Vaimustuse hind



Te võite seda postitust lugeda ülaltoodud loo saatel, mille lasi 1967. aastal välja Briti bänd Procol Harum. Sellest laulust sai nii suur hitt, et kriitikute hinnangul tappis see bändi edasise edu. Lugu meeldis kõigile liiga palju. Enne kui bänd aru sai, oli juba hilja, inimestel oli lihtsalt tükiks ajaks süda paha sellest, kui palju nad seda laulu kuulanud olid. Asi polnud ju selles, et laul oli halb. See on siiani täiesti geniaalne. Asi oli hoopis selles, et see oli liiga äge.

Kui Eesti uuesti iseseisvus, olid kõik kohad täis väikeseid sinimustvalgeid, suuri sinimustvalgeid ja lihtsalt sinimustvalgeid asju. Seda oli nii palju, et varsti oli kõigil sellest õhinast natuke piinlik... Mitmeid pikki aastaid ei olnud sinimustvalge enam kuigi moodne kombo. Mäletan isegi arutelusid, kus räägiti sellest, et eestlased võiksid teiste rahvaste sarnaselt rohkem oma lipuvärve au sees hoida. Alles viimastel aastatel on sinimustvalge jälle pildis tagasi, kuigi ma ei usu, et järgmisel suvel keegi neid lippe enam autokatustele paneks.

See, mis juhtub hiidvaimustuse järel, näitab, kui suure ülesande ees seisab Barack Obama, kes peab ruttu välja mõtlema, kuidas maandada enda suhtes liiga kõrgele kerkinud ootused vähemalt samasuguse osavusega nagu Chesley "Sully" Sullenberger maandas lennuki Hudsoni jõele. Rahustavad metafoorid ja kõigile natuke lootust. Kindlasti tuleks alla tõmmata üliinimese hüsteeriat, mis räigelt maad kipub võtma.

3 comments:

Anonymous said...

Ma ei tea kas see vaimustus across the board ikka nii suur ongi.. peale kolme ametis oldud päeva oli oli tema approval rating küll kõrge kuid ei midagi erakordset - 68%. Võrdluseks võiks tuua, et nt. Clintonil oli ametist lahkudes sama näitaja 66%, või kui tahta rääkida millesti erakordsest, siis Bushi reiting peale 9/11 käis ära 90% peal.

Nüüd, on küll tõsi, et 72% Ameeriklastest arvab, et järgmise nelja aasta jooksul lähevad USA-s asjad oluliselt paremaks ning kindlasti ei ole ootused Obamale selles osas väikesed, aga sellel on kindlasti üsna palju tegemist ka lahkuva presidendi erakordse ebapopulaarsusega.

Mulle tundub, et Obamal on tõesti potentsiaali saada JFK tüüpi presidendiks, kes oli ju samuti sensatsioon mis need kaks aastat, mis ta võimul jõudis olla, küll kuidagi küllastumise märke ei jõudnud näidata.

Daniel Vaarik said...

Ma arvan, et mida need numbrid praegu ei näita, on just see ootuste intensiivsus, mis on suurel osal sellest 68 protsendist, kes Obamat toetas ja neil 72%, kes ootavad asjaolude paranemist.

Anonymous said...

Üks värske artikkel Slate'ist, mis toob välja paralleele Obama ja JFK vahel: http://www.slate.com/id/2208935/

 
©2009 Memokraatia | by TNB