehega see päris nii pole. Ilmselt sellepärast, et kuna meediaettevõtted üksteist üpris kartellihõnguliselt kunagi ei arvusta, puudubki nende suhtes tõsiseltvõetav kriitika ja nad saavad sisuliselt teha, mida nad tahavad.
Igatahes. Pärast seda kui olin täna saanud Postimeest lugedes just rikkamaks "piltuudise" võrra, mis kujutas räime nosivat piisonit, jõudsin Postimehe peadirektor Erik Roose alljärgneva tsitaadini, mille peale tõmbasin endale kõigepealt teed peaaegu kurku. Seejärel mõistsin, et vähemalt Postimehel puudub igasugune enesekriitiline arusaam reaalsusest:
Väljaande jaoks jääb olulisimaks usaldus – põhjus, miks postimees.ee raketina taevasse sööstis, oli see, et kandsime paberlehe usaldusväärsuse internetti üle.http://www.e24.ee/?id=112969
Lisaks sellele, et see on täiesti uskumatu korporatiivne BS, on selles lauses ka üks huvitav tükk infot. Nimelt on Postimehe paberlehe ajakirjanikud ise ja omavahel üldiselt jätnud mulje, et nad ei taha midagi teada sellisest asjast nagu postimees.ee ning nad on ka väitnud, et see "on täiesti erinev kanal päris Postimehest". Ma olen sellesse väitesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Erik Roose tsitaadist ilmneb kenasti, et ajalehe kõrgem juhtkond peab postimees.ee-d Postimehega vägagi seotuks.
Mis puudutab aga usaldusväärsuse ülekandmist Postimehest võrguväljaandesse, siis üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:
Allikas: Postimees.ee
ÄP tõttab ettevõtjale appi!
Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.
Loo "Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule" juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: "Pinguta veidi veel!". Sürr.
Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.
Elevant ruumis*
Õigupoolest kirjutan ma seda posti sellepärast, et lubasin kohvipausi ajal professor Lauristinile sel teemal Arengufoorumil sõna võtta aga kahjuks pidin vahepeal ära käima ja magasin sobiva hetke maha.
Arengufondi tänasel foorumil oli palju õigeid mõtteid. Ka Arengufondi Valge paber Riigikogule sisaldab hulka meetmeid, mille elluviimisel võib teatud tõenäosusega loota, et meie majandusel hakkab paremini minema. Ja õigupoolest polegi Arengufondil kerge rääkida ühest poliitilisest probleemist. Kuid üks poliitiline elevant seisis siiski ruumis ja keerutas võidukalt lonti iga kord kui keegi ütles midagi talentide Eestisse meelitamise või tolerantsi kohta.
Me võime rääkida investeeringute ja andeka inimese siia meelitamisest palju tahame, kuid jälgides üldisi arvamussuundumisi, näeme Eestis pigem suletuse kasvu, sallimatuse tõusu võõramaise tööjõu ja sealhulgas paratamatult ka talentide suhtes. See tähendab, et me võime raha raisata, lennuliinid avada aga talent ei tule siia. Lisaks näeme monumendi avamist, mille kohta Briti DJ nimega Rhythm Doctor on öelnud nii:
"Its also very militaristic as it looks to me like the iron cross awarded to german (& nazi) soldiers. i think it's actually the medal awarded to estonian freedom fighters but i imagine to most of the world its an iron cross."
Ma ei usu, et rütmidoktor on oma arvamuses päris üksi. Kas teie usute? Ma ei usu seda kohe üldse. Ja kui see on nii, siis me peame topelt vaeva nägema, et tema moodi arvavad talendid ära ei ehmuks.
Ma ei näe eriti ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks praegu jõudsalt kasvava maineprobleemi suunas isegi vaadata, rääkimata siis selle ärakirjeldamisest. Või siis teeb seda Keskerakond, mis keerab asja veel eriti kummuli. Samas võivad ju majandusinimesed mõelda välja ükskõik kui kavalaid Eesti müümise meetmeid, kuid need lihtsalt ei tööta seni, kuni me elevandiga midagi ette ei võta.
* Elevant ruumis on inglise keelest pärit väljend, mis kirjeldab tõde, millest on võimatu mööda vaadata, kuid mida inimesed proovivad siiski kramplikult ignoreerida. Seetõttu keskendutakse muudele teemadele.
Lühike ringvaade eelarve teemal
AK, 23.04.09
Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).
Järeldus. Päkapikud on olemas.
EPL, 24.04.09
Tervistkahjustav online dollar
Naljakas, kuidas me mängime jätkuvalt seda mängu, et Eesti meediaettevõtetele kuuluvates kommentaariumides luuakse sõnavabadust, kuigi samal ajal on üha vähem ja vähem inimesi, kes üldse soovivad enam avalikes meediakanalites sõna võtta ehk tegelikult toimub sõnavabaduse poolpehme vähendamine.
Heaks, kuid valusalt küüniliseks näiteks sellest on hiljuti kuuldud lugu sellest, et ühes päevalehes on inimesi, kes on palunud ennast online-toimetusest üle viia muule tööle, kuna isegi hea palga eest polnud nad nõus taluma seda soppa, mida kommenteerijad neile kaela valasid. Nii et sõnajulguse hääbumine toimub isegi toimetuste endi sees!
Lisaks on kuskil keegi vastutav väljaandja või peatoimetaja, kes tegelikult ei vastuta. Kui see teema avalikult jutuks tuleb, on nad ju tegelikult kadunud! Teiseks paneb mind imestama, et on palju lugupeetud ajakirjanikke, kes seda mängu kaasa mängivad. Te ju saate ikka aru, et see ei ole ammu enam normaalne?
Proovige korra toimetuse koosolekul sirge näoga üksteisele otsa vaadates öelda: "Meie väljaanne seisab sõnavabaduse leviku eest ja rõve sõim kommentaariruumides peab jätkuma" või et "notice and take down poliitika" on piisav tagatis, et kaitsta lugude allikaid, autoreid või ükskõik keda. Ja kui te ei suuda seda tõsiselt öelda, kuidas me saame teie muud juttu pärast seda uskuda, kui te ise ka ei usu iseennast :).
Vanemapalgaga töötuse vastu?
Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.
Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.
Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?
On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.
Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.
Väike enesetsensuuri käsiraamat
Ükskord ammu ütles üks erakondlane mulle, et ei tasuks tema parteid nõrga eelarveprotsessi tundmise pärast väga kritiseerida, "sest meil lihtsalt ei olegi piisavalt asjalikke inimesi, kes sel teemal sõna oskaks võtta". "Asi on halb, me teame seda ise ka," lisas ta mureliku näoga. Tema hirm oli see, et pekstakse maaslamajat. Küsimus muidugi jõuab kuskilt kaarega selleni välja, et on mingid "muidu mõistlikud inimesed, keda ei tasuks praegu klobida, sest muidu tuleb Moskva-Edgar ja me oleme kõik probleemi ees".
Mida siis teha? Hakata ennast kontrollima ja proovima mitte kritiseerida nii öelda "häid" jõude? Kui paljudes asjades tuleks poolvigastele õiglusekunnidele händikäppi anda, et kõik hästi oleks? Kas selline enesekärbe polegi mitte kõige suurem oht demokraatiale? Maailma ajalugu näitab hästi, et erinevate arvamuste vältimine viib ühiskonnas täpselt samasuguse mullini nagu kunstlikult odav laenuraha majanduses ja sellest tuleneva ohu vältimise ainus võimalus on luua soodsad tingimused erisuguste arvamuste levikuks.
Nii edasi mõeldes avastasin veel vähemalt viis erinevat olukorda, kus surve enesetsensuurile on tavaline.
1. Hirm ebameeldivuste ees
Kellegi jaoks radioaktiivset juttu on raske ajada, sest sellele võib järgneda üsna ebameeldiv ja tihti anonüümne kambakas. Seda võivad läbi viia parteide lakeid kuskil kommentaariruumides, teatud blogides, kuid see võib aset leida ka palju kõrgemal tasemel. Kukub ära mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta. Ebameeldivus võib tähendada ka arvaja sildistamist ullikeseks, fanaatikuks, pahatahtlikuks või punaprofessoriks, mille juurest ongi hea minna järgmise alapunkti juurde.
2. Hirm olla ebalojaalne
Peale pronkskriisi sai päris palju nalja nende valitsuspoliitikutega, kes leidsid, et raskel ajal valitsuse otsuste kritiseerimine on sisuliselt "vaenlase poole üle minek". Samas, paljud need, kes midagi teist moodi arvasid, lõpetasid ikkagi ebalojaalsuse stigmaga otsaees ja kannavad seda siiamaani. Kukub ära veel mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta.
3. Ebasoodne karjäärile või ärile.
Iseenesest ongi selge, et soov äri teha seab omad piirid sõnavabadusele, kuid kuskil on koht, millest alates see läheb imelikuks. Mida väiksem ühiskond, seda raskem on midagi väita ilma kellegi varba peale astumata. Seda lihtsam on üldse mitte midagi väita. Ja ongi jälle sõnavõtjaid vähem.
4. Isetäituvus
"Ära sellest praegu räägi, sest need, kes teavad, teavad praegu juba nagunii ja ülejäänud ei saa aru". Niisugust argumenti kasutatakse plahvatusohtlike teemade puhul nagu devalveerimine, rahvarahutused, probleemid sambaga jne jne. Kardetakse, et muredest rääkimine muudabki probleemi veel suuremaks. Tagajärjeks on üks vastikumaid olukordi, kus saladustest sosistatakse, õhk on haisust paks, kuid sirgjooneline väljaütlemine oleks justkui viga. Ja sõnavõtjaid on juba päris vähe.
5. Savisaare argumendid
Mäletan aastatetagust olukorda, kus üks poliitik (üldse mitte keegi, kellega mina koos töötasin) leidis, et ta ei saa kasutada sõna "majanduslangus", sest see on "Savisaare väljend". Märkasin sarnast asja ka hiljuti, kui Savisaar kritiseeris meediat argumentidega, millest mõned olid tegelikult õiged ka minu arvates, kuid mille edasine kasutamine oli keeruline, sest kohe küsiti mitmelt poolt: "ahaa, oled ka Savisaarega sama meelt, jah?" Ja jälle - kes see enam sõna tahab võtta, kui selline kahtlus üleval on. Tegelikult on mul tõsine hirm, et Savisaar hakkab kunagi rääkima euro vajalikkusest või muust sellisest... tagajärjed oleks kohutavad, sest mida räägiksid siis ülejäänud poliitikud?
Mõni võib öelda, et olukord ei ole nii hull ning ikka jääb inimesi, kes on piisavalt tugevad, et oma arvamust avaldada. See on tema arvamus ja ma loodan, et tal on õigus. Mina väidan, et meil on Eestis siiski pisut liiga palju enesetsensuuri, selle tagajärjel süveneb lõhe inimeste vahel, kes midagi teavad ja nende vahel, kes midagi ei tea. Pikaajaliselt on see kõige idiootsem strateegia üldse. Inimesed kannavad saladusi vaikides, töökoha, karjääri, hetkelise hingerahu või mõne muu sellise asja nimel. See viibki selleni, et ühel päeval kui mingi suur probleem ukse ees on, siis keegi sellest eriti ei tea, keegi ei huvitu ja seda jääb lahendama käputäis lolle, kes ei osanud õigel hetkel ära joosta.
Videode hulk youtube'is on katastroofiliselt vähenenud! Peate seekord leppima Manic Street Preachersiga ja muide, selle sõnad on tegelikult spot on topic.
6 rõõmustavat vaatepunkti meedia kohta
Tiit Hennostel on Sirbis mõnusalt üle visanud Eesti pealkirjad. Tähelepanuväärset tööd samas suunas on teinud ka Sulev.ee, meie meediakriitikapõllu napisõnaline harija. Samas ei ole ju mõtet kogu aeg kurta, kui halvasti asjad on. Siin on mõned ideed, mis loodetavasti lasevad teil ennast päikeselisel laupäeval hästi tunda.
1. Kui "meediat" ei nimeta meediaks, vaid veidraks meelelahutuseks, siis ei ole ka pettumust.
2. Kui ajalehe tellimus tühistada, ei tule see ka koju kollitama. Hea on saata toimetusele ka e-kiri loobumise põhjustega.
3. Kui pealkirja mitte klikkida, siis ei toeta me selle kordumist.
4. Nõukogude ajal olevat ka meedia kirjutanud igasugust jama ja alternatiivkanaliks oli Soome televisioon. Meie oleme täna palju paremas seisus.
5. Internetis on jätkuvalt palju normaalseid blogisid ja foorumeid, kui kulutada natuke aega selle väljaotsimisele, siis tasub see ennast kvaliteetsema kuhjaga ära (kuid ka siin muidugi tuleb ootustega ettevaatlik olla, blogidel on loomulikult ka probleeme info analüüsiga ja põhjalikkusega).
6. Kui otsida erinevusi, siis tuleb näiteks välja, et Eestis on meediakanaleid, mis on natukene paremas seisus. Näiteks EPL-is on uudised vähem üle võlli ja pealkirjad paremad, ERR teeb mõningaid päris häid saateid. BNS-is on üsna normaalsed uudised. Sirbis on häid kolumneid. Ekspress armastab kohutavalt "skeemitada" aga neil on vahel ka mõned head lood.
Ei ole ju hullu midagi, saame hakkama.
Esimene külalisesineja Memokraadis
Mul on hea meel teatada, et Memokraat võtab alates nüüdsest vastu ka külalispostitusi ning neist esimene pärineb Tarmo Jüristo sulest. Loodan ka tulevikus aeg ajalt nii temalt kui teistel huvitavatelt inimestelt kaastöid saada. Head lugemist ja kommenteerimist!
Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik
Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik "Flute" blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega - ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.
Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.
Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu - välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.
Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina - hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid - nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.
Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda - selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima - lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.
Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?
Miks ma toetan Minu Eestit
Toetan selle pärast, et ma usun, et üritusest sünnib häid ideid ning ka sellepärast, et see suurendab inimeste oskust koos käia ning arutada ühiseid teemasid. See on eriti tähtis ajal, mil kõik kurdavad, et nende häält ei võeta kuulda. Ma usun, et see üritus õnnestub ja olen veendunud, et see on demokraatiale kasulik.
Samuti tahaksin vastu vaielda mõnedele viimasel ajal kõlanud kriitilistele argumentidele, millest mitmed on ju täiesti arukad ja hirmudena omal moel põhjendatud. Toon neist välja viis ja selgitan, miks need minu arvates ei pea paika.
1. "Üritusest pole nagunii suuremat tolku"
Argumendi kontekst: Selle argumendi sõbrad viitavad kahele asjale, esiteks riigi poolt algatatud erinevatele ning väidetavalt tulututele osalusprojektidele nagu Täna Otsustan Mina ja nii edasi ning teiseks sellele, et osa Teeme Ära 2008 prügist jäi kogumiskohta vedelema.
Miks see argument ei ole tähtis:
Eestlane tahab saada ratsa rikkaks, ta tahab iga kord hommikupudru kõrvale skaibi leiutada ning ühe netiportaaliga kodanikuühiskonna luua. Tegelik elu ju niisugune ei ole. Enamus elust toimub samm-sammult ja kui esimest sammu pole, siis teist ei tuleks kunagi.
Keegi pole öelnud seda, et ka kodanikuühiskond on mingisugune asi, mis juhtub pauguga. Need, kes kodanikuühiskonna projekte lähemalt näevad, teavad, et need käivad tihti üle kivide ja kändude. Õnneks on sellel ka kõva õppimisväärtus ja õnneks mõned neist õnnestuvad ja tekitavad ühiskonnale lisaväärtust.
Kui Täna Otsustan Mina projekti poleks kunagi olnud, siis me oleksime sirgelt öeldes täna ka mitu korda lollimad kaasamise meetodite osas. Sama kehtib Teeme Ära 2008 prügikoristuse osas, mis oli ühe kodanikuühiskonna projekti kohta üle ootuste edukas isegi siis, kui mingi kuju kuskil ei suutnud hiljem oma lubadusi täita. Kogemus, õppetund ja isegi harjumus, mis sealt saadi võimaldab tulevikus teha veelgi paremaid projekte.
Nii et ma olen juba täna ette kindel, et Minu Eesti projektil on väga kõva väärtus, kuna see õpetab, annab kogemust mida pole eriti kuskilt muidu võtta. Lisaks ma usun, et sealt tõesti tuleb ideid, mida tasub ellu viia. Lisaks katsetatakse Minu Eesti puhul huvitavat koostöömudelit, millesse on partneritena kaasatud ka analüütikud, kes suurendavad tõenäosust, et väärt ideed ikka ära tehakse. See on veel üks uus ja huvitav ning loodetavasti innovaatiline kogemus.
2. "Üritus on naiivne ja isegi ohtlik vastandus demokraatlikule riigikorrale"
Argumendi kontekst: Selle argumendi esitajad on intelligentsed inimesed, kellel on vaistlik hirm igasuguste hurraa-ürituste suhtes, mis suurte rahvahulkadega läbi viiakse. Oht on selles, et jehuu-karjudes võidakse unustada see parlamentaarne demokraatia. Kes ajalugu teab, mõistab, et see on põrgutee.
Miks see argument ei ole tähtis:
Õigemini see siiski on tähtis argument ja see oli ka minu esimene hirm Minu Eesti osas. Kuid tänaseks ma tõesti ei usu sellesse. Inspiratsioonikonverentsil kõlanud esinemistest sain mina pigem kinnitust, et oht on korraldajate poolt piisavalt hästi teadvustatud, projekti eestvedajad on endi väitel kohtunud ka poliitikutega ning tulemuseks peaks olema see, et paljud poliitikud võtavad üritusest ka ise osa.
Arutelukohtumiste korraldamine on demokraatlikes riikides samuti üpris levinud ning naljakas oleks mõelda, kui USA-s peaks keegi ebademokraatlikuks mingit kodanike meet-upi teemal, kuidas midagi paremini teha saaks. Vastupidi, ebademokraatlikku ohtu suurendab selliste asjade täielik puudumine.
Samas ei saa välistada, et üle-Eesti toimuvatel üritustel leidub inimesi, kes võivad üritusest valesti aru saada ning esitada ettepanekuid, mis ei lähtu demokraatlikust maailmavaatest. Sellist asja ei tohi aga sassi ajada Minu Eesti enda eesmärkidega. Demokraatiast mittearusaavaid inimesi on Eestis nagunii palju olemas (ka erakondades) ja pigem aitab selline üritus neid hõlmata, kui ohustada riiklust.
3. "Saalis kõlas ehmatav argument..."
Argumendi kontekst: Artur Talvik kirjutas oma üpris arukalt kriitilises Eesti Päevalehe artiklis, et teda ehmatas üks Minu Eesti inspiratsioonikonverentsilsaalist kõlanud küsimus.
Miks selline argument ei ole tähtis:
Üks asi, mida Minu Eesti ilmselt õpetab on see, et kõik inimesed sinuga samas saalis ei saagi mõelda täpselt nagu sina. On ootamatu, üllatav ja ehmatav, et teine eestlane ei pruugi käia sama moodi riides, rääkida sama juttu.. Ta võib olla meile isegi mingil põhjusel ebameeldiv, paksem, rumalam, targem, pikem, asteenilisem, räusklevam, kuid kas mitte just see ei olegi probleemide koos arutamise kõige suurem ja võimsam sõnum, et ühiste huvide nimel kokku tulles tuleb ka välja kannatada erinevused selleks, et edasi minna?
Mõni erinevus vaadetes on kindlasti väga ehmatav. Kindlasti ei tasu Minu Eesti üritusele seada ootusi, et saali satub tohutu hunnik sarnaselt mõtlevaid ja täpselt samade huvidega rahvarõivastes inimesi. Ei. Huvi saab olla meil vaid mõnes asjas sarnane, kuid me peame õppima, et inimesed on erinevad ja just selles peaks seisnema selle ürituse idee (vaadake kasvõi ülaltoodud logo kujundust).
4. "Tulemas on uus erakond!"
Argumendi kontekst: On inimesi, kes näevad ürituse väga heas maines juba ette maas lamavat poliitilist kapitali, mille Rainer Nõlvaku juhtimisel korjavad üles järjekordsed Res Publica stiilis populistid. (Huvitav, kas Res Publica taustaga IRL liikmed on ka nende kartjate seas?).
Miks see argument ei ole tähtis:
Ausalt öelda ma ei usu, et Rainer Nõlvak selleks valmis on ning ma ei usu, et ta oskaks üldse mõelda nagu poliitik. Kuigi ta on hea organisaator ning huvitav mõtleja, on tema ettekanded rabedad ja neis puudub poliitiku lihv. Kui ta tõesti tahab poliitikasse minna, siis ta peab veel mõned aasta harjutama.
Teeme Ära võlu ja võim on palju suurem rohujuure tasandi üritusena kui erakonnana. Kui Rainer Nõlvak peaks millegipärast lahkuma poliitikaväljale kaob suur osa meeskonnast ja toetusest kui sellisest kiiresti. Loomulikult annavad õnnestunud Teeme Ära üritused hea mainekapitali, kuid ma ei usu, et see oleks tõlgitav/konverteeritav poliitikaväljale. Ja lõpuks, kui keegi peakski poliitikassse minekut üritama, siis on enne seda loodud olulist väärtust kodanikuühiskonna väljal.
Nõlvak on samas ise poliitikutee kindlasti välistanud, loodame kõigi osapoolte nimel, et see nii ka jääb :).
5. "Minu Eesti maine on liiga hea"
Argumendi kontekst: On kriitikuid (näiteks Artur Talvik sealsamas), kes on juhtinud tähelepanu, et Minu Eesti maine on justkui nii hea, et seda on ebamugav kritiseerida ja see iseenesest on juba imelik/ohtlik/kahtlane.
Miks see argument ei ole tähtis:
Ilmselt ei saa Minu Eesti tegijad sinna ka ise midagi parata, et maine käest ära pilvedesse kipub lippama. Ma pole sugugi nii kindel, et nad tahavad inglistaatuses olla, sest kui nad turunduslikult vähegi targad on, siis nad mõistavad, et see tekitab osades inimestes tõrget ja liiga tasakaalust väljas maine-ootuste-pettumuse võrrandit ei soovi endale ükski mõistlik üritus. Ma arvan, et Minu Eesti kõrget mainet tuleb otsida eelmise aasta õnnestunud prügikoristusest ning muude institutsioonide madalast mainest ning selles just Minu Eesti organisaatoreid süüdi mõista on pisut koomiline. Ma loodan, et neil jätkub jõudu olla enesekriitiline ning elutervelt eneseirooniline ning püha lehma jutu asemel on normaalne plusside-miinuste arutelu, millele kutsukski kõiki üles.
P.S. Et oleks täpselt selge, mis asjaoludel ma seda posti kirjutan, siis olen ilmselt üks väheseid eksperte, kes pole aktiivselt haaratud Minu Eesti ettevalmistustesse. Olen küll EMSL-i nõukogu liikmena sattunud ühele kohtumisele ning kuna kuulun ka mõttekeskus PRAXIS nõukokku, siis tuleb mul ilmselt tegemist arutelus esitatud ettepanekute sorteerimisega.
