Väike enesetsensuuri käsiraamat

Ükskord ammu ütles üks erakondlane mulle, et ei tasuks tema parteid nõrga eelarveprotsessi tundmise pärast väga kritiseerida, "sest meil lihtsalt ei olegi piisavalt asjalikke inimesi, kes sel teemal sõna oskaks võtta". "Asi on halb, me teame seda ise ka," lisas ta mureliku näoga. Tema hirm oli see, et pekstakse maaslamajat. Küsimus muidugi jõuab kuskilt kaarega selleni välja, et on mingid "muidu mõistlikud inimesed, keda ei tasuks praegu klobida, sest muidu tuleb Moskva-Edgar ja me oleme kõik probleemi ees".

Mida siis teha? Hakata ennast kontrollima ja proovima mitte kritiseerida nii öelda "häid" jõude? Kui paljudes asjades tuleks poolvigastele õiglusekunnidele händikäppi anda, et kõik hästi oleks? Kas selline enesekärbe polegi mitte kõige suurem oht demokraatiale? Maailma ajalugu näitab hästi, et erinevate arvamuste vältimine viib ühiskonnas täpselt samasuguse mullini nagu kunstlikult odav laenuraha majanduses ja sellest tuleneva ohu vältimise ainus võimalus on luua soodsad tingimused erisuguste arvamuste levikuks.

Nii edasi mõeldes avastasin veel vähemalt viis erinevat olukorda, kus surve enesetsensuurile on tavaline.

1. Hirm ebameeldivuste ees
Kellegi jaoks radioaktiivset juttu on raske ajada, sest sellele võib järgneda üsna ebameeldiv ja tihti anonüümne kambakas. Seda võivad läbi viia parteide lakeid kuskil kommentaariruumides, teatud blogides, kuid see võib aset leida ka palju kõrgemal tasemel. Kukub ära mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta. Ebameeldivus võib tähendada ka arvaja sildistamist ullikeseks, fanaatikuks, pahatahtlikuks või punaprofessoriks, mille juurest ongi hea minna järgmise alapunkti juurde.

2. Hirm olla ebalojaalne
Peale pronkskriisi sai päris palju nalja nende valitsuspoliitikutega, kes leidsid, et raskel ajal valitsuse otsuste kritiseerimine on sisuliselt "vaenlase poole üle minek". Samas, paljud need, kes midagi teist moodi arvasid, lõpetasid ikkagi ebalojaalsuse stigmaga otsaees ja kannavad seda siiamaani. Kukub ära veel mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta.

3. Ebasoodne karjäärile või ärile.
Iseenesest ongi selge, et soov äri teha seab omad piirid sõnavabadusele, kuid kuskil on koht, millest alates see läheb imelikuks. Mida väiksem ühiskond, seda raskem on midagi väita ilma kellegi varba peale astumata. Seda lihtsam on üldse mitte midagi väita. Ja ongi jälle sõnavõtjaid vähem.

4. Isetäituvus
"Ära sellest praegu räägi, sest need, kes teavad, teavad praegu juba nagunii ja ülejäänud ei saa aru". Niisugust argumenti kasutatakse plahvatusohtlike teemade puhul nagu devalveerimine, rahvarahutused, probleemid sambaga jne jne. Kardetakse, et muredest rääkimine muudabki probleemi veel suuremaks. Tagajärjeks on üks vastikumaid olukordi, kus saladustest sosistatakse, õhk on haisust paks, kuid sirgjooneline väljaütlemine oleks justkui viga. Ja sõnavõtjaid on juba päris vähe.

5. Savisaare argumendid
Mäletan aastatetagust olukorda, kus üks poliitik (üldse mitte keegi, kellega mina koos töötasin) leidis, et ta ei saa kasutada sõna "majanduslangus", sest see on "Savisaare väljend". Märkasin sarnast asja ka hiljuti, kui Savisaar kritiseeris meediat argumentidega, millest mõned olid tegelikult õiged ka minu arvates, kuid mille edasine kasutamine oli keeruline, sest kohe küsiti mitmelt poolt: "ahaa, oled ka Savisaarega sama meelt, jah?" Ja jälle - kes see enam sõna tahab võtta, kui selline kahtlus üleval on. Tegelikult on mul tõsine hirm, et Savisaar hakkab kunagi rääkima euro vajalikkusest või muust sellisest... tagajärjed oleks kohutavad, sest mida räägiksid siis ülejäänud poliitikud?

Mõni võib öelda, et olukord ei ole nii hull ning ikka jääb inimesi, kes on piisavalt tugevad, et oma arvamust avaldada. See on tema arvamus ja ma loodan, et tal on õigus. Mina väidan, et meil on Eestis siiski pisut liiga palju enesetsensuuri, selle tagajärjel süveneb lõhe inimeste vahel, kes midagi teavad ja nende vahel, kes midagi ei tea. Pikaajaliselt on see kõige idiootsem strateegia üldse. Inimesed kannavad saladusi vaikides, töökoha, karjääri, hetkelise hingerahu või mõne muu sellise asja nimel. See viibki selleni, et ühel päeval kui mingi suur probleem ukse ees on, siis keegi sellest eriti ei tea, keegi ei huvitu ja seda jääb lahendama käputäis lolle, kes ei osanud õigel hetkel ära joosta.



Videode hulk youtube'is on katastroofiliselt vähenenud! Peate seekord leppima Manic Street Preachersiga ja muide, selle sõnad on tegelikult spot on topic.

6 comments:

Madis said...

Väga huvitav mõttekäik. Ma arvan, et kui eesmärgiks on saavutada objektiivse ja asjatundliku "arvaja" staatus*, on parim strateegia kommenteerida teemasid (piirates end teemadega, millest ka ise midagi jagad) mitte isikuid. Ja seejuures end mitte tagasi hoida sõltuvalt kommenteeritava idee autorist. See võimaldab kritiseerida rumalaid avaldusi nii vasakult kui paremalt ning nii alt kui ülevalt. Eriti soovitatav oleks seejuures vältida kibestunud kõiketeadja rolli sattumist, lisades kriitikale ka positiivseid kommentaare heade otsuste/ettepanekute puhul ning jälgida, et oma jutus ise liiga populistlike argumentidega ei libastuks. Kui hästi järele mõelda, siis see kõik ei välista muidugi süüdistusi kallutatuses, juhul kui kommenteerija maailmavaade selgelt haakub just ühe äärmusega. Aga vähemalt asjatundlikkust on võimalik seejuures siiski säilitada..

Veel väike kommentaar kahes punktis toodud näidete kohta. Esiteks, mis puudutab vait olemist kuna avalik rääkimine võib olla halb ärile. Ma isiklikult kuulan äärmiselt kriitiliselt seisukohti inimestelt, kes annavad valitsusele (või ka avalikkusele laiemalt) soovitusi, millede järgimine võib olla konkreetse isiku huvides. Nii näiteks tuleb minu arvates igasuguste erialaliitude, ametiühingute, muude lobi-gruppide ja ka ettevõtete juhtide juttu pidada vaikimisi kallutatuks. Ning alles teises ringis pärast põhjalikult võimalike vastuväidete mõistmist võib vaadata, kas äkki sisaldas jutt ka mõnda loogilist argumenti, mida otsustaja võiks tõesti arvesse võtta.

Plahvatusohtlike teemade puhul on siiski ka olukordi, kus teadja ei tohi mingil juhul avalikult sõna võtta. Näiteks nimetet devalveerimise teema puhul - kui kokku 7 inimest valitsusest ja Eesti Panga juhtkonnast teaks, et kahe päeva pärast kroon devalveeritakse, on täiesti selge, et ükski neist ei tohi sellest mitte kellelegi asjassepuutumatule eelnevalt rääkida, sest vastasel juhul algaks kohene kaos. Saan aru, et Sa ei pidanud silmas avalikku rääkimist enam selles faasis.. Aga teades, et on olemas käputäis inimesi riigi juhtkonnast, kes vahetult enne devalveerimist ei saa mingil juhul rahvale tõtt rääkida, ei ole neid ju võimalik täielikult usaldada selles küsimuses ka varem..


* ma arvan, et Sul, Daniel, on see juba olemas :-)

Daniel Vaarik said...

Aitäh :). Kallutatusest rääkides on muidugi selge, et iga inimese jutt on vähemalt mingil moel ikka kiivas ja see on ju tegelikult okei. Oluline on, et oleks seejuures kirjeldatud ka tema huvid ja mõistetav, millisel toolil ta istub. Seepärast algabki huvide konfliktiga tegelemine selle deklareerimisest.

Devalveerimine, riigi julgeolek, isikuandmete kaitse, börsireeglid jne on loomulikult erikäsitlemist nõudvad teemad ning seal on omad reeglid. Kuid samal ajal tuleb väga tähelepanelikult jälgida, et nende reeglite taha peitudes ei hakataks õigustama kõikvõimalikke muid otsuseid ja alati on neid, kes tahaks...

Kristjan said...

http://blogs.reuters.com/felix-salmon/2009/04/19/10-reasons-for-the-lack-of-german-econobloggers/

F. Salmonilt, miks pole Saksamaal econobloggereid, mõned punktid seonduvad pisut selle teemaga. Eestis on vähemalt õigussüsteemis palju Saksamaalt, aga samas sellist hierarhiakummardamist siin kindlasti pole.

Enese "outsider" positsiooni asetamist on vist Eestiski üsna paljudes blogides?

tarmojuristo said...

Noh, "outsider" võib olla nii blogipidaja kui ka fondijuhina, lihtsalt seltskond kellele vastanduda on erinev ;)

Daniel Vaarik said...

Päris hea link. Selles on kindlalt mitu iva.

aubout vita said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

 
©2009 Memokraatia | by TNB