Kui Pätsi hauatähis teadmata asjaoludel punase värviga kokku sai, asuti kohe vaenlast otsima. Marko Mihkelson püüab oma blogipostis sel teemal justkui hoiduda igasuguste äärmuste õhutamisest, kuid paraku kukub ikkagi välja ikka nii, et nähtamatu käsi (mitte Adam Smithi oma) näitab ühes väga konkreetses suunas. Küllap ikka üks va provokaator seda tegi.
Nõus, tähise rüvetamise puhul on tegemist piinliku looga. Aga võib olla tegi seda laps? Võib olla tegi hull? Võib olla tegi mõni meie oma äärmuslane (viimane võib küll ka kergesti provokaatorite hulka liigituda). Võib olla tegi hoopis keegi Eesti patrioot, kes arvas, et Päts oli diktaator? Kuigi ka mina usun, et Mihkelsonil võis olla õigus, ei asenda see uskumus fakti.
Me ei tea, kas tegemist oli provokaatori või vaenlasega. Meil pole faktilist infot plätserdaja kohta. Seda me täna ei valda. Ilmselt vajame praegusel ajal ratsionaalset mõtlemist enam kui kunagi varem. Nii et kirjutan seda kolm korda:
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Kuidas poliitik peaks käituma? Väga lihtsalt. Ta peaks ütlema nii: "Ootame ära uurimistulemused ja siis mõistame kurikaelad hukka, enneaegsed süüdistused võivad külvata asjatut vaenu. Mina usun Eesti politsei võimesse värvikangelased kinni püüda."
Kui muidu ei usu, siis see on tavaline kriisikäitumise protseduur. Soovitan soojalt. Sel kevadel.
Üks kajakas Eesti territoriaalvetes
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
Väga analoogne olukord, kus fašismiohvrite mälestusmärgile soditi eesti lipp oli minu meelest ilmne katse tekitada meist kuskile mingit muljet.
Hiljem võeti minu mäletamist pidi kinni mingid Eesti tropid, kes seda olid mingiks kapitaalselt muuks asjaks pidanud...
Eks see juhtum näis Mihkelsonile ja Meikarile nii magusa nn punkti teenimise võimalusena, et nad ei saanud jätta oletuslikku intriigi õhku viskamata.
Jah, selline asi on kuldne võimalus iga isamaalisele kaardile panustava erakonna jaoks, mida ei saa mööda lasta. Oma olemuselt meenutab Mihkelsoni reaktsioon muidugi väga George W. Bushi interpretatsiooni 9/11 sündmustest kui rünnakust mitte pelgalt Ameerika vaid vabaduse ning demokraatia vastu üldiselt ja kogu maailmas.
Olen Sinu väljaütlemisega täiesti nõus. Teadmiseks Eimar Veldrele, et mina ei hakanud kedagi süüdistama, vaid nägin probleemi selles, et Tallinna kommunaalamet ei suutnud operatiivselt värvi eemaldada. Jutt sellest, et läheb vara pimedaks, ei päde.
Pikemalt hirmutamise teemal kirjutasin täna oma blogis www.meikar.ee ja Postimehes.
Silver
Silver, viisakas tunnustav kummardus su postituse suunas minu poolt. Meeldiv üllatus näha, et mõni Eesti poliitik suudab ürgsetest tungidest üle olla :).
Jah, tahaksin ka öelda, et asjalik jutt.
Postitan siia, peale mõningast kõhklust, ühe viite George Lakoffi avalikule kirjale - http://www.uoregon.edu/~uophil/metaphor/lakoff-l.htm. Kõhklesin seetõttu, et tegu on pikemapoolse (ca. 7,000 sõna) ning lugejalt mõnetist motivatsiooni ja tähelepanu nõudva kirjutisega. Lakoff ei teinud oma poliitilistest eelistustest ja antipaatiatest kunagi saladust ning need on ka selles kirjatükis selgelt nähtavad - samas on Lakoff suutnud sellele vaatamata hoida professionaalset taset. Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et keegi võiks sarnaselt juppideks lahti võtta Eesti poliitilise diskursuse metafoori-varamu.
Khm, päris hea, Tarmo:
http://tarmojuristo.wordpress.com/2009/03/19/runnak-vaimsusele/
Post a Comment