Märkmeid Leedust

Eile hommikul jõudsin Leetu ja õhtuks maandusin otse loomulikult Ž. külalislahkes köögis. Neil on varasema ühe asemel nüüd kaks papagoid, kes täitsid korteri vilekoori ja keelelaksutamisega, üks neist räuskas aeg ajalt isegi: "Labas!". Midagi oli ka inimestega seekord teisiti, sest tavapäraste Eesti anekdootide asemel räägiti väga palju leedulastest endist.


Papagoi Petras (Eesti keeles Peetrus)

Ja mis tea arvate, mis asjad olid leedulastel mureks? Üks neist tõi välja, et hiljutise eurobaromeetri uuringu järgi on leedulased kõige vähem tulevikku uskuv rahvas Euroopa Liidus. Samuti pidid ühe teise uuringu kohaselt leedulased olema kõige õnnetumad inimesed Euroopas. Nad nukrutsesid, et leedulaste jaoks on kõige tähtsamal kohal töö ning kõige viimasel kohal armastus. Ning lisaks pidi leedulase rahvustoiduks olema teine leedulane (täpselt selle väljendiga nad seda ei väljendanud, kuid mõte oli sama).

"Eestlased on õnnelikumad," ütles üks naisterahvas. "Teie usute tulevikku!" Üks teine kuju, kes oli ühtlasi lugenud ka Rein Raua hiljutist leedukeelset artiklit, milles leedulased said oma ajaloo-unelemise eest intellektuaalselt klobida, tsiteeris peast kohe mitut lauset sellest kirjatükist ning kinnitas, et ka tema meelest on liigne ajaloolise suurriikluse igatsus ja tänapäevase reaalsustaju puudumine leedulasi tabanud masenduse peamisi allikaid.

Natuke aega kaalusin täiesti tõsiselt, et olen sattunud paralleeluniversumi või kukkunud muidu mingisse aeg-ruumi kõverusse. Nii imelik ja korraga tuttav oli seda juttu kuulata. Olgugi, et oli meeldiv kuulda, et eestlastest arvatakse hästi, kas mitte täpselt sarnast kriitilist juttu ei räägi eestlased iseendi kohta? Ja kas mitte me ise ei kraabi kuskilt potipõhjast mingeid uuringulisi fakte, mille kõrbemaitselises nätsutamises möödubki suur osa meie maisest eksistentsist? Mis ajast see probleem Leedut tabanud on?

Asi läks veel imelikumaks, kui R. teatas, et kõiges on süüdi katoliiklus. "See tekitab inimeses tunde, et ta on väärtusetu selles elus ja misiganes ta teeb, see ei muuda midagi. Lunastus tuleb heal juhul kunagi hiljem." Nüüd ma ei saanud üldse enam midagi aru ja proovisin asju selgeks rääkida.

Mina: "Oodake nüüd oodake, kuidas te võtate meilt, eestlastelt, Euroopa õnnetumate inimeste positsiooni nii kergesti ära? Mis õigusega?"
Leedu naine ühest uuringufirmast: "Aga see on uuringus kirjas, teie polnud alumise otsa lähedalgi!"
Mina: "Lisaks, on juba ammu teada, et just PROTESTANTLIK taust tekitab inimestes soovi unustada muud väärtused ja rabada tööd nagu hull, meil on isegi üks kirjanik, kes kirjutas, et "tee tööd, siis tuleb ka ar..."
Petras (sekkub kraaksatades): "LABAS!"
Leedulased: "Ei ole tõsi! Mine ükskõik millisesse meie kirikusse ja vaata kui kurbade ja tõsiste nägudega seal kõik on...MURE murrab maha! Ja vaata mis vanasõnad meil kõik on: kes hommikul naerab, see õhtul nutab! Kes kannatab, see kaua elab! See on täiesti katoliiklik!"
Mina: "Mis juttu te ajate, meil on täpselt samasugused vanasõnad!"

Sel hetkel lõhestas korteri muidu meeldivalt sumisevat atmosfääri midagi archaeopteryxi sõjakisa ja kassi kräunumise vahepealset. Seni tooli seljatoe peal kõõlunud Petras oli jäänud Ž selja taha jalgapidi kinni ja laperdas hüsteeriliselt.

Kui Petras oli laua peale tõstetud, jäin ma mõtlema selle rahvusliku enesehaletsuse peale, mida ilmset kõigis Balti riikides täna kohata võib. Esiteks tõestas see meeldivalt intellektuaalne vaidlus mulle veenvalt, et me ei ole leedulastest kuigi erinevad. Teiseks oli väga naljakas kogeda, kuidas meil on sarnased probleemid, kuid me mõtleme, et need on unikaalselt meie endi omad ja seepeale leiutame neile probleemidele põhjused. Sama probleem, kuid leedulased arvavad, et süüdi on katoliiklus, meie leiame, et süüdi on... noh, kindlasti mitte katoliiklus.

Me istume oma riikides nagu silotornides ja leiutame maailma oma peades. Tegelikult võivad meie rahulolematuse põhjused olla hoopis sarnased ja nende juured märksa vähem müstilisemad kui mingi ajalooline ettemääratus. Ühe, kuid mitte ainsa põhjusena näen ma seda, et Balti riigid kui noored iseseisvused on tegelikult "maandamata utoopiad". Me kõik ootasime kättevõideldud-kukkunud iseseisvuselt täiuslikkust, võrdsust, vabadust aga samal ajal ka personaalset jõukust. Ainult hull suudaks arvata, et need kõik saavad korraga reaalsuseks saada, kuid ometi näib, et mingil alateadvuslikul tasemel peab iga inimene õigustatuks, et just tema on "väljavalitu".

Pettumuse taga on ebarealistlikud ootused, et kõigist saavad korraga ausad, geeniused, rikkad, targad või noh, mitmekümnel tuhandel juhul lisaks ka džiibiomanikud. Asi pole ei katoliikluses, kommunismis ega Kruudas. Asi on hoopis selles, et oleks aeg aru saada, et isegi võrdsete võimaluste puhul on mõned inimesed mõnes asjas andekamad, tugevamad või "ükskõik-millemad" kui teised. Leppimatus selle lihtsa faktiga viibki selleni, et eestlane kisub alla teist eestlast ja leedulane teist leedukat ja lõpuks on kõik õnnetud. Siin pole midagi rahvuslikku, see on lihtsalt keskmisest suurem pettumus, oma saatuse avastamine ja soov selle eest kedagi karistada.

No millega ma selle rantimise nüüd lõpetama peaks? Loobugem utoopiatest, leppigem endast paremate ja ilusamate olemasoluga? Või saagem õnnelikuks kui kellegil hästi läheb, sest see on märk sellest, et meil endil võib ka hästi minema hakata? Keda ma petan ega mul ka mingit lahendust välja pakkuda ei ole, kuid ilmselt algab iga lahendus probleemi tunnistamisest. Jäägem kuuldele ja good luck!